Novembri alguses korraldas maaeluvõrgustik kogemusreisi Lätti, et tutvuda Läti toodetega, millel on EL geograafiline tähis. Reisi kava, osalejate nimekirja ja lingi pildigaleriile leiab Maamajanduse Infokeskuse veebilehelt maainfo.ee/index.php
Taustaks
Euroopa Liidu tasandil loodi ühtne geograafiliste tähiste registreerimise ja kaitsmise süsteem 1992. aastal. Taolise süsteemi peamisteks eesmärkideks on:
- teavitada tarbijaid toodete erilistest omadustest ja tootmise viisidest;
- tagada ausad konkurentsitingimused põllumajandustoodete tootjaile, kelle toodetel on omadusi ja tunnuseid, mis tõstavad esile toote väärtust.
| Märgised jagunevad kaheks: geograafilised tähised (pildil kaks vasakpoolset märgist) ning kvaliteedikava „garanteeritud traditsiooniline toode“ (pildil parempoolne märgis), mille eesmärgiks on välja tuua toidu valmistamise erilised meetodid, mis eristavad neid teistest samalaadsetest toodetest. |
|
 |
EL kvaliteedimärgiga Läti tooted
Euroopa Komisjoni märgiste andmebaasis on registreeritud juba neli Läti toodet, millel on Euroopa Liidu kvaliteedimärk:
- jämedast rukkijahust naturaalselt kergitatud leib „Salinätärudzu rupjmaize”;
- lahtine pirukas "Sklandrausis";
- Carnikavase silmud;
- kuivatatud põldhernes "Latvijas lielie pelēkie zirņi".
Neist kolme esimesega oli meil võimalik kohapeal ka lähemalt tutvuda ning kuulda märgise saamise lugu. Tootjatega kohtumisele eelnes kohtumine Läti Põllumajandusministeeriumis, kus märgise taotlemisest andsid ülevaate ministeeriumi esindaja ning Läti Veterinaar- ja Toiduameti esindaja.
Kõigepealt tuleks ära mainida, et esimese märgise puhul oli tegemist ülalt poolt tuleva algatusega, sest Läti riik avastas, et nad on koos Eesti ja Maltaga ainukesed riigid, kelle toodetel neid märgiseid ei ole.
Geograafilise märgise taotlemisel on oluline, et välja oleks toodud toote geograafiline eripära, vastasel juhul lükkab komisjon selle tagasi. Traditsioonilise iseloomuga toote jaoks peab tegema põhjaliku taustauuringu, et oleks tõestatud toote ajalooline eripära.
Kokku võtab kogu protsess aega vähemalt 2 aastat. Märgise taotlemise sammud Lätis:
- Seni on ministeerium teinud tootjatele ettepaneku, et tootele võiks taotleda märgise ning nõustab tootjaid taotluse tegemisel. Taotleda saab vaid tootjaterühm, mitte üksik tootja;
- Tootjarühm esitab taotluse VTA-le, kes vaatab taotluse läbi;
- VTA saadab taotluse Euroopa Komisjonile (võrdluseks Eesti protseduur: taotlus esitatakse ministeeriumile, kes edastab selle Euroopa Komisjonile);
- Enne, kui toode selle märgisega turule tuleb, kontrollib VTA keskus nii tootjarühma kui ka toodet;
- VTA on ka järelevalvaja rollis. Kui toode on juba turul, siis teostavad kontrolli VTA regionaalsed bürood, tavaliselt üks kord aastas.
Eestis: märgise taotlemise süsteemi tutvustati 2012.a novembris Eesti maaeluvõrgustiku kohaliku toidu teemapäeval - www.maainfo.ee/index.php. Maaeluministeeriumis on märgiste kontaktisikuks Helen Sõber.
Leib, pirukas ja silmud
Traditsioonilise leiva „Salinātā rudzu rupjmaize” ( garanteeritud traditsiooniline eritunnus registreeritud 09.01.2014) ja selle tegemisega saime tutvuda Lāči pagarikojas.
Tegemist on jämedast rukkijahust naturaalselt kergitatud leivaga, mille valmistamiseks kasutatakse kuuma veega kuumutatud jahu ja kääritajat. Leiba küpsetatakse väga kuumal ahjupõrandal ja see on pikliku pätsi kujuga. Tehakse ühe- ja kahekiloseid leibasid ning isegi 10-kiloseid. Ahjud köetakse puudega ning kuuma ahju laotakse leivad pikkade puulabidatega: algul korraks kuumemasse ahju pruunistuma (ca 500 kraadi) ning seejärel tõstetakse 200-250-kraadisesse ahju küpsema.
Ühte ahju mahub korraga kuni 200 leiba. Kõik tooraine tuleb Lätist ning eelistatult võimalikult lähedalt. Ka leiva tainas ja leibade vormimine toimub käsitsi.
Pagarikoda asutati pereettevõttena 1993. aastal ning praegu töötab seal vahetustega 200 inimest ning päevas valmistatakse 5 tonni käsitööleiba, lisaks 2 tonni muid kondiitritooteid - kooke, küpsiseid ja saiu.
Küsimusele, miks seda märgist taotleti, saime vastuseks: „Tahame tõestada, et valmistame head traditsioonilist toodet!“
Traditsioonilist pirukat Sklandrausist (garanteeritud traditsiooniline eritunnus registreeritud 12.10.2013) saime ka ise valmistada.
Kolka külas asub turismitalu, mis on säilitanud oma traditsioonilise välimuse ning pakub turistidele võimalust osaleda traditsioonilise piruka valmistamise töötoas.
Tegemist on 8-14 cm läbimõõduga ümmarguse pirukaga. Piruka põhi on tehtud rukkijahutainast ning piruka põhi täidetakse keedetud kartulist ja porgandist täidise kihtidega. Piruka pealispinnale võib määrida koort või puistada pind üle kaneeli või köömnetega.
Sklandrausise maitse võib vahelduda magusapoolsest väga magusani. Kuigi pirukapõhjast jääb suhu äratuntav leiva maik, on valdav siiski porgandi maitse.
Piruka valmistamise töötuba viis läbi nägus liivlanna, kes ministeeriumi ettepanekul hakkas tegelema pirukale märgise taotlemisega 2011. aastal.
Taotluse ettevalmistamisel oli olulisim tuua välja toote eripära, traditsiooniline karakter ning ajalooline taust. Samuti koguti infot tootjate kohta, kes seda toodet veel valmistasid.
Taotlus esitati VTA-le 19.07.2011 ning seejärel oli aega kolm kuud vastuväidete esitamiseks. Üks vastuväide saadigi ning seejärel tuli taotlust muuta, et ka see tootja saaks selles kvaliteedikavas osaleda.
Traditsiooniliste toodete juures on komponendid, mis peavad olema ning komponendid, mis võivad varieeruda. Taotlus esitati EK-le ning EK esitas oma kommentaarid 2012.a aprillis, seejärel taotlust muudeti ning esitati uuesti Euroopa Komisjonile. Toode registreeriti 12. oktoobril 2013.a. Seega võttis kogu protsess aega 2 aastat.
Tootjatel on võimalik saada kuni 5 aastat müügiedendamise toetust. Tootest on saanud koostöös kohaliku turismiagentuuriga turismitoode ning 2015.a suvel toimus Sklandrausise festival.
Carnicavase silmudega (kaitstud geograafiline tähis registreeritud 20.02.2015) saime tutvuda silmumuuseumis.
Silmud on Carnikavase piirkonnas olnud pikaajalise traditsiooniga toode - silme on püütud seal juba 17. sajandist või isegi varem ning 19. sajandi alguses sai Carnikava endale hüüdnimeks silmukuningriik. Juba 15 aastat on toimunud silmufestivalid.
Taotluse EL märgise saamiseks esitasid 9 kalandusorganisatsiooni ning kolm konservide valmistajat. Esimesed arutelud ministeeriumiga algasid 2013.a juunis. Carnikavase silme turustatakse kas värskelt praetult või siis praetult karpidesse pandult, kus tootes 70% moodustavad silmud ja 30% kallerdis.
Kalanduse programmi toel on kahel aastal lastud Carnikavase vallas jõkke 6 miljonit maimu. Silmu kasvutsükkel on selline, et kolm aastat on maimud jões, siis lähevad kolmeks aastaks merre kosuma, et seitsmendal aastal tagasi kodujõkke kudema tulla. Silmud püütakse korv-nattadega, kui nad kudema lähevad.
Osalejate tagasiside
Kasu ei pea mõõtma alati rahas
- Minu jaoks jäi kõige positiivsemana meelde lätlaste mõtteviis, et kasu ei pea mõõtma alati rahas, vaid ka selles, et kaitstakse ja hoitakse oma toidukultuuri. Majanduslik kasu tuleb hiljem.
- Enim positiivset mõtlemisainet pakkus Läti lugupidav suhtumine märgistesse, mis ei ole niivõrd kantud majanduslikust tulususest. Võibolla on tegu lihtsalt kultuurilise erinevusega, et rahast sedavõrd avalikult ei räägita. Igal juhul oleks kasulik vahel meilgi auküsimusele rahast enam rõhku anda.
EL tähis ei ole midagi kosmilist
- Selgitada asja konkreetsete ja lähedaste näidete põhjal on tunduvalt tuumakam, kui rääkida Hispaania seakintsust või Prantsusmaa juustukoobastest. Kuigi on omajagu bürokraatiat, pole märgi jaoks vaja midagi kosmilist või kättesaamatut.
Vaja pisut „kastist välja“ mõelda ja juba tulebki ideid.
Kui võtame seisukoha, et rahvusvaheline tarbija tuleb meie juurde ja tähis aitab tal ostuotsust langetada ja tarbitava väärtust paremini tajuda, siis pole ka tarvis muretseda sel teemal, et ekspordipotentsiaali pole ja toodet naljalt keegi ka kopeerima ei hakka!
- Mõtteainet pakkus ikka see, et algatus peaks tulema alt poolt, aga alguse saab ülevalt poolt tehtud töö kaudu.
- Kaitstud geograafilise tähise info oli väga oluline, selle kohta ei ole seni ei piirkondade (valla vms) ega ka ministeeriumi tasandil olnud üleskutset ega infot. Selliselt seda teemat kaardistada ja paralleelselt analüüsida ning koostööd arutada oli kasulik.
 |
|
 |
Ideid, millised tooted Eestis võiksid EL kvaliteedimärgist või geograafilist tähist omada
- Sült
- Tahkuranna kurk
- Kama
- Hiiu viiul (lammas)
- Sinep
- Mulgi puder
- Peipsi sibul (omab riiklikku kvaliteedikava)
- …
LISAINFO:
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles