|
|
|
Iisaka talu asub Põhja-Eesti paesel loopealsel. Mullakiht on siin õbluke ja vilja suurt ei kanna. Iisaka talu kogemus on näidanud, et talupidamist see ei takista: tuleb lihtsalt leida see õige tegevusvaldkond. Siin kadakastel loopealsetel on ainuõige valik lambakasvatus – just selle järelduseni jõudsid praeguse noorperemehe Priidu Veersalu vanemad siis, kui nad peale 1990. aastate algul alustatud talupidamist olid katsetanud nii sigade, lehmade kui ka muude pudulojustega.
|
Ega siia madalate kadakate vahele teisi loomi väga ette ei kujutagi, lambad on siia tõesti justkui loodud. Nad on ka poollooduslike koosluste parimad hooldajad, kinnitab Priidu. „Lammaste karjatamine poollooduslikel aladel annab lambalihale selle õige meki,“ ütleb noor, hiljuti Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis haritud lambakasvataja veendunult.
Aga see pole kindlasti ainus põhjus, miks ta lambaid just poollooduslikel kooslustel kasvatab: silmanähtavalt tähtis on mehele seegi, et teda ümbritseb meeldiv elukeskkond. Tõepoolest, maitsekalt taastatud ja hooldatud loopealsed, millele on otsekui maalitud rõõmsalt määgivad lambad ja kaugusesse küündivad kiviaiad, on idülliline vaatepilt. Ja Priidu saab koos perega sellist pilti nautida iga päev! Priidu naerab, et nüüd tulevad naabrid juba ise uurima, kas Priidu tahaks ka nende maad hooldada võtta – nii kenasti on see kõik tal välja kukkunud.
|
Noor talunik nendib, et ilma Eesti maaelu arengukavas olevate toetusskeemideta ei jõuaks kadastikke küll sedaviisi harvendada. Rääkimata kiviaedade taastamisest, mis on äärmiselt mahukas töö, puhas käsitöö. Toetused on need, mis innustavad uusi poollooduslikke alasid kasutusele võtma. Veersalude pere kasvatab eesti tumedapealisi lambaid, aretuskarja tunnustus anti nende karjale 2010. aastal. Priidu, suure pere noorim poeg, võttis talu isa Väinolt üle alles hiljuti, 2015. aastal, aga talus toimetavad nad ikka koos edasi.
|
|
 |
Nüüd on pojal haritud lambakasvatajana võimalik taotleda ka noortaluniku toetust. Priidu kiidab väga ka Eesti maaelu arengukava vahenditest rahastatavat mentorlusteenust, kus tema mentoriks on kogenud Lõuna-Eesti lambakasvataja Liilia Tali. „Saan temalt alati nõu, kui mul mingi küsimus on,“ on noormees uue teenusega rahul.
Lambakasvatus pole siiski ainus, mis Priidut köidab. Lammastest üle jääval ajal tegeleb ta näiteks rahvatantsuga, aga sisse toob puidutöö: mööbli restaureerimine, mis mehel üksiti ka hobiks on. „Käsitöö on meie pereliikmetel veres,“ sõnab Priidu. Tõepoolest, Iisaka talu oluline sissetulekuallikas on erinevad käsitöötooted, mida Priidu ema ja õed usinalt valmistavad. Laatadel ja otse talust saab osta erinevaid villakudumeid, -tekke ja -patju, lambanahku ja kaltsuvaipu.
Kaubaks läheb muidugi ka lambaliha, sest tõukarja kõrval peetakse Iisakal ka lihakarja. Küsimise peale, kas noormees ise ikka lambaliha sööb, hakkab Priidu naerma: „Nüüd juba kolm-neli aastat jälle söön!“
Tekst: Helen Külvik
Fotod: Maaeluvõrgustik
- Lugu on päris trükisest: Märka keskkonnahoidlikku põllumajandust!
Trükisesse on koondatud 11 põllumajandusettevõtte lugu keskkonnahoidlikust põllumajandusest ning kuidas on sellele kaasa aidanud Eesti maaelu arengukava 2007-2013 toetused. Lisaks on trükises kirjeldatud üheksat põllumajandusliku keskkonnatoetuse meedet.
VAATA trükist: www.maainfo.ee/public/files/Keskkonnaedulood2016_VEEBILE.pdf
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles