UUDISED

SÕNUMITOOJA: Toetada tuleks piirkondlikku toidujulgeolekut

Kohaliku toidu all mõistetakse kodumaist või piirkondlikku pärit­olu toidutoorainet või sellest too­detud toiduaineid. Mõiste on liiga lai, kuna siia võib liigituda ka töös­tusliku tootmise tulemus, mis ei ole kindlasti üksi see, mida kohali­ku toidu all peamiselt silmas tahe­takse pidada.

Lisamärkus „tervislik" seab samuti laialivalguvad piirid. Osa­de inimeste meelest on tervislik vaid toortoit, teised leiavad, et ter­vislikud on põhjamaades ka loom­sed valgud, näiteiks, seapekk ja fermenteeritud toidud. Kellel on õi­gus, pole aimugi, küllap kõigil, kes üldse kohaliku ja tervisliku toidu peale mõtlevad.

Kui meie pere ja teised samas piirkonnas elavad pered eelistavad toitu lähipiirkonnast, siis on ümb­ruse talunikel tööd, et lahinaabreid toita. Kui juhtub midagi, näiteks idavaenlased on tankidega teel või maailma jumal, Naftakraan, kee­ratakse kinni, logistikafirmad ei tea, mida teha, siis me saaksime koos oma kogukonnaga elada ra­humeeli edasi. Sest põhitoit on olemas. Sellises olukorras on meil ellujäämiseelis linnarahva ees.

Eelmisest mõttekonstruktsioonist lähtuvalt - tuleks suhtuda ko­haliku toidu kättesaadavusse kui piirkondlikku toidujulgeolekusse.

Euroopa Liidu toetusrahaga tekib selles valdkonnas kääriefekt - igasugused fondid toetavad küll kohaliku toidu tootmist, aga soo­vitavalt ekspordiks. Tulemus on, minge Tallinna trendikasse poodi ja näete: 15 sorti chutneyd õunast, ploomist, kuremarjadest, hind 4-6 eurot 30 grammi eest. Kõigil nen­de potsikute tootjatel on tagatas­kus ekspordiplaan, sest see on ain­sana projekti mõistes kasumlik.

On muidugi ka elementaarseid kohalikke toiduaineid, kuid ikka­gi vähemuses. Samas on need pisipurgi-pudinad ka toredad, kuid minu arvates võiks olla seekõrval-tegevus elementaarse ja peamise tootmisel, mitte vastupidi.

Kohaliku toidu all mõistame lähipiirkonna esmatoodete käitle­mist ja selle tulemusena toodetud elementaarseid toidukaupu (pagaritooted, meiereitooted, mahlad, moosid, hoidised, vorsti- ja juustutooted), ning muid käideldud toidutoorained söödavates variat­sioonides. Nende toodete sihtg­rupp on kohalik elanikkond.

Teiseks mõistame kohaliku toi­du all esmatoodete käitlemist ja saadud eksklusiivseid, eristuvaid, rahvuslikke, piirkondliku eripära edasiandvaid või suveniiri väärtust kandvaid toidukaupu, mille sihtg­rupp on piirkondlik turist või ko­halik elanikkond.

Mingit kasu pole, kui saksa tu­rist sõidab jalgrattaga mööda minu talust, mis asub 5000 aastat vanal asulakohal. Kirub kehva teed ja homme ostab Solarisest minu teh­tud moosi. Sõpradele räägib, et Eestis oli igav, ainult see Estonian Local moos on ok, seda saab Tal­linnast. Ja mina sain moosi tegemi­seks maaelu edendamiseks suuna­tud Leader-programmist raha.

Kui uude Leader-strateegiasse kirjutada üheks meetmeks kohali­ku toidu tootmine ja arendamine, on võtmeküsimus turunduslik -milline on sihtgrupp. Lisapunkte võiksid saada projektid, mille abil tehakse tooteid mahemärgiga.

Loomulikult kasvavad ettevõt­likumad tootjad suuremaks, teki­vad ressursid turustada kaupu lähipiirkonnast kaugemale. Piir­kondlikel tootjatel on võimalus ühineda, jagada tootmis-, logisti­ka- ja turunduskulusid.

Kohaliku toidu teadvustatud tarbimisel edeneks maaelu ka sot­siaalses mõttes. Toidu ostmine tootjatelt, keda tunned, paneb neid pingutama kvaliteedi tagamisel, et luua jätkusuutlik äri. Tarbijate ette­panekud oleksid otse adresseeri­tud tootjale. Vastastikune suhtlus tugevdab kogukonnatunnet.