Maaelupoliitika temaatiline mõõde |
Allikas: Rando Värnik, Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor. Toimetas Meeri Klooren
16. mrts 2010. a |
10. märtsil 2010 toimus Jänedal järjekordne Euroopa Liidu ühise põllumajandus- ja maaelupoliitika tuleviku arutelu. Seekord oli arutluse all maaelu poliitika temaatiline mõõde, jätkates eelmisel korral alguse saanud toetuste territoriaalse suunamise temaatikat.
Kas maaelupoliitika on peaks olema sektori- või territoriaalne poliitika ja millele maaelupoliitika peaks keskenduma - neil teemadel rääkis ja tõi ülevaate Eesti Maaülikooli tudendite maaelu teemalise küsitluse tulemustest professor Rando Värnik, Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor.
Maaeluvõrgustiku üksus
* Kas maaelu poliitika peaks iseloomult olema pigem sektoripoliitika või territoriaalne/ruumiline poliitika?
Ettevõtlussektor maaelus on väga oluline, olles arengu mootoriks ja maaelu paigal hoidjaks. Sealjuures arvestades nii põllumajandus- ja metsandusektorit, kui ka mitmesugust muud ettevõtlust maal. Seetõttu peaksid kõik need poliitikad, mis tegelikult mingit konkreetset sektorit toetavad kas otseselt või kaudselt samuti teada olema.
Tuleks vaadata kaugemalt, territoriaalse poliitika poole. Sest on ju olemas mitmeid teisigi poliitikaid peale maaelupoliitika, mis tegelevad linnakultuuriga, sotsiaalse poolega, haridusega ja nii edasi. Nii tõid ka üliõpilased neile korraldatud küsitluse raames välja, et maapiirkonnas on palju "halle laike", mida maaelupoliitika üksikuna ei ulata katma ning on ka täiesti katmata alasid. Seega peaks maaelu puudutav poliitika olema hulga laiem.
Tulevikus võiks maaelupoliitika orienteeritud olla endiselt maaettevõtlusele, Leader tegevusgruppide arengule ja külalelu arendamisele. Kuid rõhuasetus peaks olema suunatud ettevõtluse poole, et erinevad maapiirkonna ettevõtlussektorid saaksid areneda püsivalt. Seda eelkõige seepärast, et läbi ettevõtluse saab maal luua ja säilitada inimväärset elu. Sellist arengut järgides peaksid ka teised poliitikad appi tulema. Ühiselt saab palju rohkem saavutada ja ka "hallid laigud" katta.
* Milliseid valdkondi maapiirkonnas peaks maaelu poliitika hõlmama?
Maaelupoliitika peaks olema maapiirkonnale veelgi lähemal, olles maaelusektoritega tihedalt seotud. Kuid praegusel ajal on küllaltki keeruline suhteliselt väheseid rahalisi vahendeid jagada, et eesmärke saavutada. Seetõttu peaksid tulema appi teised poliitikad, et parandada ka neid kitsaskohti, mida praegune maaelu puudutav poliitika ei suuda aidata.
Tudengid tõid välja, et külaelu ja kohalik algatus ehk Leader on väga olulised teemad, mis peaksid jääma ka tulevikus toetuspoliitikas olulisele kohale. Toodi välja ka seda, et tänane maaelupoliitika peaks suutma maapiirkondades elujärge ja elukvaliteeti parandada just konkreetse tegevuse kaudu. Väga oluline on seejuures panustamine ettevõtlusele, ehk siis sektorialasele arengule.
* Millised baasteenused ja sotsiaalne infrastruktuur peab tagatud olema muude poliitikate kaudu, millised peaksid olema miinimumnõuded neile ning kas ja millises ulatuses peaks sekkuma maaelu poliitika?
Miinimumnõuded, avalikud hüved peaksid olema kõigile ühtepidi kättesaadavad. See tähendab arstiabi, transport, haridus, sotsiaalhoolekanne. Kui niimoodi lahterdada, siis esmataseme teenuste mõttes võiks mõelda siin lastehoid, algharidus, põhiharidus, üld-keskharidus, perearsti teenus, ravimid, kogukonna keskused, esmatarbekaubad, ühistransport.
Need on sellised esmatasandi teenused, mis on olulised ja et maal elavale inimesele oleksid need kättesaadavad. Järgmisena tulevad juba nii öelda teise etapi teenused, täiendavad teenused: huviringid, raamatukogu, internet, rahvamaja, kultuurikeskus, spordiväljak, vallateenused (vallavalitsuse pakutavad erinevad teenused). Tudengite poolt oli veel eraldi toodud välja maakonna teenused: kutseharidus, noortekeskus, ujula, kiirabi. Üliõpilaste seas tehtud küsitluse vastustes oli välja toodud ka teenuste kättesaadavuse kriteeriumid. Näiteks kui kaugel asub elukohast lasteaed, kool, ühistransport jne. Palju kulub aega, et selle teenuseni jõuda.
Selle punkti juures kokkuvõtteks: oluline, et ühiskondlikud/avalikud hüved oleksid kõigile ühtemoodi kättesaadavad. Seejuures arvestades nii, et esmased teenused oleksid ikka esmajärgulised.
* Milliste majandusliku, keskkondliku ja sotsiaalse kapitali aspektidega peaks maapiirkonnas tegelema maaelu poliitika?
Kindlasti selline multifunktsionaalne teenuste arendamine, kus arvestatakse säästva arengu põhimõtteid, need on kõik olulised aspektid. Esmatasandi mõttes on väga oluline teenuste kättesaadavus. Kuid üliõpilaste arvamus oli, et esmaseid teenuseid ei peaks tagama ainult läbi põllumajanduspoliitika. Seda sama teemat võiksid/ja peaksid arendama ka teised poliitikad.
* Millised on maapiirkondade mahajäämuse peamised põhjused ja millised on sümptomid?
Tegelikult toimub pidevalt urbaniseerumine, noored inimesed liiguvad teistesse piirkondadesse, toimub teatud mõttes ränne. Suureks põhjuseks on selle juures tööjõu puudus. Probleem on selles, et maapiirkonnas ei ole piisavalt ettevõtjaid, kes suudaksid konkreetsetele leibkondadele sissetulekut tagada. Ettevõtluse struktuur on tõenäoliselt probleemiks. Linnastumine on tegelikult sümptom. Samamoodi ka linnade lähedale „magalate" teke.
Tegelikult me ei saa väga rääkida maapiirkondade regionaalsest tasakaalustatud arengust Eestis. Need on need sümptomid, mida tudengid oma vastustes välja tõid. Keskustest kaugemalejäävad piirkonnad on nii või teisiti kaugemal baasteenustest, inimasustus on hõre kohati 5 inimest/km2 ning teenused tõmmatakse majanduslikel kaalutlustel piirkonnast jõuliselt välja. Lühiajalised otsused ei pruugi olla pikas perspektiivis õiged.
VAATA LISAKS:
- ETTEKANNE - Konverents " EESTI MUDEL" - Konkurentsivõimeline maaettevõtlus -probleemid ja lahendused - professor, Rando Värnik, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles