RAPLAMAA SÕNUMID: Raplamaal on rikkalikumad käsitööga tegelemise võimalused kui Tallinnas (Raplamaa Partnerluskogu) |
Allikas: Raplamaa Sõnumid, Haldi Ellam
20. mrts 2013. a |
Artikkel 
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu (ERKL) juhatuse liikme Liina Veskimägi-Iliste sõnul on Raplamaal võrreldes Tallinnaga nii palju käsitööga tegelemise võimalusi ning mitmeid nimekaid käsitööettevõtteid.
Vana-Vigalast pärit Liina Veskimägi-Iliste, kes ise teenib Tallinnas leiba vildist mütsidega, rääkis 16. märtsil Rapla haldushoones peetud käsitöökonverentsil erinevatest võimalustest, kuidas koolituste ja mentorprogrammide kaudu omandada mitmesuguseid käsitöö-oskuseid ja käsitööga elatist teenida. Suuri käsitööettevõtteid on Eestis veel üksikuid ja ka käsitööturismiga tegeletakse vähe, nentis ta, samas võiksid ettevõtjad rohkem külalisi vastu võtta ja koolitusi korraldada. Muuseas on käsitöö viljelemine viimasel ajal nii populaarseks muutunud, et näiteks novembrikuus ERKL-i korraldatava Mardilaada jaoks jääb Saku Suurhall juba väikseks.
Iris Haiba Raplamaa Partnerluskogust rääkis, kuidas maaelu arenguks mõeldud Leaderi programmist erinevateks käsitööga seotud ettevõtmisteks raha küsida. Ta nentis, et ettevõtluse arendamise meetmest on toetust vähem kasutatud.
Konverentsil selgus, et Raplamaalt on mitmed käsitööettevõtjad ja MTÜ-dena registreeritud käsitööseltsingud Leaderi meetmete toel käsitööks vajalikke õmblusmasinaid, kudumismasinaid, keraamikapõletusahjusid soetanud, koolitustel käinud, ruume remontinud jm.
Rääkides rahvariiete tegemisest tantsukollektiividele, nentis Iris Haiba, et siin on projektimaailma kurb hetk. „Tellitava töö peab tegema ettevõtja, kes saab arve esitada. Samas saab tegija julgust end ettevõtjana registreerida, et saaks projektimaailmas kaasa lüüa." Ta usub, et Leaderi meetmed on aidanud mitmel moel maakonna ettevõtlust edendada.
Edaspidi rääkisid käsitöö tegijad ja ettevõtjad teemal, kas ja kuidas on võimalik käsitööga ära elada.
Piret Kuutok tutvustas Tohisoo mõisas asuvat Kohila koolituskeskust ning sealse kangakudumisklassi tegevust. Tema isiklikult käsitöö tegemisega ära ei elaks, sest aega nõuavad nii perekond kui ka majapidamine. Samas võimaldab käsitöö rohkem perega koos olla.
Raivi Juks Atla Mõisake-raamikast rääkis, et keraamikatööstuse tegevuse ajal ei olegi ta saanud mõelda muule kui tööle. „Et käsitööga ära elada, tuleb kõvasti tööd teha, eesmärke püstitada. Nii kui oled lähedal, tõstad lati kohe kõrgemale," rääkis ta. „Käsitööst saab ära elada, aga samas mitte ainult käsitööd tehes. Müügitöö ja tootmistöö vastanduvad teineteisele ja raske on korraga hästi teha ja hästi müüa."
2011. aasta parima käsi-tööettevõtja auhinna saanud Aira Heiste Alvar Heiste sepikojast rääkis Valtu külas tegutseva sepikoja lihtsatest ja keerulistest aegadest ja sellest, kuidas nad perega kõik suved Tallinna vanalinnas elasid ehk laatadel kaupa müüsid. Alguses tegeles Aira toodangu turustamise ja tooraine hankimisega, olles ise väikeste lastega kodune. Abikaasaga koos töötanud sepasellid aga siirdusid ehitusbuumi ajal paremini tasustatud ehitussektorisse tööle. Masu ajal aga tuli toodangu mahtu vähendada ja hea oli, et enam polnud kedagi lahti lasta.
