EST Maainfo Maamajanduse analüüsi osakond | Maaelu võrgustikutöö osakond Maainfo Kalandusvõrgustik aastatel 2008-2015 Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Konsulentidele kutsekvalifikatsiooni andmine
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  Maamajanduse analüüsi osakonna ja maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo
  Maamajanduse Infokeskus aastatel 2006-2017
Maainfo
  Kalandusvõrgustik aastatel 2008-2015
Maainfo
Kohalikud tegevusgrupid
Maainfo
UUDISED
Maainfo
NÄDALAINFO
Maainfo
ÜRITUSED
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
Sümboolika
Maainfo
ARHIIV
Maainfo
Kalender
Maainfo
Projektinäidete andmebaas
Maainfo
2014-2020 EMKF strateegia koostamise materjalid
Maainfo

UUDISED

   

MAALEHT: Staa˛ikad kalurid annavad oma püügiõiguse juba poegadele üle

Allikas: Maaleht, Aive Sarjas
22. märts 2012. a

 Järeltulijad säilitavad toetuste abil ettevõtlust ja põliste rannakülade traditsioonilist elulaadi. Neid, kes ainult kalapüügist ära elaksid, on raske leida.

“Kutselise kalapüügi lube on Läänemaal välja antud 150, püügiga tegeleb saja mehe ümber, vaid seitse-kaheksa on aga sellised, kelle sissetulekust 70 protsenti tuleb kalandusest,” kirjeldab Läänemaa Rannakalanduse Seltsi juht Margus Medell lääneranniku rannakalanduse praegust olukorda. Neid, kes ainult kalapüügist ära elaksid, pole aga ühtki. Ikka saadakse lisaks kas pensioni või tehakse mingit hoojajalist tööd.

Medelli sõnul on Eesti rannakalanduse eripära see, et tõsine püük käib vaid kevadel ja sügisel. Suvel tuleb pireke lesta, talvel peab aga lainetega silmitsi seisma harjunud mees mitu kuud järjest ilma tööta rannas passima.

Kui 20 aastat tagasi oli kalur jõukas, 10 aasta eest veel heal järjel, siis praegu on võrgulkäijaid küll palju vähem, kuid vaesteks meesteks neid siiski pidada ei saa. Kolme aasta jooksul, mil rannakaluritele toetusi makstud, on kalapüügiga tegelejad Läänemaal projektide omaosalusena välja käinud enam kui pool miljonit eurot. “Seda pole ju üldse vähe, eks?” küsib Medell ajakirjanikult kinnitust.

Jõukuse toob rannakalurite perre omapüütud kala turustamine otse lõpptarbijale. Vahendajad, kelle taskusse rändab praegu 2/3 kala müügihinnast, tuleb kala püüdja sissetuleku suurendamise nimel kuivale jätta.

Rahakott puuga seljas

Eesti Kalurite Liidu juhatuse esimees Mart Undrest näeb rannakalanduse arengus samuti pigem positiivset. Küsimusele, kuidas rannakalur elab, vastab Undrest küsimusega: “Kas rannakalureid peaks olema palju? Või vähem ja need siis püüaks rohkem? Oleneb, kust vaadata ja kellega võrrelda.”

Läänemaa kalurkonna keskmine vanus on 54 aastat, noori tuleb tasapisi igal aastal just nii palju peale, et loomulikku vananemist vältida. Kui sada aastat tagasi pärandus kaluriamet isalt pojale, siis nii on see enamasti ka tänapäeval.

23–24aastased noored mehed leiavad tee paatide ja võrkude juurde just perekondlikku liini pidi. Hea hulk on ka neid, kes sugulaste või sõprade juures aastaid abiks käinud, näiteks abikalurina, ning otsustavad nüüd omal käel tegutsema hakata. Kolmas ahtake tee, mille kaudu rannakalandusse sisenetakse, on siitilmast lahkunud kalurite pärijatelt püügiõiguse kokkuostmine.

Neil, kes soovivad tegutseda kutselise kalurina, peab olema püügiõigus vähemalt kümne võrguga või kahe mõrraga püüdmiseks. Ühe võrgu püügiõigus võib maksta 130–180 eurot. Kolmemeetrise mõrra püügiõiguse eest küsitakse 1300, kastmõrra ja selle püügiõiguse eest kokku koguni 3800–4500 eurot.

Lisaks tuleb kasutatud ja mitte just kõige paremas korras oleva varustuse eest letile laduda 10 000–12 000 eurot. “Kõige suurem probleem pole mitte hind, vaid see, et püügiõigust ei saa ka raske raha eest osta, keegi lihtsalt ei müü,” räägib Margus Medell. “See on turukaup, ostke ja müüge. Aga mida sa ostad, kui keegi ei müü! Ajaloolist püügiõigust hoida on pagana odav.”

Püügiõiguse hoidjad on enamasti vanad mehed, kes käivad väljas kahe-kolme võrguga, kuid merele minemata jätmist nende hing ka välja ei kannata. Euroopa Liidu uueks eelarveperioodiks valmib Eestis uus kalandusstrateegia, kuigi liikmesriikidelt selle olemasolu ei nõuta.

Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna kalanduse arengu büroo peaspetsialist Juhani Papp selgitab, et strateegia on meile kasulik.

Kalurid otsustavad ise

“Juba tegutseva kaheksa piirkondliku tegevusgrupi näol on ministeerium endale väga tugevad partnerid leidnud,” kiidab Juhani Papp kalurite moodustatud mittetulundusühinguid. “Me teame nüüd rannakalurite ja -külade elust-olust palju rohkem.” Needsamad ühingud otsustavad ka piirkondliku raha kasutamise üle – kas ehitada sadam, osta kaluritele halumasinaid, külmutusseadmeid või suitsuahjusid.

Hea näide on Dirhamisse miljonikroonise suitsuahju ostmine ning selle tarbeks Soomes töötaja koolitamine. Tänapäevased kalatöötlemisseadmed on väga keerulised käsitseda, sestap kulub välismaal õpitu, mille eest makstakse toetusrahast 13 000 eurot aastas, marjaks ära.

Toetuse abil soetatud halumasinate üle on Margus Medell siiralt õnnelik: “Kalur elab ju maal ja enamasti on ta ka metsaomanik. Halumasin annab talveks tööd ja hoiab merel rügama harjunud meest rannakülast Soome ehitajaks putkamast.”

Mart Undrest on siiski veidi kriitilisem ning soovitab raha enam kalandusega seotud tegevustesse paigutada. Samas teab ta rääkida, et teistes liikmesriikides on kalandusele mõeldud eurodega ka haiglaid, koole ja lasteaaedu ehitatud – et elu rannaküladesse alles jääks.

Samuti peaks Undresti arvates rohkem tähelepanu pöörama sellele, millist sadamat uuendada ja millist mitte. Siinsamas Maarjamaal olevat ette tulnud sadamaehitusi piirkondades, kus tegutseb vaid mõni üksik rannakalur. Konkreetseid kohanimesid Undrest siiski nimetama ei soostu, pelgab eksimist ja seeläbi ülekohtu tekitamist.

Ühes on Medell, Undrest ja Papp aga ühel meelel: see, et kalurid saavad kaheksa piirkondliku mittetülundusühingu kaudu ise rahaeralduste üle otsustada, on suurepärane. Kõik kolm tõdevad ka seda, et kalur on kannatlik ja sitke.

Euroopa kalandus vajab suuri reforme

Sel nädalal Brüsselis toimunud põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil arutati aastatel 2014–2020 rakendatavat Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi eelnõu ning kalanduse turukorraldust.

“Euroopa kalandus vajab suuri reforme ning kalandussektor peab suutma nende muudatustega kohaneda. Tulevane Euroopa Merendus- ja Kalandusfond peaks panustama just struktuursete muutuste tekitamisele kalandussektoris, mitte aga säilitama käesolevat olukorda,” ütles nõukogu istungil osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Euroopa Komisjoni esitatud eelnõu näebki ette struktuurseid muudatusi ning loodetavasti annavad liikmesriigid sellele positiivse hinnangu. Samas on Eesti jaoks oluline, et mitmed praeguses Euroopa Kalandusfondis algatatud tegevused saaksid jätkuda ka edaspidi.

“Eestile on tähtis, et kalanduspiirkonnad saaksid võimalikult sujuvalt jätkata oma tegevust kuni aastani 2020. Meie hinnangul on kalanduspiirkondade arendamine olnud edukas. See on toonud investeeringuid neisse piirkondadesse ja lisaks ärgitanud sealseid kogukondi kaasa mõtlema kalanduse korraldamisele pikemas perspektiivis,” nentis Seeder. Eesti jaoks on positiivsed ka muudatused kalanduse turukorralduses, mis keskenduvad tootjaorganisatsioonide arendamisele ja turgude stabiilsusele.

“Meie kalandus tugineb suures osas tootjaorganisatsioonidele ning nende võimekusele olla turgudel konkurentsivõimeline. Kuna kalandus on suures osas kolmandatesse riikidesse eksportiv sektor, siis on meile tähtis, et võimalikud turutõrgetest tulenevad riskid oleksid maandatud läbi kriisimeetme, näiteks ladustamistoetuse,” lisas minister.

Põllumajandusministeerium

MURED JA RÕÕMUD

Eesti rannakalandus

  • Kaheksa piirkonda: Harjumaa, Hiiumaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saaremaa, Virumaa. Lisaks sisevetel Võrtsjärve ja Peipsi.
  • 2010. aastal kalureid (meri ja siseveed kokku) 2267. Merel püüab 1732 ja sisevetel 771, neist 236 püüavad nii merel kui sisevetel.
  • Merest püüti 2010. aastal keskmiselt 6,6 tonni (esmakokkuostuväärtuses ca 33 000 krooni) kala kaluri kohta.
  • Merel püüdvate rannakalurite keskmine vanus 2010. aastal oli 51 aastat.
  • Taristu (sadamad, püügivahendid jms) seisukord on halb.
  • Väiketöötlemise ja -turustamise võimalused puudulikud.
  • Kalurite sissetulekud kesised ja ühistegevus vähene.
  • Rannakülade turismipotentsiaal kasutamata.
  • Vanad kalurid annavad oma püügiõiguse poegadele üle.
  • Noored oskavad hästi toetusevõimalusi kasutada.
  • Toetused kalasadamate ja lossimiskohtade uuendamiseks, kalandustoodete töötlemiseks ja otseturustamiseks, rannakülade taaselustamiseks, kalurite tegevuse mitmekesistamiseks, koolituseks, randumiskohtade puhastamiseks ja angerjamajanduse arendamiseks (kaks viimast Võrtsjärve piirkonnas).

Allikas: Maainfo.ee, põllumajandusministeerium, Margus Medell


3 logo kalanduse jaoks

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, info@maainfo.ee
Maainfo