Oktoobri lõpus kogunes maaeluvõrgustiku koostöökoda, seekord laiendatud koosseisus ja ainult ühe konkreetse teema arutamiseks - maaelu maine!
Inimestega, kes tahavad linnast maale minna on suhteliselt hästi. Inimesed on liikvele läinud! Omavalitsused ja kogukonnad - ei ole valmis seda võimalust veel ära hästi kasutama! Uusmaakad vajaks rohkem võrgustamist! Üks milles üsna ühel meelel oldi on see, et mainekujundus peab olema pidev.
Aga kes täpselt ja mida tegema peaks, see vajab veel arutamist!
 |
|
"Tegelikult on ju maaelu täna moes ja üha rohkem on neid, kes omale maakodu soetavad või kui see pole võimalik, siis peavad linnas kanu ja kasvatavad peenrakastides toitu.“ kirjutab Eesti väikeste ja keskmiste ettevõtjate esindusorganisatsiooni (EVEA) volikogu liige ja ettevõtja, Maire Forseli koostöökoja koosoleku järgselt sotsiaalmeedias. |
Koosoleku kokkuvõtted leiate koostöökoja istungi veebilt, aga VÕRGUKIRJA fookusloos jagame seekord teiega Maire arvamuse, mis samuti võtab hästi kokku koosolekul arutatu.
Maire Forsel Facebookis: "Osalesin eile Riigikogu konverentsisaalis toimunud maaeluvõrgustiku koostöökoja laiendatud istungil, mille peamiseks aruteluteemaks oli "Millest alustada maaelu maine kujundamisel?". Istungi fookuses oli maaelu maine edendamine sotsiaalse ja füüsilise elukeskkonna ning töökeskkonna tähenduses ning koos istusid kolme ministeeriumi (Maaeluministeerium, Rahandusministeerium ja Siseministeerium) esindajad ning mitmed MTÜ-d ja organisatsioonid (Eesti Külaliikumine Kodukant, liikumine "Maale elama", Eestimaa Talupidajate Keskliit, EVEA ja paljud teised).
Olin sellel kohtumisel esmakordselt (EVEA esindajana), mistõttu arvasin esialgu naiivselt, et see alati ongi nii käinud, et riik ja kodanikuühendused teevad pidevat koostööd. Kindlasti nad paljudel tasanditel teevadki, aga eile selgus, et taoline laiapõhjaline kohtumine, kus nii paljude erinevate altpoolt tekkinud liikumiste esindajad ühiselt riigiga maaeluteemaliseks aruteluks kohtuvad, on esmakordne. No igal juhul parem hilja kui mitte kunagi.
Aga miks siis ikkagi see maine parandamine nii tähtis on? Minu enda jaoks on olnud ülioluline, et inimesed mõistaksid, et elu maal on võimalik. Lausa nii oluline, et oma EV100 kingituse (ettekande) pealkirjaks panin "Elu võimalikkusest maal" ja selle eesmärk ongi näidata, et elu maal on sama hästi võimalik kui linnas.
Eile tegi üks inimene huvitava tähelepaneku - nimelt, et kui olen oma ettekandele sellise pealkirja pannud, siis sellesse on vaikimisi sisse kirjutatud, justkui elu maal poleks võimalik. Nüüd mõtlengi, kas peaksin selle ära muutma, aga samas - sellest see pealkiri ju tekkis, et nägin enda ümber nii palju pessimiste, kes maaelu enam võimalikuks ei pea. Lisaks häirib mind väga, kui räägitakse sellest, kuidas elu ääremaadel hääbub - et kaovad koolid, kauplused, postkontorid ja lõpuks ka kõik inimesed. Ma ei eita, et seegi toimub, aga kui meie jaoks on oluline, et elu maal säiliks, siis tuleb rääkida võimalustest, mitte puudustest.
| Näiteks sellest, et paari-kolme aasta pärast ulatub valguskaabel igasse metsatallu ja neid, kes teevad oma tööd peamiselt arvutis, ei takista enam miski maale kolimast. Neid inimesi on ju tänagi palju, kes koos oma tööga maale kolinud ja edaspidi on neid veelgi rohkem, sest ladusalt lippavast internetist on saanud baasvajadus, mis võib määrata ka elukoha valiku. |
|
 |
Ma ise olen selle selge näide - kümme aastat tagasi saarele kolides ostsin maja just selle järgi, et saaksin probleemideta üle interneti tööd teha. Sest elu peakski käima ikka sedapidi, et maale kolib aina rohkem inimesi ja alles siis tekivad poed, koolid ja kõik muu eluks vajalik.
Nii jõudsimegi üsna arutelu alguses selleni, et kuna maailm muutub kiiresti, siis sellega sünkroonis muutub ka maaelu.
Olen kuulnud, et maale saavat kolida vaid jõukamad inimesed - eile jõudsime tõdemusele, et mitte jõukus ei ole primaarne, vaid toimetulekuoskus. Ja haridus. Et juba maast madalast õpetataks lastele ettevõtlikkust. Sest tendents kipub olema sinnapoole, et vähem haritud kontingendil on maal raskem tööd leida kui linnas. Kui sul on piisavalt haridust ja pealehakkamist, siis leiad sa ka maal elades selle võimaluse, mis sind ära elatab, sest sa ei jää ootama, et keegi sulle töökoha kandikul kätte toob. Nii ongi maaelu muutunud ja varasemad stereotüübid, mis panid linnauntsantsakaid kasutama maainimeste kohta sõna "maakad", on kadumas.
Tegelikult on ju maaelu täna moes ja üha rohkem on neid, kes omale maakodu soetavad või kui see pole võimalik, siis peavad linnas kanu ja kasvatavad peenrakastides toitu. Kõik see ökovärk, puhas toit ja säästev eluviis, on ju trendikas.
Nii et selle maaelu mainega on nii ja naa - kellele trendikas ja võimalik, kellele hääbuv ja võimatu.
 |
|
Siiski on üheselt selge, et maaelu ei võrdu enam põllumajanduse ja karjakasvatusega - see on lihtsalt üks maaelu osa, sest üha rohkem on neid, kes teevad maal elades hoopis teistsuguseid töid. Masinad teevad ju suure osa maatööst ära ja nii palju töökäsi enam ei vajata.
|
Samas - mida rohkem elab maal neid, kes tegutsevad erinevates valdkondades, seda rohkem on ka põllumehel kliente. Ja ma jõuan siinjuures jälle oma vana mantrani – mida rohkem on maal inimesi, seda paremini me riigina toime tuleme (julgeoleku aspektist lähtudes) ja kui ettevõtlusest rääkida, siis pigem olgu meil maal sada väikest kui üks suur ettevõte. Nii on riskid paremini maandatud nii üksikisiku kui riigi tasandil.
Kuna ühise arutelu eesmärgiks oli riigiesindajatele teada anda, mida siis maaelu täna tegelikult vajab, et riik teaks, kuhupoole lähitulevikus suund võtta ja keda toetada, siis püüdsime sedagi kaardistada, aga neli tundi möödus nii kiirelt, et mingitele konkreetsetele otsustele veel ei jõutud. Kuna kohal oli ka liikumise "Maale elama" esindaja Ivika Nõgel, siis kerkis üles teema taolise liikumise toetamise vajadusest.
|
Ivika on siiani teinud seda tänuväärset tööd vabatahtlikuna, aga lõputult nii ei suuda ja tänaseks on kokkulepe, et liikumine Kodukant on nõus selle tegevuse üle võtma, see aga vajaks riigipoolset rahalist toetamist.
Vahemärkusena olgu öeldud, et näiteks Rootsis toetab riik maaelu edendavat organisatsiooni "Hela Sverige skall leva" päris suurte summadega, kuna on aru saadud, et maaelu ei tohi lasta hääbuda ja selleks, et need inimesed, kes seda soovivad, saaksid linnast maale kolida, on vaja siiski kedagi, kes seda protsessi eest veaks.
|
 |
"Maale elama" liikumine on sellega tänaseks mitu aastat tegelnud ja oma vajadust minu arvates kuhjaga tõestanud, nii et nüüd oleks tõesti viimane aeg riigil oma rahaline õlg siia alla panna.
Näiteks tõi Ivika Nõgel välja paar sellist probleemi, mida puht praktiliselt saaks riik lahendada. Nimelt et maale kolijatele on saanud takistuseks, et ostetav kinnisvara ei ole nii heas seisus, et pangad neid tagatisena aktsepteeriks. Inimesed müüvad linnas oma korteri ja oleks valmis ostma maamaja, mida ise elamisväärseks kõpitseda, kuid vajaksid selleks pangalaenu - siin võiks ju riik appi tulla ja seda laenu Kredexi kaudu käendada. Tegelikult seda juba tehaksegi, aga laenusaajad on piiritletud kindlate parameetritega ja kui neile ei vasta, siis Kredexist abi ei saa.
Enamasti on ju maale koliv pere oma võimalused hoolega läbi kaalunud ja teab, et ei jää sissetulekuta - nii võiks siiski kõiki ühtviisi toetada. Huvitav on ka asjaolu, et maal on palju sellist kinnisvara, mida lihtsalt igaks juhuks hoitakse - selline kinnisvara kipub lagunema, aga et seda müüa ei raatsita, näitab, et paljudel on siiski säilinud lootus, et ehk ükskord keegi perekonnast sinna kolib. Eestlane väärtustab oma juuri ja tahab juurte juurde tagasi - kui vaid vähegi võimalik oleks.
Kohtumine lõppes kindla veendumusega, et tuleb uuesti kokku tulla ja teha tulevikuks kindlamaid plaane.
Saime aru, et maaelu maine ei ole asi iseeneses, millega tegelema peaks, vaid et teha tuleks midagi praktilist ja konkreetset. Näiteks võiks järgmisel kohtumisel arutada, kui palju kohalikud kogukonnad oma tegevusteks vahendeid vajaksid ja millise osa võiksid ministeeriumid oma pädevustest allapoole otsustamiseks anda. Sest piirkondade vajadused on erinevad ja üleriigilised programmid ei pruugi seetõttu kõigile ühtviisi sobida. Ja mis on ikkagi need valdkonnad maal, mis esmajärjekorras toetust vajaksid.
Mina ise sain järjekordselt kinnitust asjaolule, et riik ei asu meist kusagil kaugel eemal - me ise olemegi riik ja meie asi on otsustusprotsessides ka valimistevahelisel perioodil kaasa rääkida."
|
Maaeluvõrgustiku teenistus
Sisukaart
Prindi
Üles