Olude sunnil, tööst ilmajäänuna, võttis Aira ise sepahaamri kätte ning hakkas metallist ehteid meisterdama. „Ehted on mulle alati meeldinud, hakkasin neid tegema. Algul rauast, siis roostevabast terasest. Tekkis raha juurde ja müük suurenes. Ka minul läks elu huvitavamaks." Kuna ühest poest enam ei jätkunud, oli poode juurde vaja. Nii on ettevõttel kahasse teiste väikeste käsitööettevõtetega Tallinna vanalinnas renditud mitu poodi. „Üksi ei ole mõtet poodi pidada, tuleb teisi tegijaid juurde kaasata," rääkis Aira. Praeguseks leiab Aira, et alates 2012. aasta suvest on ettevõtmine hakanud taas ülesmäge minema. „Kui tõusu teele suudad saada, tuleb pakkumisi juurde. Oleme vist masu üle elanud," lisas ta.
Raplamaa asjad tulevad ERM-ist „koju käima"
Mahtra talurahvamuuseumi direktor Riina Annus rääkis, et muuseumil on uhke tekstiilikogu. Veebruaris toimusid Juuru kiriku juures ka filmivõtted, mille käigus saadi lindile muuseumis leiduvad uhked saanitekid. Eesti Rahva Muuseumi esindajad olid sellest niivõrd lummatud olnud, et lubasid peatselt tuua ERM-i kogudes leiduvaid Rapla maakonnast kogutud esemeid „koju käima" ehk külalisnäitusele.
Märjamaa vallas Iida suvekoolis kangakudumiskursusi korraldav disainer Eva-Liisa Kriis rääkis enda pealinnast maale kolimise kogemusest ja vajadusest majja raha sisse tuua. Pärast 8-aastast disaineritööd Tallinnas otsustas ta maale kolida, kuid Tallinnas tööl käimine ei tulnud enam kõne allagi. Oli vaja leida tegevus, millega ta ise suudaks hakkama saada. Alustuseks tegi ta käsitööblogi, hiljem hakkas DVD-le salvestama kangakudumisõpetusi ning neid müüma. Järgmisena hakkasid inimesed tundma huvi kangakudumiskursuste vastu ning Eva-Liisa hakkas neidki korraldama. Nüüd tegutseb tema loodud MTÜ Iida Kursused Velise seltsimajas ning korraldab mitmesuguseid kangakudumiskoolitusi.
Kohila Valla Näputööliste Seltsi ehk MTÜ Kovanäpsel esindaja Esne Ernits rääkis ettevõtmise algusest ja koos-käimiskohakese otsimisest ning sellest, kuidas mehed ja lapsed on ka täiel määral seltsi tegevusse kaasatud. Selts soetas Leaderi abiga masinad õmblemiseks, tikkimiseks ja kudumiseks. Eesmärk oli anda soovijatele võimalus proovida neid kasutada, enne kui nad ise hakkavad kallitesse masinatesse investeerima, et teada saada, kas see on nende jaoks ikka õige.
Koos käiakse ka ekskursioonidel, mille kohta Esne Ernits ütles, et üksi on kallis kuskile sõita, aga kui kamp kokku saada, on odavam.
Kabala käsitööringi eestvedaja Hele-Mai Truuts rääkis, kuidas Kabalas käivad käsitööringis paljud noored, kellel on väiksed lapsed, ning jätkub ka vanema põlvkonna esindajaid. Ühe suurema projektina kirjeldas ta Muhu päti tegu.
Märjamaal tegutseb MTÜ Wäega Wärk ja selle liige Eve Burmeister rääkis, et nende jaoks on käsitöö mõnus hobi. „MTÜ muutus vajalikuks, et saaks projekte kirjutada. See on loomulik viis käsitöö elushoidmiseks," ütles ta. Peamiselt paistab nende tegevus silma tikkimisega (rohkete tikanditega kleidid, helkurid, kindad, ehted) ja tikkimisasjad on Evel peaaegu igal pool kaasas, et vabal hetkel käed tegevuseta ei seisaks. Tikkimisel ei kasuta nad tikkimismustreid, vaid püüavad loogiliselt mõeldes otse riidele tikkida - teame ju kõik, milline maasikas või lilleõis välja näevad. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles