EST Maainfo Avaleht Maainfo Maaeluvõrgustik Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Kontakt
Maainfo
Kalender
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Kutse andmine
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
Maainfo
INFOKIRI VÕRGUKIRI
Maainfo
AVATUD TALUDE PÄEV 2017
Maainfo
NÄITUSED
Maainfo
KONKURSID
Maainfo
RAHVA LEMMIK
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
TELEPROJEKTID
Maainfo
Euroopa maaeluvõrgustik
Maainfo
Projektinäidete andmebaas
Maainfo
KOHALIKU TOIDU VÕRGUSTIKUD
Maainfo
Eesti maaeluvõrgustik 2007-2013
Maainfo
ARHIIV
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Kalandusvõrgustik 2008-2015
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  Avalik teave
Maainfo
  Lingid
Maainfo
  Otsing
Maainfo

UUDISED

   

MAAELUVÕRGUSTIK: Tagasi juurte juurde - avatud talude päev Ahvenamaal

Allikas: Reve Lambur ja Krista Kõiv, maaeluvõrgustik ning Ülle Marits, Kirderanniku Koostöökogu
27. september 2016. a

Kui Järva Arengu Partnerid 2012. aastal esimest korda Eestis oma piirkonnas avatud talude päeva korraldasid, siis inspiratsiooni selleks algatuseks said nad Ahvenamaalt.

2017. aastal toimub Ahvenamaal avatud talude päev juba 20. korda. Seal kannab see üritus nime lõikusfestival ("Skördefesten").

 

Sel aastal külastasid Ahvenamaa suurimat üritust ka maaeluvõrgustiku esindajad, et leida mõtteid ja ideid üle-eestilise avatud talude päeva paremaks korraldamiseks.

Ahvenamaa lõikuspidu - kokku 52 avatud talu ja kohaliku toidu restorani-kohvikut

Alates 2013. aastast on Ahvenamaa lõikuspidu kestnud kolm päeva - reedest pühapäevani. Reedel ja laupäeval on talud avatud kell 11-21 ning pühapäeval kell 11-17, kuid pühapäevane osalemine on avatud talule vabatahtlik.

Kokku oli Ahvenamaal sel aastal avatud 20 talu-ettevõtet, 10 restorani olid väljas erimenüüga ning lisaks neile oli avatud veel 22 pop-up kohvikut. Sellised ühepäeva kohvikud võisid kolme päeva jooksul olla avatud 10 tundi endale vabalt valitud ajal. Näiteks üks keraamikakoda, mida meil õnnestus külastada, oli avatud reedel 13-18 ning laupäeval 11-16.

  Ülle Marits: „Olime võtnud plaani, et jõuame külastada päeva jooksul kuut talu, kes olid sel päeval oma uksed külalistele valla teinud. Aga kuna päev oli pikk, siis jõudsime läbi käia 20st talust 11."
  Reve Lambur lisab: „Seda ei tasu Eestis järgi proovida! Meil on talude vahemaad lihtsalt pikemad! Kuigi kõige kaugema taluni peab ka Ahvenamaal ligi 6 tundi sõitma, eelkõige aga läheb see aeg siis saarelt-saarele sõitmiseks!“

Erinevalt Eestist kestab sealne festival 3 päeva ja on kavandatud sügiseks, mil talunikel vili salves ja väiketootjatel on külastajatele rohkelt värsket kaupa pakkuda. Peab märkima, et mitte kõik ettevõtmised ei ole avatud 3 päeva, osad avavad oma ettevõtmise üheks või kaheks päevaks.

Sügisene ajavalik on tõepoolest õnnestunud, sest müüjate hulgas oli väga palju värske juur- ja köögivilja müüjaid. Samuti olid oma kaubaga välja tulnud väiketootjad-töötlejad, ühtedel pakkuda moosi-mahla, teistel aga soolased hoidised.

   

Märksõna - koostöö!

Kõikides kohtades, mida jõudsime päeva jooksul külastada, jäi esimesena silma koostöö: kui talu oli end külastajatele avanud, siis oli ta kindlasti kaasanud ümbruskonna toidutootjad ja -töötlejad ning käsitöölised. Näha oli, et müüjatele pakuti kauplemispinda nii ruumis sees kui ka väljas. Ilm oli meie külastuspäeval päikseline ja suviselt soe, nii et õuealal kauplemine tuli täiesti kõne alla.

 

 

Kõik tootjad ja töötlejad olid tulnud ise oma kaupa tutvustama ja müüma. Eestis on tihti tootjatel nii kiire, et kauba müümine toimub organiseeritult ning puudub otsekontakt ostjatega.

Maalähedane kujundus - punane õun ja tormilatern

Festivali tunnusmärgiks ja suunaviidaks maanteede ääres olid vineerist väljalõigatud ja punaseks värvitud õunakujud, millel valgega värvitud tekst „Skördefest“ (lõikuspidu).

„Kõikjal, kus käisime olid avatud kohad kergesti leitavad õunakujuliste punaste vineerist viitade abil.“ kirjeldab talude leidmist Reve Lambur.

 

Ülle Marits: „Läbivaks jooneks oli ühtne kujundus külastuskohtades - see on kindlasti asjaolu, mida tasub üle võtta ja järgmisel aastal arvestada ning rõhutada siinjuures naturaalsust.“

Talude väravatel olid kas põhurullid või põhupallid, millele laotatud sügiseselt värvilised õunad. Palju olid kujunduses kasutatud sügislilli ja tormilaternaid. Domineeris pilt, kus suured talulilled olid pandud piimanõudesse ja kuna talud olid avatud õhtul kell 9-ni, siis olid küünlad koos laternatega igati asjakohased.

Ikka midagi lastele!

Arvestades, et külastajate hulgas oli väga palju lapsi, olid festivalipaigad sellega arvestanud ja mõelnud lastele välja erinevaid tegevusi, nt põhupallidest ja lahtisest põhust moodustatud hüppamiskohad (batuudid) olid enamustes taludes ning lapsed nautisid neid kohti väga.  

Mõnes kohas oli näha mängumajasid, mõnes kiikesid, mõnes kepphobuseid jne. Eraldi tegevust lastele, kas joonistamise või meisterdamise näol, pakkusid vaid üksikud kohad. Lastele pakkusid suurt huvi aga loomad, keda sai silitada või aia tagant kiigata.

Põhupall - koht kus saab jalga puhata

Kõigis kohtades oli mõeldud ka vanematele külastajatele, kes saaksid jalgu puhata. Väga meeldis, et istumiskohti väga lihtsal ja erineval moel oli tõepoolest igal sammul. Nii võis näha mõnele põhupakkidele pealetõstetud lauajuppe, mis oli piisav, et korraks istuda ja kaaslasi järele oodata.  

Samuti oli tähelepanu pööratud toitlustamisele. Toidu osas on eestlased kindlasti usinamad pingutama, meie piirkonnas pakuti 24. juulil pea kõikides kohtades sooja toitu.

„Ahvenamaal jäid toidu poolest domineerima saiakesed-koogid, mõnes kohas pakuti hamburgerit, seda küll kohalikust toorainest. Sooja toitu supi näol pakuti neis paigus, mida jõudsime külastada, vaid ühes turismiettevõttes.“ kirjeldab Ülle Marits söömise võimalusi. „Siinkohal tunnustus ja lugupidamine meie talunikele!“

Kuigi külastasime lõikuspeo esimest päeva, siis jäi kindel tõdemus, et avatud talu on koht, kuhu tullakse koos perega ja nauditakse maaelu lihtsust. See on nagu aja mahavõtmise koht. Jalutati talus ringi, vaadati loomade toimetamisi, huvituti kohaliku väiketootja või käsitöölise tegemistest ning nauditi pakutavat toitu.

Avatud talude kaart - üliosav infopaigutus!

Ahvenamaal on erinevatele avatud taludele ja kohalikku toitu pakkuvatele turismitaludele leitud hea ühine teavituslahendus. Piirkonna lõikuspeo kaart ehk juhis eristab ära talu, restorani ja pop-up ettevõtja.

Sel aastal osales lõikusfestivalil 51 erinevat kohta, kaardile olid need kantud numbritega, kus talud olid saanud musta taustaga numbri, restoranid rohelise taustaga numbri ja ülejäänud punase taustaga numbri. Kaardi kõrval oli iga talu ja „talu“ kohta lühikirjeldus, avamise päev ja kellaaeg, tähtedega "NY" märgiti uustulnukat ning mahutatud olid ka talude kontaktid ja tingmärgid, mille abil oli kiiresti selge, mida talus pakutakse. On seal loomad, pakutakse kohvi või saab midagi kaasa osta. Samuti saab kaardilt kiire info: kas pääseb ligi ehk ratastooliga.

Trükis (rootsi keeles) kõikide avatud kohtade ja nende programmidega on leitav SIIT.

„Väga vähesele trükipinnale oli üliosavalt mahutatud palju infot. Kaardi kujundus ja ülioskuslik paigutus on kindlasti koht, kus meil on õppida!“ rõhutas Ülle Marits.

Tuletõrjetakso

Meeldis, et talud, kes asusid lähestikku, olid pead kokku pannud ning mõelnud, kuidas külastaja saaks kiiremini ja põnevamalt ühest talust teise. Nii näiteks olid kolm talu üheskoos pannud liikuma lühikesel marsruudil vana tuletõrjeauto ja järelkäruga traktori, mis lustlikult inimesi sõidutasid. Sõidud olid seda emotsionaalsemad, et tee läbis koduõue-ala, oli kitsas ja pisut künklik. Märksõnaks oli taas koostöö!  

Nagu alguses mainitud, oli meil kavas külastada kuut erinevat kohta, kuid eestlastele omaselt hoidsime tempot ja nägime kokku 12 erinevat kohta, viimastes saime küll pisut napima ülevaate.

Lühiülevaade kohtadest, mida külastasime:

1. Alustades hommikul väljasõitu Mariehamnist, jäi kohe teele Sjökvarteret ehk merekvartal, kus on linna turukoht koos püsilettidega ja käsitöö müügikoht.

Merekvartalist oli võimalik soetada värsket või soolatud kala, lambaliha ja lambanahku ning lõnga, sügislilli, erinevaid köögiviljasid ja põnevaid hoidiseid.
 
     
2. Sõitsime linnast välja, et jõuda 7 km kaugusel asuva ACA meierei ja pagaritöökoja juurde. Meiega on tulnud kohtuma sealse festivali üks korraldajatest, kes tutvustas lõikuspeo korraldamist ning uudistas, milline meil Eestis avatud talude päev välja näeb.

ACA meierei kogub ja töötleb ümbruskonna piima. Müügipaviljonide kaubavalikus oli kümmekond erinevat juustusorti, jogurt, jäätis ning samal territooriumil asuv pagaritöökoda pakkus saiakesi nii kohapeal söögiks kui kaasaostmiseks. Leivasorte oli mitmeid ja ostmise eel oli võimalik kõiki maitsta.

   

Üles olid rivistatud vanad traktorid kõrvuti uutega - uudistamist ka meesperele.

Meierei territoorium oli avar ning siia mahtusid veel pildistamise võimalus läbi raami koos „lehmaga“, laste mängunurk, esmaabivõtete õppimine ja tuleohutus.

3. Mõned kilomeetrid edasi oli esmakordselt lõikuspeoks uksed avanud Brobacka külalistemaja. Müügilett oli õues, kus pakkumisel mahlad, moosid. Siseruumid olid kohvikuks ja käsitööde müügiks mõeldud ja silma torkas klassikaline valge-halli skandinaavia stiil. Väike ja mõnus kohake.    
 
4. Väga lähedal eelmisest kohast asuv Judys Hantverk ja Inredning ehk käsitöö ja sisustuse pood oli sel päeval sättinud ruumidesse pop-up kohviku.
Perenaine rääkis, et ta on endisest tapamajast kohandanud käsitöö tootmise ja müügi ruumid. Üldse torkas silma, kuidas nagu ka mujal Euroopas, osatakse Ahvenamaalgi kõike vana hoida ja võimalusel eksponeerida. Käsitöö, mida pakuti, oli klass omaette, väga kaunis ja kõrge kvaliteediga.    
 
5. Võtsime suuna Lemlandi suunas ja meid ootas ees üks päris talu, kus kasvatatakse maheveiseid.
Talus olid hästi läbimõeldud tegevused: lastele ponisõit ja põhubatuut, võimalus lassot heita, loomi vaadata, välikohvik, suures küttepuude hoiuruumis aga hulganisti talukauba pakkujaid kõrvuti käsitöötegijatega. Talu avas oma uksed kolmeks päevaks ja seinal oli ajakava, et külastaja teaks, mida veel oodata. Selles talus oli väga palju viitasid ja lisainfot, mis isegi olles rootsikeelsed, olid abiks aru saamaks, kus mis asub.    
 
6. Meie rännak viis edasi meid Amalias limonaadivabrikusse.
Vabrik oli sel päeval oma töö seisanud ja masinad olid uudistamiseks tehasesse tulijatele, seintel aga abistavad tekstid ja pildid, et saada aru, mis järjekorras milline masin midagi teeb - hästi lihtsalt ilma inimese abita saab kogu tootmisprotsess üle vaadatud ja ise juurde nuputatud. Teisel korrusel on oma pood, kust saab kaasa osta erinevaid tooteid. Kõrvalasuvas suures saalis aga töötas kohvik kõrvuti käsitöömüügiga. Lastele olid õues kiiged ja tuttav põhust batuut. Elevust lisas jänes, kelle puuritoimetamisi sai jälgida.    
     
7. Järgmiseks külastusobjektiks oli Nybonds i Krogstad ehk koht, kus kõrvuti muuseum ja kohvik. Nemad olid uksed avanud kaheks päevaks. Kuna siin oli lubatud, et pakutakse ka rahvuslikku pannkaka´t ehk pannikooki, siis tuli see ära maitsta. Tegemist kardemonimaitselise plaadikoogiga, millel on peale tõstetud ploomimoos ja vahukoor. Muuseumi tegi põnevaks teadmine, et siin elati veel 1980.-datel.    
     
8. Kuna vahemaad on väga lühikesed, oleme mõne minuti pärast Utgardis, kus õhtul toimus ka lõikuspeo avamine. Peo alguseni oli veel mitmed tunnid, kuid rahva liikumine andis märku, et just sinna on kõigil plaanis koguneda.
Talu juures toimus mopeedide näitus ja kohalikud talukaupade tootjad on hõivanud ruumid. Populaarne paistis olevat toidu ostmine, kus burgerit pakutakse lisaks tavapärasele ka lastele kui taimetoitlastele. Lähedalt avastasime peatuse, kus saab kas traktori järelkärus või tuletõrjeautos jalavaeva kergendada ning jõuda järgmisesse talusse. Kokku sai masina jõul läbida kolm talu. Utgardis oli välja nuputatud vahva külastajate lugemise süsteem: Hoone seinal on peenikesest traadist õunakujuline võrk ning kõrval topsik, kus sees värvilised kirjaklambrid. Iga külastaja sai võrgu külge panna klambri ja arvestus peaks olema käes, iseasi, kas kõik külastajad seda märkasid.    
     
9. Meie otsustasime minna järgmisse tallu, Lumparby Ollas, jalgsi. Õues oli samuti rohkelt istumisnurki, kus kohvi ja kooki maitsta. Nagu ikka, olid kohalikud käsitöölised siingi oma kaupa pakkumas. Talu tegeles kelgukoertega.    
     
10. Kuna kolmas talu - Vestergards - oli vaid kiviviske kaugusel, jalutasime sinna läbi oru. Siin oli tegemist päris taluga, kus kasvamas veised, sead, hobused ja lambad. Lastel oli siin põnevust palju. Selleks päevaks oli talusse organiseeritud nii toitlustamine kui müügiletid.    
     
11. Kuna meil oli veidi ajavaru, otsustasime külastada veel mõnda kohta, mis oma tegevusi näitasid.
Esimesena jäi teel kartulikrõpsude tootja Taffel - päris vahva, et ka suurettevõte oli lõikuspeo mõttega kaasa tulnud! Tootmise tutvustamiseks olid korraldatud ringkäigud, millest me kahjuks osa ei saanud. Lastele oli tegevusena välja pakutud päris, mitte põhust batuut ja siia ta sobis. Lisaks oli üles seatud suur müügitelk, kus toodangut degusteerimiseks ja müügiks pakuti.    
     
12. Järgmiseks külastuskohaks oli Mattas Gardmejeri, kus tootmine oli koos toodangu kohapeal töötlemisega. Talus kasvatati lehmi (ainult 8!) ning nende toodangust valmistati erinevaid juustusorte. Kordus ikka sama - käsitöö ja tootjate müügiletid koos kohvikuga.    
     
13. Hilisõhtul jõudsime veel läbi käia pagaritöökojast Baka, kes samuti oli pidustustuste uustulnukas. Kohapeal müüdi erinevaid jahusid ning toimus ka pagaritoodete müük.    
  • VAATA FOTOGALERIID SIIT

 


2 logo maaeluvõrgustikule

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, info@maainfo.ee
Maainfo