VÕRGUKIRJA ARHIIV

Ilmumise kuupäev:	2011-09-20
Nr:	108
VÕRGUKIRJA_veebiaadress:	http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=1830&page=3265&action=article&
Teema:	Eesti Leader
Alateema:	Konverents
Kirjatüki pealkiri:	Linnalähedane maapiirkond või maalähedane linnapiirkond?
Kirjatüki autor:	Meeri Klooren
Organisatsioon:	Maaeluvõrgustik
Kirjatüki veebiaadress:	http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=1827&page=3265&action=article&
VIDEO:	EI
Lisainfo:	Konverentsi kohta info - http://www.maainfo.ee/index.php?id=980&page=3394&
VÕRGUKIRJA_KIRJATÜKK:	Keskmise eestlase lemmikkoht elamiseks on linn, kus võib nautida tihedat ühistranspordivõrgustikku, suuri kaubanduskeskusi ja naabrite igat liigutust. Ligi 67% eesti rahvastikust elab linnas, seega tugevalt üle poole eestlastest on oma elukohaks valinud tiheda asutuse ja teenustest lokkava linnapiirkonna. Nõnda on enamik eluks vajalikke teenuseid koondunud linnadesse, osaliselt ka maapiirkondadesse. Kuid mis saab piirkondadest, mis ei ole ei maa, ega linn? Linna ja maa piirile on kerkinud tohutul kiirusel karp-maju, mis kunagistelt tühjadel heinamaadel nüüdsest värviliselt vastu säravad. Linnalähedane elurajoon on omandamas täiesti uue identiteedi. 15. – 16. septembril 2011 toimus Viimsis nelja Leader tegevusgrupi Ida-Harju Koostöökoja, Lääne-Harju Koostöökogu, Nelja Valla Kogu ja Põhja-Harju Koostöökogu poolt korraldatud rahvusvaheline konverents "Väljakutsed ja võimalused linnalähedastes maapiirkonnas". Konverentsil jagati rõõme ja muresid, mis linnalähedastest maapiirkondades tekivad. Teenuste kasutamise olud on muutunud Kui tänapäeval elab enamus eestlastest linnalises piirkonnas, siis 1930-ndatel oli kõik hoopis vastupidi, maapiirkonnas elas peaaegu 70% kogu Eesti elanikkonnast. Vaid mõne põlvkonna vahetumisega on inimeste huvid ja väärtused võtnud hoopis teise suuna. Olukord on muutunud, seega on muutunud ka inimeste vajadused ja ootused. Kunagised vallakeskused on kaotamas oma mõjuvõimu, sest pole inimesi, kes seal töötavaid teenuseid tarbiks. Konverentsil tegi Rivo Noorkõiv OÜst Geomeedia ettekande "Teenuste vajadus ja kättesaadavus linnapiiridest väljaspool", kus juhtis tähelepanu muudatustele, mis tänapäeval seoses linnalise eluviisi populaarsusega on tekkinud. Enamik Eesti elanikkonnast elab linnas ja umbes 70% maaelanikest käib linna tööle, see paigutab täiesti ümber teenused, mis iga inimese normaalseks eluks on esmase tähtsusega. Nõnda ei suuda maapoed enam majanduslikult äratasuvalt eksisteerida, sama saatus on postkontoritel, arstipunktidel, koolidel ja ühistranspordil. Omavalitsuse ja mittetulundusühingu koostöö Kuidas lahendada neid probleeme? Noorkõiv toob ühe lahendusena välja avalike teenuste delegeerimise. Ehk siis riigi ja kohaliku omavalitsuse teenuseid osutavad näiteks mittetulundusühingud, kes oleksid omavalitsustele lepingupartneriteks. 60% kohalikest omavalitsustest delegeeris 2008. aastal avalikke teenuste osutamise mittetulundusühingutele. Noorkõivu ettekandest selgub, et kõige enam delegeeritakse teenuste osutamist spordi, sotsiaalteenuste ja kultuuri valdkondades. Kuid tuleviku seisukohalt võiks seda veelgi enam teha. Noorkõiv toob esile ka Leader tegevusgruppide olulisuse maapiirkondade teenuste arengu seisukohast. Paljude Leader tegevusgruppide liikmete põhitegevusteks on kultuur, vaba aeg ja haridus. Kuid seejuures on märkimisväärne asjaolu, et Eesti enamikes tegevusgruppides on põhilised taotluste esitajad tegevusgruppi mitteliikmed, see tähendab, et taotlejad tulevad väljastpoolt, mitte tegevusgrupi siseselt. Selline näitaja on positiivne, näidates Eesti tegevusgruppide tegutsemise läbipaistvust ja Leader põhimõtete toimivust. Kuid Leader taotlejad on erinevad, võrreldes linnalähedast maapiirkonda kaugema maapiirkonnaga. Linnalähedaste maapiirkondade taotlejad suhtuvad Leader programmi veidi umbusklikult, seda eelkõige seepärast, et läheduses asuv võimalusi täis linnapiirkond kipub Leaderist saadava kasu lämmatama. Eesti, kui ühe keskusega riik Muutunud pole mitte ainult eelistused elupaiga valikus vaid muutunud on ka põhimõtted liikumise suhtes. Igapäevane ühest linnast teise, maalt linna või asulast asulasse tööle käimine pole enam mitte mingisugune erand. Tehnika kiire areng on ühes mõttes soodustanud, teises mõttes leevendanud maapiirkondade tühjaks voolamist. Tartu Ülikooli professor Rein Ahas tegi konverentsil ettekande teemal "Inimressursi jaotus ja liikumine linnalähedastes piirkondades". Kus ta tõi esile asjaolu, et kaugus pole "edu" märk, paigalseismine on probleem. Mõnda aega tagasi oli võimalus reisida väga vähestel. Kindlasti elas kusagil Võrumaa laiade metsade vahel talupoeg, kes mitte kunagi elus ei tõstnud oma jalga ega hobusevankrit Tartusse, ammugi veel Tallinnasse. Tänases ühiskonnas ei näita kaugele reisimine enam inimese jõukust, vaid oluline on kauguste juures kiire liikumine. Eriti oluline on linnalähedaste piirkondade mobiilsus, sest suur osa seal elavaid inimesi töötavad linnas. Seega on igal hommikul linna sisse suunduvad teed „ülerahvastatud“, mis tähendab pikale venivaid ummikuid, teede kiiret lagunemist ja väga suurt ajalist kaotust punktist A punkti B jõudmiseks. Sellest tulenevalt ütles Ahas: „Eesti on ühe keskusega riik, see kahandab konkurentsivõimet, sest pole võrdseid valikuid.“ Seetõttu kolib üha enam inimesi suurlinnade lähiümbrusesse elama, sest ressursid on jaotunud riigis ebavõrdselt. Kuid seejuures pole vaja mõelda, et kõik on nii must-valge ja paratamatu. Pigem on teadlased teinud suure töö, et kaardistada Eestimaa arengu hetkeolukorda. Nüüd oleks vaja vaid jõudsal sammul edasi liikuda. Ahase ettekandest võis välja lugeda veidi muretsevat nooti: „Kas teooriate kujundajaid või kuulajaid leidub ka otsustajate hulgas?“ Seega ei aitab enam mitte midagi muud, kui lihtsalt tegutsemine ja tegutsemine parema Eesti suunas. Sotsiaalne ettevõtlus - võti parema elu nimel? Konverentsi teises pooles said huvilised osa võtta viiest erinevast töögrupist: maaturism, väikeettevõtlus põllumajanduses, sotsiaalne ettevõtlus, tootmine linnalähedases maapiirkonnas ja ühisturustus. Kuigi iga töögrupp andis osavõtjatele palju häid mõtteid ja tegutsemistahet - sai suurema diskusiooni osaliseks sotsiaalse ettevõtluse töögrupp. Mis on üldse sotsiaalne ettevõtlus? Kahjuks pole päris kindlat definitsiooni sellele veel loodud. Heateo Sihtasutuse sõnastus kõlab hetkel kõige mõistlikumalt: „Sotsiaalne ettevõtlus on ärilise tegevuse sidumine ühiskondliku eesmärgiga, tähendades samal ajal uusi ja loovaid lahendusi pikaajalistele probleemidele ühiskonnas. Hea näide on Mano Guru kohvik Vilniuses, mis pakub külastajaile tervislikke toite ja jooke. Kohvik võtab tööle endiseid uimastisõltlaseid, toetades neid teel tagasi ühiskonda ja normaalse elu juurde.“ Võibolla on just sotsiaalne ettevõtlus on võti linnalähedaste maapiirkondade arendamiseks. Ehk saaksime selle meetodi abil lahendada maapiirkondade kaupluste probleemi või mõne teise teenuste halva kättesaadavuse murekoha. Sotsiaalne ettevõtlus pole sponsorlus, ega annetus vaid kasumlik ettevõtmine, mis loob hea sümbioosi ühiskonna kitsaskohtade ja õnnestumiste vahel. Tundub justkui, et sellisel mõtteviisil on tulevikku. Linnalähedane maainimene Kuidas siis mõista linnalähedust, kas see on linnalähedane maapiirkond või hoopis maalähedane linnapiirkond? Kas pealinna naaberasumis elav inimene on maainimene? Kas sellel on üldse olulist erinevust? Kindel on see, et maa ja linna piiril on eluolud omamoodi ning vajavad teistsugust lähenemist. Seesugusesse piiriasumisse kolib üha enam inimesi elama, muutudes üha olulisemaks sõlmpunktiks maa ja linna vahel. Ehk on linnapiiril elamine kui kompromiss-lahendus, sest niimoodi saadakse osa linnas pakutavatest teenustest ja nauditakse samaaegselt maapiirkonna looduslähedust.

« Tagasi