Austatud Riigikogu esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed!
Mul on äärmiselt hea meel, et arutelud maaelu arengukava üle on jõudnud Riigikogu täiskogu saali riiklikult olulise küsimusena.
Eesti Vabariigis on sadu erinevaid arengukavasid. Enamik neist on mõeldud ilukirjanduslikuks lugemiseks, sest nad pole seotud konkreetselt riigi rahaliste võimaluste ega Riigieelarve strateegiaga. Maaelu arengukava on erand. Maaelu arengukava on seitsme-aastane arengukava, mille rahastamine on tagatud Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi rahaliste vahenditega ning mille kinnitab igale liikmesriigile Euroopa Komisjon. Seetõttu on tegemist strateegilise dokumendiga, mis kujundab Eesti tulevikku olulisel määral.
Rääkides maaelu arengukavast, räägime me tegelikult Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast ning sellega kaasnevast maaelu arengu poliitikast. Ühine põllumajanduspoliitika koosneb kahest sambast, millest esimene on otsetoetused ja turukorraldus ning teise samba moodustab maaelu arengu poliitika. Seda poliitikat rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist.
Maaelu arengukava eesmärk on põllumajanduse ja toidutootmise arendamine ning selle arengust tulenevate mõjudega tegelemine. See tähendab põllumajanduse arengust tulenevatele sotsiaal-majanduslikele ja maa-asustuse muudatustele ning keskkonnamõjule suunatud tegevust. Aja jooksul on maaelu arengu poliitika ulatus küll laienenud, kuid teemad on jäänud otsesemalt või kaudsemalt seotuks põllumajandusega. Ühise Põllumajanduspoliitika Maaelu Arengukava ei haara kogu maaelu arengut ega kõiki maaelu probleeme. Maaelu arengukava ei asenda riigi regionaalpoliitikat ega keskkonnapoliitikat. Sellised avarad ootused on ebarealistlikud.
Maaelu arengukava aastateks 2014-2020 on tänaseks koostatud mitu aastat. See dokument ei ole sündinud ametnike poolt kabinetivaikuses, vaid väga põhjalikus ja kaasavas dialoogis erinevate huvigruppidega. Arengukava väljatöötamiseks kokku pandud juhtkomisjoni kuulub 29 erinevat organisatsiooni. Arengukava meetmed on välja töötatud ekspertgruppides, kuhu lisaks juhtkomisjonis esindatud organisatsioonidele kuulub teine sama palju organisatsioone. Seega on protsessi olnud kaasatud 50-60 organisatsiooni. Koos on käidud ligikaudu 70 korral.
Kui esindatud on nii palju huvigruppe, siis kaasneb sellega ka erinevaid huvisid ja nende konflikte. Mitmete nende aruteluteemadega on paljud teist ka ise kindlasti kokku puutunud. Põllumajandussektori siseselt käivad diskussioonid, kas keskenduda tuleks eelkõige väiketootjate kui peretalude ja maaelu järjepidevuse kandjatele või suurtootjatele kui peamistele isevarustatuse tagajatele ja ekspordi kaudu majanduse elavdajatele? Milline peaks olema mahetootmise ja tavatootmise vahekord? Toidutööstuse puhul tuuakse esile selle rolli põllumajandussaaduste väärindaja ja lisandväärtuse loojana. On huvigruppe, kes leiavad, et ettevõtlusega sama olulisel kohal on maapiirkonna elukeskkond. Maaettevõtjate esindajad leiavad, et kuivõrd peamine tööandja maapiirkonnas ei ole enam põllumajandus, siis peaks pigem keskenduma muule maaettevõtlusele. Keskkonna valdkonnas on küsimus, kas ja kui kaugele peab minema põllumajanduse keskkonnamõjude tasandamisel. Kui palju rahastada metsameetmeid, maaparandust? Milline prioriteet on ühistegevus? Kas piirduda ainult tagastamatu abiga või rakendada ka finantsinstrumenti? Milline roll peaks olema teadusel, koolitusel ja nõuandeteenistusel? Sellest põgusast loetelust on näha, et soove on rohkem kui võimalusi. Põllumajandusministeerium omalt poolt on püüdnud leida nende teemade vahel sobivat tasakaalu. Aga tasakaal ei tähenda alati arengut. Konsensuslik rahajagamine erinevate huvirühmade vahel ei saa olla eesmärk omaette. Maaelu arengukava eesmärk peab olema areng, uus kvaliteet ja struktuursed muutused.
