UUDISED

LÄÄNE ELU: Kodukant Läänemaa raiub kohalikule toidule uksi ja aknaid

Allikas: Lääne Elu, autor Kaire Reiljan
30. november 2013. a

Pisaraveega võideldes sibulat hakkides ei mõtle me tavaliselt, kas sibul on meie toidulauale jõudnud mõne kilomeetri kauguselt naaberkülast, mõnesaja kilomeetri kauguselt Peipsi äärest või tuhandete kilomeetrite kauguselt Poolast, kuid järjest enam on levinud seisukoht, et mida lühem on toidukilomeeter, seda tervislikum on toit.

Kohaliku toidu propageerimine on viimastel aastatel tuule tiibadesse saanud. Läänemaal on kolm aastat kohalikku toitu populariseerinud Kodukant Läänemaa. Novembri alguses oli Haapsalu kutsehariduskeskuses kohaliku toidu konverents, kus vaadati tagasi senisele tegevusele ja mõeldi, kuidas edasi minna.

Kodukant Läänemaa koordinaatori Lea Laia sõnul oli alguses põhitähelepanu koolitoidul ja koolikokkadel. Tuult lisas tiibadesse, et samal ajal hakati koolitoidust rääkima kõikjal Eestis. „See toetas meie ideed,” tõdes Lai.

Kohaliku toidu teema on aga laiem kui pelgalt koolitoit — see võiks jõuda ka kodusele toidulauale. Kohaliku toidu kvaliteet ja ohutus on paremini kontrollitav, kohalike tootjate lisandumisega võetakse kasutusse rohkem põllumaad ja tekib uusi töökohti.

„Meil pole tootjaid väga palju, aga kas oleme öelnud, et me tahaks, et neid oleks palju?” küsis Lea Lai retooriliselt. Tema sõnul on palju lihtsam osta poest välismaa kaupa, mis on odav ja kergesti kättesaadav. „Sellega välistame kohe tootjate arengu,” lisas Lai.

Lea Lai lisas, et suurte veisekarjade omanikud müüvad praegu oma toodangu hoopis Rakverre või on veisepidajaid, kes peavad loomi maastike hooldamiseks ja elavadki pindalatoetustest, mitte lihatootmisest.

Koolisööklate teema juurde tagasi pöördudes tõi Kodukant Läänemaa juht Ene Sarapuu näite, et kui kohalik omavalitsus otsustaks veerandi lasteasutuste vajaminevast toidukraamist osta kohalikelt tootjailt, oleks see tootjaile sõnum, et kohapeal on võimalik müüa ja ta ei peaks muretsema turustamise pärast.

Rootsist ja Itaaliast on näiteid, kus kohalikud omavalitsused just sel moel talitavad.

Nõuded on ära hirmutanud

Ene Sarapuu sõnul takistab kohaliku toidu jõudmist koolisööklatesse eelkõige omavalitsuste ja koolijuhide kartus. Põhjenduseks tuuakse hanke korraldamise vajadus.

„Riigihanke esindaja ütles aga koolitusel, et kusagil pole kirjas, et kohaliku toidu peale ei tohi hanget teha. Hankes kirjeldate ju ise tingimused, et tahate keskkonnasäästlikku lähenemist, mahetoodet jne,” tõi Sarapuu näite.

Sarapuu lisas, et enamasti on ühe valla koolide–lasteaedade toiduainevajadus nii väike, et see ei nõuagi hanke korraldamist.

Kui ühelt poolt pelgavad keerulisi reegleid tarbijad, siis samamoodi on rangete reeglitega ära hirmutatud ka kohalikud tootjad.

Kohati on siin tegemist müüdiga, sest tegelikult on nõuded viimasel ajal leevenenud. Kohaliku tooraine — kartuli, peedi, piima jms — müük pole kuigi keeruline, rangemad nõuded tulevad mängu siis, kui toorainet hakatakse müügiks töötlema.

Müütide murdmiseks korraldas Kodukant Läänemaa mitu teabepäeva, kus esinesid näiteks veterinaar– ja toiduameti (VTA) esindajad.

Lea Laia sõnul peaks kohalike tootjate nõustamissüsteem olema praegusest palju toetavam ja seda on soovinud ka kohalikud tootjad. Lai lisas, et näiteks Hiiumaal toimib väga kenasti see, et kohalik inspektor pole mitte ainult kontrollija ja trahvitegija, vaid ka nõustaja.

Tootjalt tarbijale

Aeg–ajalt kiputakse segamini ajama mahe– ja kohalikku toitu. Ene Sarapuu sõnul võib kohalik toit olla mahe, ega ei pruugi. „Mahe on see, millel on tunnustus, et ta on ökoloogiliselt puhas,” selgitas Sarapuu. Läänemaal on registris praegu 80 mahetootjat.

Kohalik piim ei pea tulema mitte naabri–Maali laudast, vaid võib pärineda ka kohalikust suurfarmist. Oluline on just toidukilomeeter ehk kui pika tee toiduaine enne meie toidulauale jõudmist läbib. „Praegu vaieldakse selle üle, kas see vahemaa on 50 või 100 km,” ütles Lea Lai.

Ene Sarapuu sõnul ei tea meil tootja, mida on vaja tarbijale, ega tarbija, kus on tootja, kes võiks temale vajalikku toodet toota.

Sel aastal on hoogu saanud Läänemaa OTT ehk otse tootjalt-tarbijale süsteem. Igal neljapäeval pakkusid Ehte tänava kohviku hoovis kohalikud tootjad tarbijale kohalikku toodangut. Sama tehti Rannarootsi keskuse juures.

„Nagu ikka, käib kõik isiksuste tasandil,” ütles Lea Lai. Et Läänemaa OTT eestvedaja on hakkaja, siis tänu temale on asi ka liikuma hakanud.

Lea Lai ütles, et ligipääsetavuse mõttes pole ilmselt Haapsalu vanalinn parim koht sellise kohalike toodete turu pidamiseks, kuigi soovijad on koha üles leidnud. Rahva liikumise mõttes on Rannarootsi Selver kindlasti parem koht. „Võib–olla saaks Rannarootsi keskusega kokkuleppele, et talvel saaksid kohaliku kauba pakkujad siseruume kasutada,” ütles Lea Lai. Tema sõnul oleks rohkem ostjaid ka elamupiirkondades nagu Kastani ja Tamme tänava kant.

„Pole ju mõtet minna Tallinna tagant Narvast sibulat ostma, kui kohalik on sulle valmis seda andma sellises koguses, nagu soovid,” ütles Ene Sarapuu.

Sarapuu sõnul ongi üks probleem toodangu järjepidev pakkumine. Potipõllupidajat, kellel jääb oma tarbest tilli üle ja ta selle paari päevaga turul ära müüb, ei saa päris kohalikuks tootjaks nimetada. Tootmisest saab rääkida siis, kui tootja saab kaupa pidevalt tagada.

Lea Laia sõnul võiks siin olla lahendus keti loomises, et munad, astelpajud vms pidevalt saadaval oleks.

Kohalik toit nähtavale

„Meie poodides võiks olla samuti kohaliku toidu lett,” pakkus Lea Lai mõtte välja. Nii nagu on Kaubamaja Konsumis Noarootsi noavabriku toodang kenasti eristatav, võiks olla kohalik toit lihtsasti leitav.

Kui praegu peab Läänemaal toidetud kaupa otsima teiste samaliigiliste toodete hulgast, kui tead, mida otsida. „Tavaliselt võtab kaubavalik silme eest kirjuks ja võtad selle, mis on silmade kõrgusel,” ütles Lai.

„Kui palju me ise kohalike tootjate toodangut propageerime? Eraldi letis oleks võimalik seda rohkem promoda,” ütles Lai. Kohalike kõrval ostaksid ka turistid meelsasti just kohapeal toodetud toidukraami.

„Ja siis oleme hädas, et oleme vaesed ja viletsad, keegi meil midagi ei tooda, tulumaksuraha ei tule. Aga nad ei saagi konkureerida teiste hindadega ja kui me jätame isegi reklaamivõimaluse pakkumata,” lisas Lea Lai.

Ene Sarapuu sõnul pelgavad kaupmehed suuremaid koguseid vastu võtta, sest need võivad seisma jääda. „Väikseid koguseid pole aga tootjal mõtet müüki anda, sest see killustab tema tootmise liiga ära,” ütles Sarapuu.

Arutatud on ka seda, kas kohalikul toodangul võiks olla oma märgistus, nagu on Võrumaal märk „Uma mekk”.

Lea Laia sõnul pole praegu ühtsele seisukohale jõutud. Märk pakub rohkem huvi töötlejatele kui toorainetootjale. Läänemaal on just tootjaid rohkem kui töötlejaid. Pealegi ei näe suuremad tootjad märgil suurt mõtet, pidades seda rohkem väiketootjate lõbuks.

Kui aga tekib huvirühm ja väitetootjad oma märki vajalikuks peavad, võiks Lea Laia hinnangul olla järgmise perioodi tegevus see märk välja töötada.

Tulemas on uus taotlusperiood

Lea Laia sõnul on just praegu õige aeg hakata mõtlema edasise tegevuse peale, sest 2015. aastal avaneb uus eurotoetuste voor.

Eelnimetatud nõustamissüsteemi parandamine on kindlasti üks tegelemisvääriline teema. Teine, mille vastu tootjad huvi tunnevad, on ühistulise tegevuse arendamine. „Taluliit on Läänemaal praegu nullseisus, mahetootjate selts pole ka eriti aktiivne. Võib–olla annaks seda ärgitada,” nimetas Lea Lai võimalusi.

Kolmas teema, millele Lai soovitab mõelda, on see, milliseid seadmeid või ruume oleks vaja soetada — olgu see siis ühisköök, kus saaks hoidiseid teha, laoruum, seadmed toidukraami kuivatamiseks või hoopis midagi muud.

„Võimalik, et üks tootja võtab suuna sellele, et katta kogu Läänemaa sibulavajadus. Siis mida tal selleks vaja on — laoruume, masinaid. Küsigu aga raha,” ütles Lai.

Loe artiklit täismahus Lääne Elu veebilehelt online.le.ee/2013/11/30/kodukant-laanemaa-raiub-kohalikule-toidule-uksi-ja-aknaid/

 
« Tagasi