Kust saada head eestimaist toitu ja veel raha maksmata? Kernu valla talunikud ja seltskond pealinlasi on sellele keerulisele küsimusele isekeskis lahenduse leidnud.
1. mai mõttetalgutel arutasid Kernu mõttekotta kogunenud inimesed kohalikke talunikke juba pikalt vaevanud küsimust: kasvataks küll, aga kuhu turustada oma põllu saadused?
On ju üldteada tõde, et väiketalunik oma toodanguga suurde kauplusesse ei jõua, linnaturul kauplemine võtab aga suure osa niigi kallist tööajast.
Samal ajal otsisid inimesed Tallinnas Kogukonna mõttekojas head lahendust küsimustele: kuidas tuua Eesti tootjate tooted parimal moel Eesti tarbijani? Kuidas võimaldada toodete ja teenuste rähavaba vahetust?
Maailmarändur sibul
Nüüdseks on talunikud ja linlased kokku saanud ning koostöö alanud.
"Mõttetalgutel arutasid kohe päris mitu inimest seda, kuidas saada söögilauale Eesti kartulit, tomatit ja porgandit, et ei peaks sööma supermarketi kaupa, mis on juba ümber maailma sõitnud," sõnas Marit Otsing, kodumaise toidu eelistajate eestvedaja.
Talgutel leiti, et mõistlik on leida kodukohast paarikümne kilomeetri raadiuses talunikud ja nendega kokkuleppele jõuda ning nö väike toiduring moodustada. On ju teada, et ka Tallinna ümbruses haritakse maid ja kasvatatakse köögivilju, linlasteni aga toidukraam ei jõua.
"Ideaalis näen, et terve Eesti saaks selliste väikeste toiduringidega kaetud," sõnas Otsing.
Raha pole vaja
Eks ole talunikud varemgi oma saagiga linnaringe teinud, aga praeguse koostöö eripäraks on võimalikult vähese raha kasutamine. Söögikraami eest tehakse selle kasvatamiseks vajalikke töid ning välditakse, nii palju kui võimalik, raha kasutamist omavahelisel arveldamisel.
"Selles ei ole ju tegelikult midagi uut, enamuse inimkonna ajaloost on see niimoodi toimunud," sõnas Otsing julgustades selliseid ringe looma ka teistes piirkondades.
Nii kogunesidki söögiseltsi liikmed mõned nädalad tagasi Kernu mahetaluniku Heino Sakeuse põlluservale, panid kartulid maha ja korjasid kive.
"Tööd, mida saab paremini käsitsi, on mõnus paari päevaga talgukorras ära teha," sõnas Sakeus.
Heino Sakeus pani maha hektari kartulit ja lisaks valmistas linnainimeste soove arvestades ette mõned vaod muu köögivilja jaoks. Hoolitsema hakkavad põllu eest ikka linnavurled.
"Inimesed olid vägagi tublid - eks nad ju teevad kõik vabatahtlikult, sundust siin ei ole," kiitis Sakeus abilisi.
Päevaga kartulikott
Kuidas täpselt hakatakse tehtava töö mahtu köögiviljadesse arvestama, pole veel selge.
"See aasta on katseaasta - ega me täpselt tea, kui palju me saaki saame ja vajame ning kui palju selle eest tuleb tööd teha," sõnas Otsing.
Sakeusel on aga kogemusi endisest ajast: "Juba vene ajal käis asi nii: päev kartulivõttu ja kott kartuleid."
Sakeus loodab linlastelt abi saada eelkõige kartulivõtmisel, mis nõuab palju käsitsi tööd.
Meeste tugevat jõudu saab aga kasutada endise lüpsilauda ümberehitamisel köögiviljahoidlaks.
TEAVE
Kernu jaanilaat