UUDISED

ERR: Uuring: Eesti sotsiaalsete talupidamiste arengut pärsib puudulik toetus

Sotsiaalne talupidamine on Eestis suhteliselt uus, kuigi Euroopa Liidu liikmesriikides pööratakse sellele üha suuremat tähelepanu, sest järjest enam märgatakse põllumajanduse ja maaelu positiivseid mõjusid inimese sotsiaalsele, psüühilisele ja vaimsele heaolule. Kerli Varik leidis Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös, et Eestis võiks sotsiaalseid talupidamisi luua eri valdkondade spetsialistid koos, ent nende arendamiseks on ennekõike vaja riigi toetust.

Sotsiaalne talupidamine on talupidamise vorm, kus lisaks talutoodete tootmisele pakutakse ka sotsiaalselt mahajäänutele töövõimalust, et nad suhtleksid ja areneksid.

Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõputööst "Sotsiaalne talupidamine Euroopas ja Eestis" selgus, et Eestis tegelevad sotsiaalse talupidamisega praegu vaid mõned üksikud talud, kuna inimesed teavad sellest võimalusest veel liiga vähe.

Variku uurimuses jagasid oma kogemusi kuus Eesti sotsiaalset talupidamist, kes nimetasid oma põhilisteks sihtrühmadeks intellektipuudega ja erivajadusega inimesi, sh kooli- ja lasteaialapsi. Kliendid aitavad talude juures tegeleda kariloomade eest hoolitsemisega või pakutakse neile loomateraapiat.

Tartu ülikooli juhtimise lektor, bakalaureusetöö juhendaja Merike Kaseorg rääkis, et mitmed sotsiaalsed talupidajad tõid teraapia tulemusena välja osalejate enesehinnangu tõusu ja vaimse rahulolu. "See aitab omakorda kaasa sotsiaalsele kaasatusele, kuna nii tunneb inimene, et ta kuulub ühiskonda,” ütles Kaseorg.

Eesti sotsiaalsete talupidamiste arengut pärsib puudulik rahastus ja toetus. "Riigipoolsed toetused puuduvad, seega rahastus tuleb kas erasponsoritelt või läbi projektide," selgitas Kaseorg. Kui Eestis on sotsiaalse talupidamise rahastamissüsteem n.ö lapsekingades, siis näiteks Holland, Norra ja Belgia on vägagi huvitatud, et maapiirkondades seda valdkonda arendatakse. "Nad on selle jaoks loonud ka otsetoetusi. Itaalias ja Suurbritannias on talude toetuseks rajatud erinevad fondid, mis rahastavad lisaehitiste rajamist."

Lõputööst selgub, et maaeluministeeriumi hinnangul on Eestis asjaosalised valdkonna arendamisest vähe huvitatud, kuid kahe antud alal kõige edukama riigi, Hollandi ja Norra näitel võib öelda, et seal hakkas sotsiaalsete talupidamiste arvukus kasvama pärast seda, kui ministeerium seda valdkonda tutvustas ning toetama hakkas.

Eesti sotsiaalsed talupidajad leiavad, et riik võiks eraldada ressursse valdkonna toetamiseks ning luua programme, mis tutvustavad sotsiaalset talupidamist kogu elanikkonna hulgas, kuna sotsiaalne talupidamine panustab maapiirkondade arengusse.

Töö autor Kerli Varik arvas, et kuna praegu on Eestis väga vähe inimesi, kes defineerivad oma tegevust kui sotsiaalset talupidamist, on kindlasti siinsel maastikul ruumi uutele algatustele: "Sarnaselt Euroopa riikide näidetele võiks ka Eesti hoolekande- ja haridusasutuste töötajad teha koostööd tavaliste taludega. Seda eriti juhul, kui selline töötaja on mõne talupidaja pereliige ning aitaks oma tegevusega panustada pere talupidamise mitmekesistamisse."

Varik lisas, et nii võiksid näiteks eripedagoogid, füsioterapeudid, meditsiiniõed ja teised oma ala professionaalid teha koostööd talupidamistega ning luua Eestisse sotsiaalseid talupidamisi juurde.