Järgnevalt kirjeldangi, millisena Põllumajandusministeerium näeb maaelu arengukava rolli maaelu edendamisel ning milline võiks olla tasakaalupunkt, mis samal ajal ei tee järeleandmisi pikemaajalises vaates maapiirkonna arengule.
Maaelu arengukava keskendub 5 valdkonnale, milleks on:
- teadmussiire põllumajanduses, metsanduses ja toiduainesektoris;
- põllumajanduse konkurentsivõime;
- toidutarneahela toimimine;
- keskkond;
- maaettevõtlus ja kohalik algatus.
Teadmussiirde valdkonnas näeme peamiste väljakutsetena suutlikkust investeerida teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni ning tootjate, nõustajate ja teadlaste vahelist koostööd. Sellest tulenevalt on uuel perioodil teadmussiirde valdkonna peamine fookus sellel, kuidas suurendada erinevate osapoolte vahelist koostööd ning kuidas teadustulemusi senisest tulemuslikult praktikas kasutusele võtta. Teadus- ja arendustegevus on väga oluline osa konkurentsivõimest ning selleks, et olla konkurentsivõimeline, on vaja kaasaegse tehnoloogia kõrval ka kaasaegseid teadmisi.
Konkurentsivõime parandamisel lähtume sellest, et täna on meie tootjate investeerimisvõimekus, tootlikkus ja konkurentsivõime Euroopa Liidu keskmisega võrreldes madal ning sektori vanuseline struktuur ei ole jätkusuutlik. Samas pakub maailma rahvastikukasv ning sellest tulenev nõudluse kasv nii toidu kui energiakandjate järele meie tootjatele pikas perspektiivis positiivseid väljavaateid. Konkurentsivõime parandamisele suunatud tegevuste puhul soovime tagada, et nendega kaasneks arenguhüpe ja struktuursed muudatused. Sellest tulenevalt keskendume konkurentsivõime puhul eelkõige pikaajalistele investeeringutele. Kindlasti on siin oma roll nii väike- kui suurtootjatel, oluline on üles leida iga suurusgrupi peamised vajadused ning neile sobivad instrumendid. Samuti on oluline, et investeeringuga kaasneks muid positiivseid väärtusi, nt ressursisäästu näol. Julgen siinkohal ka väita, et investeeringud on üks tõhusamaid instrumente keskkonnaeesmärkide saavutamisel.
Toidutarneahela puhul on keskne küsimus, kuidas väärindada põllumajandustoodang võimalikult suures ulatuses Eestis, nii, et Eestist välja viiksime me võimalikult kõrge lisandväärtusega tooteid. Samuti on oluline, kuidas meie mahetoodang, mis täna paljuski turustatakse tavatoodanguna, töödeldaks ja turustataks mahetoodanguna, mis aitaks mahetoote eest saada kõrgema hinna ning suurendaks seeläbi sektori turule orienteeritust. Täna oleme veel olukorras, kus meie tootjate koostöövõime on madal, toiduainetööstuse tootlikkus ja konkurentsivõime võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on ka madal, suutlikkus turundusse investeerida samuti madal, niššitoodetel ei ole piisavalt turustusvõimalusi ning kõrge lisandväärtusega toodete osakaal lõpptoodangus on väike. Sellest tulenevalt on maaelu arengukava üheks prioriteediks suurema lisandväärtuse loomine ning ka põllumajandustootjate suunamine koostööle ja oma toodangu suuremale väärindamisele.
Tulles keskkonna valdkonna juurde, siis me oleme hästi varustatud maaressursiga, meil on keskkonnasõbralikuks tootmiseks sobiv kliima, meil on suhteliselt suur mahepõllumajandusmaa osakaal ning säilinud on palju erinevaid loodusväärtusi. Samas peame silmas pidama, et põllumajanduse kontsentreerumisega kaasneb ka selle intensiivistumine ning sellega omakorda võimalikud keskkonnariskid. Sellest tulenevalt keskendub maaelu arengukava keskkonna valdkonnas läbi erinevate aktiivsete meetmete põllumajanduse mõjule veele, mullale ja elurikkusele. Oma koht siin on kindlasti ka loodusväärtuse säilimisel, kuid üksnes ulatuses, mis on eelkõige seotud põllumajandusega.
Maaelu arengukava tegeleb ka maaettevõtluse ja kohaliku algatusega. Viimase kahe aastakümne arengud maamajanduses on olnud põllumajanduses hõivatute arvu vähenemine 140 tuhandelt 20 tuhandele, rahvastiku ja majandustegevuse koondumine keskustesse, atraktiivsete töökohtade nappus ja teenuste kättesaadavuse halvenemine. Selleks, et neid probleeme lahendada, oleme pidanud vajalikuks keskenduda nii maapiirkonna ettevõtlus- kui elukeskkonnale. Maaelu arengukava fookus lähtub eelkõige sellest, kuidas kohalikke ressursse ja kohalikke lahendusi ära kasutada nii elukeskkonna parandamisel kui töökohtade loomisel. Samas peame tunnistama, et sellises ulatuses põllumajandusest vabanenud tööjõule võrdväärset alternatiivi maal pole leitud ning kui soovime maaettevõtluses ja maaelus laiemalt saavutada uut kvaliteeti, siis peavad selle arengusse panustama kõik Euroopa Liidu fondid, Eesti Vabariigi ministeeriumid ja kõik valdkondlikud poliitikad.
Siit jõuame selleni, kui palju meil on vahendeid kõigi nende ideede elluviimiseks. Uuel perioodil on meil maaelu arengukava raames koos ELi panuse ja Eesti riigi poolse kaasrahastamisega kasutada 936 miljonit eurot:
- 35% vahenditest, s.o 330 miljonit eurot läheb keskkonna valdkonnale;
- 28% vahenditest, s.o 262 miljonit eurot läheb konkurentsivõimele;
- 18% vahenditest, s.o 167 miljonit eurot läheb maaettevõtlusele ja kohalikule algatusele;
- 11% vahenditest, s.o 104 miljonit eurot läheb toidutarneahelale;
- 4% vahenditest, s.o 37 miljonit eurot läheb teadmussiirdele.
Kui võrrelda vahendite jaotust käesoleva perioodiga, siis näeme, et vahendid kasvavad kahes valdkonnas – need on teadmussiire ja toidutarneahel. Vahendite maht jääb samasse suurusjärku konkurentsivõime, pisut väheneb keskkonna puhul ning rohkem väheneb maaettevõtluse ja kohaliku algatuse puhul. Esiteks, näitab see jaotus maaelu arengukava prioriteete, teadus- ja arendustegevuse ning lisandväärtuse loomise roll uuel perioodil kasvab. Teiseks, kui teatud valdkondasid on siiani mingis mahus rahastatud, siis ei pea see rahastamine sellises mahus jätkuma – see oleks toetussõltuvuse tekitamise libe tee. Pigem peame silmas pidama, kuidas kõik meie toetused viiksid tulemuseni, kus tulevikus enam toetust ei vajata. Ja kolmandaks on uuel perioodil teatud valdkondades plaanis liikuda tagastamatu abi kasutamiselt tagastatava abi vormide kasutamisele ehk finantsinstrumendi rakendamisele.
Nii maaelu arengukava erinevate valdkondade rahastamisest kui ka meetmete valikust rääkides rõhutan, et maaelu arengukava ei ole valmis. Arutelud jätkuvad ja lõplikult kiidab selle heaks valitsus. Seega võivad praegu arutlusel olevad rahastamise proportsioonid ja meetmete valik veel muutuda. Euroopa tasandilt on ette antud meetmete nö menüü, mille hulgast liikmesriigid teevad arengukava koostades valiku. Kohustuslik on seejuures kahe meetme rakendamine – need on põllumajanduslik keskkonnatoetus ja Leader. Uuel perioodil oleme maaelu arengukava raames kavandanud rakendada 23 erinevat meedet.
