29.09.2009

Kokkuvõte 23.09.2009 toimunud maaeluvõrgustiku koostöökoja 2. istungist

Allikas: Maaeluvõrgustiku üksus, Reve Lambur
Lisainfo, sh ettekanded: http://www.maainfo.ee..
29. september 2009

Maaeluvõrgustiku üksus kutsus 23. septembril 2009 teistkordselt kokku maaeluvõrgustiku koostöökoja, mis koondab Eesti maaelu arengukavast 2007-2013 kasusaajaid esindavate ühenduste ja organisatsioonide ning arengukava rakendamisega tegelevate asutuste esindajaid. Esmakordselt sai koostöökoda kokku 5. detsembril 2008.a.

Maaeluvõrgustiku koostöökoja 2. istungi juhatasid sisse Maamajanduse Infokeskuse maaelu- ja kalandusvõrgustiku osakonna juhataja Krista Kõiv ning Põllumajandusministeeriumi maaelu- ja kalanduspoliitika asekantsler Toomas Kevvai.

Esmalt andsid maaeluvõrgustiku üksuse töötajad ülevaate maaeluvõrgustiku 2009. a tehtud ja planeeritavatest tegevustest, sh ka väliskoostöö valdkonnas ning tutvustati iganädalase infokirja „Võrgukiri" valmimist.

Koostöökoja istungi peateemaks oli maaeluarengu poliitika tuleviku arutelud Euroopa maaelu arengu võrgustiku temaatilistes töögruppides. 

Sissejuhatuse maaelu arengu poliitika tuleviku arutelusse tegi Toomas Kevvai andes ülevaate Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tuleviku aruteludest ja tutvustas üldist ajakava.

Euroopa Komisjoni teavitust ühise põllumajanduspoliitika, sh ka maaelu arengu poliitika muudatusettepanekutest pärast 2013. aastat on planeeritud avalikustada 2010. aasta juulis - septembris. Seejärel on planeeritud 6 kuu jooksul avalikud konsultatsioonid Euroopa Parlamendi ja (põllumajandus)ministrite nõukoguga.

Euroopa Liidu seadusandlikud eelnõud ühise põllumajanduspoliitika reformi rakendamiseks peaks ilmuma 2011.a. juulis, ühe osana aastate 2014 - 2020 finantsperspektiivi paketist. Eeldades, et iirlased hääletavad Lissaboni leppe poolt, hakkab edaspidi olema Euroopa Parlamendi arvamus Ministrite Nõukogule siduv.

Euroopa Liidu tasandil on ühise põllumajanduspoliitika, sh ka maaelu arengu poliitika tuleviku aruteludega alustanud erinevad institutsioonid, näiteks Majandus- ja sotsiaalkomitee. Suurimaks diskussiooniallikaks põllumajanduspoliitika raames on hetkel, kas jätkata otsemaksetega või mitte ning kui jätkata, siis kuidas. Senised põllumajandusministrite arutelud on väljendanud soovi otsemaksetega jätkata. Peamiseks diskussiooniallikaks on otsemaksete põhjendus ja sellest tulenevalt ka otsemaksete jaotus liikmesriigiti.

Eestis on alustatud Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel mitteformaalsete ajurünnakutega. Selleks on loodud aruteluring, mida ilmselt ka laiendatakse. Ühise põllumajanduspoliitika tuleviku aruteludel diskuteeritavad teemad hakkavad ka järjest rohkem haakuma Euroopa maaelu arengu võrgustiku temaatiliste töögruppide teemadega.

Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi maamajandusuuringute osakonna juhataja Mati Mõtte tegi ettekande Eesti maaelu arengukava 2007-2013 võrdlusest teiste liikmesriikide maaelu arengukavadega. Mati Mõtte alustas oma esitlust tõdemusega, et tegelikult ei ole erinevate liikmesriikide maaelu arengu kavasid võimalik võrrelda, pigem saab välja tuua erinevaid arvnäitajaid.

Kogu analüüsi aluseks on see, et mis on üldse maapiirkonna mõiste. Euroopa Komisjon kasutab OECD metoodikat, kuid enamus liikmesriikidel on maaelu arengu programmides kasutatud maapiirkonna määratlemiseks oma metoodikat. Seega erineb maapiirkonna mõiste liikmesriigiti oluliselt.

Erinevaid arvandmeid: Eestis on küllaltki suur põlumajanduslik osatähtsus võrreldes muu Euroopaga. Tööhõive osakaal primaarsektoris sõltub primaarsektori osatähtsusest majanduses. 4,8% tööealisest elanikkonnast on hõivatud põllumajandusega (ca 30 000 inimest), sh metsandus. Euroopa Komisjoni statistika järgi on Eestis 23 000 aktiivset majapidamist/talu (isikud, kellel on üle 1 ha maad) ja 900 000 ha kasutuses olevat põllumajandusmaad. Keskmine talu suurus on 38,5 ha. Mati Mõtte hinnangul on aktiivseid ehk tegutsevaid talusid ca 6000-7000 (FADNi põhjal), ülejäänud on pigem majapidamised. Haritav maa moodustab 70,5% kogu põllumajandusmaast, ülejäänud on püsirohimaa ja püsikultuuride all.

Kõikide liikmesriikide maaelu arengu programmid on 2008. aastaks käivitunud. Kokku on Euroopa Komisjonile esitatud ja Komisjoni poolt heakskiidetud 94 programmi, millest 88 on riiklikud või regionaalsed maaelu arengu programmid, 2 riiklikud raamistikud ning 4 programmi riikliku maaeluvõrgustiku kohta.

Liikmesriikide maaelu arengu programmide puhul on võrreldavad finantsnäitajad, kuid alati tuleks vaadata, mis on fondi rahastus ja milline on liikmesriigi enda poolne panus. Uutel liikmesriikidel on minimaalne riigi poolne panus 25%, vanadel minimaalselt 50%. Telgede vaheline eelarve jaotus on liikmesriigiti suhteliselt erinev. Meetmetele eraldatud eelarvete osas domineerivad 1. teljes põllumajandusettevõtete moderniseerimise meede ja toetus põllumajandussaaduste töötlejatele. 2. teljes on valdav põllumajanduslik keskkonnatoetus ja 3. telg jaguneb erinevate meetmete vahel suhteliselt võrdselt.

Vaadates erinevate liikmesriikide maaelu arengu programme, siis iga riik on ikkagi valinud endale sobiva ja optimaalse lahenduse. Igal liikmesriigil on oma eesmärgid ning peab arevstama ka Euroopa Komisjoni maaelu arengu strateegiliste suunistega. Nende eesmärkide saavutamist hinnatakse programmi lõpus. Eesti Maaülikool on Maaelu arengukava 2007 - 2013 püsihindaja 1., 3. ja 4. telje hindamise osas.

Garri Raagmaa andis ülevaate Euroopa maaelu arengu võrgustiku territoriaalsete vajaduste ja eripärade suunamise töögrupi tööst. Garri Raagma on selle töögrupi Euroopa Komisjoni poolt määratud liige. Territoriaalsete vajaduste ja eripärade suunamise töögrupp (töögrupp nr 1) on üks kolmest Euroopa maaelu arengu võrgustiku raames loodud temaatilistest töögruppidest.

Töögrupi eesmärgiks on defineerida maapiirkondade mõiste. Töögrupi töö esimese etapi raames on tehtud maaelu arengu programmide võrdlus, kuidas erinevates programmides on maapiirkonna territoorium määratletud. Teises etapis uuritakse maaelu arengu programmides maapiirkondade mõistet alates definitsioonist kuni tulemuseni - maapiirkond ja selle vajadused, millised meetmed on valitud ning mis on planeeritavad tulemused. Teadlased on palju aastaid seda definitsioon otsinud, kuid ei ole leidnud. Töögrupi juht on öelnud, et võiks vähemasti aluse leida, kuidas liikmesriike omavahel võrrelda.

OECD maapiirkondade definitsioon on ainuke, mida natukenegi aktsepteeritakse. Selle järgi on NUTS5 (kohaliku omavalitsuse territoorium) tasandi maapiirkond, kus rahvastiku tihedus on alla 150 in/km2. NUTS3 on regionaalne tasand ning maapiirkonnaks loetakse piirkonda, kus enamik rahvastikust elab maal. Sellel tasandil on piirkonnad jagatud kolmeks: valdavalt maapiirkond (üle 50% rahvastikust elab maal), oluliselt maapiirkond (15-50% rahvastikust maal) ning peamiselt linnaline piirkond (vähem kui 15% rahvastikust elab maapiirkonnas).

Töögrupi esimese raporti tulemuseks oli, et maapiirkonna definitsioonid erinevad riigiti oluliselt, enamusel on kasutusele võetud oma definitsioon. Seoses maaelu arengu programmidega on huvitav see, et põhja- ja idapoolsed EL liikmesriigid vähendasid oma maapiirkonda ja tihedamalt asustatud riigid püüdsid maapiirkondi juurde saada.

Maapiirkondade defineerimisel: sektorilisus vs territoriaalsus. Keegi on öelnud: „seni kuni meil on piirkonnas kasvõi üks talumees, peab see olema "MAAPIIRKOND". Eestis on Euroopa mõistes kõik, sh ka väikelinnad (va mõned suuremad linnad) maapiirkonnad.
OECD definitsioon on lihtne, võtab arvesse asustustihedust ja ka metsad on sisse arvestatud.

Seejärel toimud arutelud töögruppides. Esimest töögruppi (territoriaalsete vajaduste ja eripärade suunamine) juhatas Garri Raagmaa ning teist (avalikud hüved ja avalik sekkumine) Toomas Kevvai.

Esimeses töögrupis arutleti maapiirkonna mõiste üle. Kas siia alla võiksid kuuluda väikelinnad, sest need on üldjuhul mh ka agraarkeskused? Oluline on, et maapiirkonnas oleks elamiseks vajalik infrastruktuur - kool, lasteaed jne. Tänu tehnoloogiale on tööjõu vajadus vähenenud, seega tuleb leida alternatiivseid võimalusi. Kui vaadata tulevikku, siis on oluline lahendada maapiirkondades töökohtade säilitamise küsimus. Kui kriitiline mass inimesi kolib mõnes piirkonnas maalt linna, siis on raske hoida üleval vajalikke teenuseid. Kas peri-urbaansed ehk eeslinnalised piirkonnad võiks kuuluda omaette kategooriana maapiirkonna mõiste alla? Kuidas suhtuda teise kodu omanikesse (second housing), kes enamuse ajast veedavad linnas ning vaid puhkuse maapiirkonnas.

Võiks moodustada töögrupi arutamaks maapiirkonna mõiste üle, kuhu kuuluksid kindlasti mh ka ministeeriumide (Põllumajandusministeerium ja Siseministeerium) esindajad.

Teises töögrupis arutleti avalike hüvede mõiste üle. Avalikud hüved on need, mida turult raha eest ei saa. Maapiirkond võiks pakkuda: - (kohaliku) toidu tagatus ja turvalisus; keskkonna turvalisust: Puhas õhk, vesi, bioloogiline mitmekesisus, maastik jne; energia julgeolekut: sõltumatus imporditavast energiast, üks variant bioenergia. Maapiirkonnale on vajalikud: - Side, internet, lairiba, televisioon; - prügimajandus; - kohalik kultuur; Läänemere puhtus; - asukoht; - looduskaitse; - muinsuskaitse. Iga avaliku hüve defineerimisel peaksime teadma, mis on meie laiem eesmärk. Eestis on palju erinevaid arengukavasid, aga need ei haaku. Selleks peaks olema laiem nägemus, mida me tahame saavutada. See võiks olla näiteks: VÄÄRIKAS ELUKESKKOND KOGU EESTIS (Haridus, transport, avalike teenuste kättesaadavus). Kui oleks ühine eesmärk, oleks võimalik hinnata erinevaid arengukavasid