Uuel perioodil ei jätku ebasoodsamate piirkondade toetus, kiviaia taastamise toetus ning külade uuendamine ja arendamine.
Kohustusliku keskkonnameetme osakaal peab olema vähemalt 30 %. Eestis on kavas rakendada mitut keskkonnameedet, millede osakaal kokku on 35%. Seega rohkem, kui Euroopa Liidu nõue. Eesti maaelu arengukava on üks Euroopa Liidu rohelisemaid. Maaelu arengukava keskkonnateemaline kriitika kipub tihti keskenduma mõnele üksikule arengukava aspektile, ilma tervikpilti vaatamata. Keskkond on valdkond, mis vajab terviklikku käsitlust. Ühelt poolt oleme ette näinud laiapõhjalise keskkonnasõbraliku majandamise meetme, mis on suunatud keskkonnaalase teadlikkuse parandamisele ning keskkonnasõbralike tootmisviiside kasutusele võtmisele. Selle kõrval on meil terve rida aktiivseid keskkonnameetmeid, mis on suunatud spetsiifiliste keskkonnaprobleemide lahendamiseks, kusjuures lisandub ka mitmeid uusi meetmeid, nt mullakaitse või keskkonnasõbraliku aianduse toetus. Samuti on keskkonnaseisukohast märkimistvääriv, et investeeringumeetmetes lisandub terve rida stiimuleid just keskkonnaalaste investeeringute elluviimiseks ning nõuande meetmes erinevaid stiimuleid keskkonnaalase nõuande kasutamiseks ja seeläbi teadlikkuse parandamiseks. Kõige problemaatilisem keskkonnameetmetest on Natura põllumajandus- ja metsamaa meede, mis on oma olemuselt passiivne kompensatsioon ning tekitab ebavõrdsust maaomanike ja põllumajandustootjate vahel. Hetkel tegeleb ka õiguskantsler Natura meetme põhiseadusele ja võrdsele kohtlemisele vastavuse hindamisega. Eelöeldu tähendab, et Natura meede peab kohtlema maaomanikke ja tootjaid võrdselt ning see peaks olema osa keskkonnapoliitikast, mitte maaelu arengukavast. Sellisel seisukohal on ka valdav enamus juhtkomisjoni liikmeid. Mahepõllumajanduse puhul oleme toetuste abil jõudnud päris suure mahemaa osakaaluni. Väljakutse on siit jõuda mahetoodangu kasvuni. Seda eesmärki peab täitma nii mahetoetus ise kui ka muud maaelu arengukava instrumendid, selleks, et mahetoodang jõuaks mahedana ka tarbijani.
Põllumajanduse konkurentsivõime seisukohast on võtmetähtsusega investeeringutoetused. Siin on oluline, et toetused jõuaksid nii väiketootjani kui suurtootjani, kelle mõlema konkurentsivõime vajab parandamist. Samas peitub nende konkurentsivõime erinevates kohtades. Väiketootjate puhul saame rääkida konkurentsivõimest kohalikul tasandil, selle väljundiks on eelkõige ühistegevus või spetsialiseerumine, milleks pakub võimaluse kohalik (Eesti) toit ning lühike tarneahel ja otseturustus – tegevused, mis toovad tootjat tarbijale lähemale. Suurtootjad, kes konkureerivad maailmaturul, vajavad toetamist, et parandada meie isevarustatust ning ekspordipotentsiaali.
Toidutööstuse ja turustamise prioriteetsus väljendub nii töötlemise investeeringute rahastamise mahu kasvus kui ka meetmes tehtavates sisulistes muudatustes. Põllumajandustootjate toodangu viib turule enamasti toidutööstus. Oluline on tõsta toidutööstuse efektiivsust ja turustamise võimekust. Toon siinkohal ühe lihtsa näite, piimandus. Eesti toodab piima oluliselt rohkem, kui seda ise tarbida jõuame (2012. aastal oli isevarustatuse tase 178,6%). Ülejäänu ekspordime suuresti toorpiimana, mis väärindatakse meie lähinaabrite juures. Tahame anda tõuke, et meie toodang väärindataks kohapeal, olgu see siis läbi kohalike tootjate ühistulise töötlemise või kohalike tööstuste, jättes lisandväärtuse kohapeale ja panustades seeläbi Eesti majandusse.
Selleks, et meie tootjad oleksid konkurentsivõimelised, ei saa me mööda teadus- ja arendustegevusest ning innovatsioonist. Maaelu arengukavas lisandub uuel perioodil terve rida uusi tegevusi, mis on suunatud sellele, et tootjad suhtleks ja kaasaks oma tootmisotsustesse rohkem nii nõustajaid kui teadlasi.
Mitmekesistamise meetme osas toimunud arutelud on siiani keskendunud eelkõige selle eelarve vähenemisele. Samas on nendes aruteludes, kas teadlikult või teadmatusest, jäetud tähelepanuta mitu olulist fakti. Esiteks, kui siiani jagunes meetme eelarve võrdselt põllumajandustootjate ja muude ettevõtjate vahel, siis edaspidi suureneb just muude maaettevõtjate eelarve osakaal (70% muudele maaettevõtjatele). Lisaks toimub põhimõtteline muudatus toetatavate tegevuste juures. Nimelt, kui siiani on ligikaudu pool meetme eelarvest läinud turismivaldkonda, enamus sellest voodikohtade rajamiseks, siis uuel perioodil voodikohtade rajamist sellisel kujul enam ei toetata. Loodud voodikohad tuleb täita tegevusega, nii otseses, kui kaudses mõttes. Pigem seisneb maaturismi väljakutse selles, kuidas vähendada hooajalisust ning leida uusi ja täiendavaid teenuseid, mis aitaksid tagada loodud voodikohtade jätkusuutlikkuse. Praeguse olukorra näitlikustamiseks võib kasutada tööjõukulu ja keskmise palga näitajaid, mis turismisektoris on üks madalamaid – majutus- ja toitlustussektori brutokuupalk (519 eurot) oli 2011. aasta andmetel oluliselt madalam kui põllumajanduses, metsamajanduses ja kalapüügis (698 eurot), rääkimata Eesti keskmisest (839 eurot). See üksnes kinnitab, et mitmekesistamise meetme suund tegevustele, mis lisandväärtust peaks suurendama, on ainuõige.
Meetmete juures tahaksin peatuda veel finantsinstrumentidel. Tegemist on uue elemendiga maaelu arengukavas. Finantsinstrumentidele oleme ette näinud 65 miljonit eurot. Finantsinstrumentide kaudu asendame teatud valdkondades ja teatud tegevuste puhul senise tagastamatu abi vormi tagastatava abiga. Seda selleks, et pikemas perspektiivis peame suurendama valmisolekut toetuste vähenemiseks ning finantsinstrumentide kaudu on võimalik vähendada toetussõltuvust. Samuti moonutavad finantsinstrumendid oluliselt vähem turgu toetuse saajate ning mittesaajate vahel ning võimaldavad toetada oluliselt rohkem toetuse saajaid ja projekte.
Oma sõnavõtu lõpetuseks tahtsin välja jõuda sinna, kust seda alustasin. Maaelu areng on kahtlemata niivõrd oluline teema, et väärib arutamist riiklikult tähtsa küsimusena. Samas ei peaks arutelu piirduma üksnes sellega, milline on ühise põllumajanduspoliitika roll maaelu arendamisel. 2014-2020 perioodi ettevalmistused käivad ka kõigis muudes valdkondlikes poliitikates, mis mõjutavad maaelu arengut vähemalt samavõrd kui ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnev maaelu arengu poliitika, olgu selleks haridus-, transpordi- või ettevõtluspoliitika. Seega oleks igati tervitatav, kui arutelu kõigi nende poliitikate mõju üle maaelu arengule jõuaks samuti Riigikogu tasandile. See oleks üks võimalus, kuidas tagada erinevate poliitikate parim koosmõju ja tulemuslikkus maapiirkonna seisukohast.
Tänan tähelepanu eest!
Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles