MAAELUVÕRGUSTIK: Iirimaa kogemusreis kuulsatele Corki taluturgudele II - Douglas Court Farmers Market

Laupäev, kell on 12.00. Taluturg Douglase kaubanduskeskuse juures on võtnud tänavafestivali mõõtmed. Turu keskel musitseerib moosekant lustlikke rahvalugudega ja lettide vahel liikuda on järjekordade ning beebikärudega jalutava linnarahva pärast juba pisut raske. Kõikjal istub elavalt vestlevaid seltskondi söögi ja joogiga. Käimas on Douglas Court Farmers Market, mis leiab aset igal laupäeval.

Sellele turule mahub 45 müüjat ja mitte ühtegi rohkem. Natuke kitsas on, varem olid tootjad laupäevase turuga suurema keskuse ees, mis parkla puudusel toona turul lahkuda palus. Nüüd palutakse turgu sinna tagasi, aga Douglase keskus, kes siis kohta ostivale turule vastu tuli, ei lase enda juurest enam minna. Sest näiteks Douglase kaubanduskeskuse Marks & Spencer riidepood hindab laupäeviti poe külastatavust keskmiselt 1000 kliendi võrra suuremaks, tänu tegutsevale taluturule.

Taluturul on võtmetootjad

Taluturul on võtmetootjad ja kõik ülejäänu vajalik aksessuaar. Võtmetoodedeks peab korraldaja mahejuurvilju, maheliha, linnuliha ja mune, mahesalatit ja rohelisi köögivilju. Hädavajalikuna näeb ta kohvimüüjaid ja toitlustajaid. Et turul oleks mõnus süüa ja juua, on kõikjale paigutatud toolid ja lauad. Kohv on loomulikult kvaliteetne ja väikestest kohalikest röstikodadest pärit ning tänavatoidu valmistajad kasutavad peamiselt kohalikku toorainet. Et laupäevasel turul käib palju peresid, siis on seal ka mitmeid magusalette kookide ja käsitsi valmistatud maiustega, mis on laste lemmikletid turul.

Douglas Court Farmers Market FB-s:

Defitsiit nr 1: Minu sigadel on kõigil kõigest neli jalga, mitte ühelgi pole hiljem jalgu juurde kasvanud

Martin Conroy abikaasa Noreeniga on üks erilisemaid talutootjaid turul. Tema farmist tuleb mahe sealiha ja sealihatooted. Kasvatavad sead on vanade briti aborigeentõugudega - Pedigree Saddleback ja Pedigree Gloucester Old Spot, kes elavad välitingimustes ehk sead, kes tuhnivad maad. Tootmistsükkel on kinnine, sigade sööt kasvatatakse talus ja sead hukatakse talus. Taluturul müüb ta lisaks lihale, hakklihale ja vorstidele ka burgereid ja vorste kohapeal söömiseks. Ta hindab parimaks reklaamiks Ballymaloe Cookery School (Ballymaloe kokanduskooli) eestvedaja ja menukokk Darina Alleni ajaleheartikleid ja blogi, kelle abil on ta kasvatanud endale püsikliendibaasi. Darina on ühtlasi ka turukorraldaja ämm.

Klientidega on Martin resoluutne, kuna nõudlus on kõrgem kui pakkumine ja see pakkumine ei saa kasvada, siis kehtivad tootja reeglid. Kinni tuleb pidada tellimistähtaegadest.

Kui tahta Martinilt jõuludeks seakints osta, siis tuleb seda varakevadel öelda. Kes oma sooviga hiljem lagedale tuleb ja julgeb protesteerida, et kallist tellimust ei täideta, siis ta saab Martinilt vastuse: “Minu sigadel on kõigil neli jalga, mitte ühelgi pole suve jooksul mõni jäse juurde kasvanud.” Nagu öeldud, on tegu haruldaste tõugudega, kelle kasvutsükkel on pikk, nii et neid ei saa oma äri kasvatamiseks poole kasvutsükli pealt kusagilt juurde hankida.

Martin Conroy farmi kodulehekülg www.woodsidefarm.ie

Defitsiit nr 2: Talulinnuliha müüakse turul vaid poole tunniga

Kanafarmis tehakse töö oma pere poolt. Tal on peamiselt püsikliendid, värske linnuliha müüakse vaid neile. Mune jätkub teistele ka. Uurisin, miks ta tootmist ei suurenda, kui nõudlus linnulihale nii suur on. Põhjuseks toob Tom otsuse elustiili osas: “Me tahame olla iseenda tööandjad ja oma aja peremehed. Kui rendiksime juurde hooneid, maad ja võtaksime tööle inimesi, muutuks ärimudel ja seda me ei taotle. Siis ei jõuaks enam kanadele sööta kasvatada ja kindlasti muutuks liha kvaliteet. Anname hea meelega ülejäänud turuosa tulevasele konkurendile. Tehku järgi või paremini.“

Kalapaadist Jaapanisse, sushi kööki ja sealt Corki taluturule

Chris McGinley on Corki väikekalur, kes teeb taluturul sushit. Tema püük ühest paadist on liiga väike, et kalamüügist end elatada, nii on ta leidnud endale nišši turgude sushikokana. Tema idee oma püütud kalast sushit valmistama hakata, viis ta mõned aastad tagasi Jaapanisse sushikunsti õppima. Tal on nüüd ka Jaapanist pärit abikaasa, nii et Tokyos käiakse igal aastal ja täiendatakse ka sushitrende enda valikus. Chris ei pea muud tööd tegema, kalapüük kahel ja sushimüük kolmel päeval nädalas teenindab tema sissetulekuvajaduse.

Kohalik toit on söögikohtades müügiargument

Mitmetel taluturgudel osalevatel tootjatel on lisaks turule müügikanaliks ka mõni kohalik restoran. Näiteks Derek Hannon ja Helena Walsh kasvatavad kasvuhoonetes salateid ja muid värskeid köögivilju aastaringselt. Poole toodangust müüvad kolmel taluturul ja teine pool läheb kolme Corki restorani. Toitlustuskohad muudavad menüüd vastavalt Dereku pakkumisele, mida ta kokkadele kuu või paari võrra ette ennustab.

Kohvikutesse ja toidukohtadesse viivad oma kondiitritooteid ka kodupagarid, liha- ja kalamees. Dereku puhul on aga põnev edasiarendus turgudel värske mahla müük, mida ta valmistab kohapeal oma köögi- ja puuviljadest. Paljud ostavad tema käest värskelt pressitud mahla otse kaasavõetud pooleliitristesse pudelitesse, mille koju viivad. Mahl on turul odavam kui kohvikutes, 0,5 liitrit maksab 5 eurot.

Üks tore tutvustus Dereku ja Helena farmi kohta on leitav Youtube-s:

Talutoit on toidukohas müügiargument

Nii traditsioonilised pubid kui peenemad toidukohad reklaamivad talutoidu kasutamist oma menüüdes. Et ka menukokad talutoidutrendile väljaannetes hooga hagu alla panevad, on kohaliku tooraine kasutamine nii endast lugupidamise, kui ka konkurentsis püsimise küsimus. Kui ma paar aastat tagasi küsisin Dublinis lihapoe uksel ühelt väljuvalt kliendilt, miks ta liha lihunikult, mitte suurest toidupoest ostis, ütles ta, et tema arvates käivad suures poes liha ostmas ainult töötud ja immigrandid. Päris ülbe. Seekordsel Iirimaareisil sai õhtusel linnajalutuskäigul astutud läbi ka paljukiidetud türklaste peetavast lihtsast kebabiputkast, kus keerles vardas lambaliha Corki maakonna talunikult. Nii et ka immigrandid iiristuvad peagi.

Arvan, et talutoidu hinna ja defitsiitsuse osas jaekliendile oleme Iirimaaga sanased. Muidugi pole meil veel sugugi sellist nõudlust talutoidule, kui vanades väikesemahulise põllumajandustraditsioonidega Euroopa riikides. Võibolla olen meie tarbija suhtes ebaõiglane, aga mulle tundub, et hinna kõrval juhib ikka veel ostuotsuseid nõukogude aja järgne vaimustus kõigest võõrapärasest ja eriti ilusti pakendatust. 

Ka meie restoranidel ja söögikohtadel on kohaliku toidu suunas arenguruumi. Meil on mõni üksik pärl, näiteks Põhjaka Mõis Järvamaal, kuid liiga sageli kohtame toidukohti, kes küll reklaamivad end kui kohalikku toorainet kasutavad toidukohad, kuid toitu tellides leiab sealt siiski üksikuid komponente Eesti taludest. 

Peame perega ka ise Tallinnas toidukohta ja seetõttu on kogemusest arusaadav põhjus, miks talutoit aeglaselt restoranidesse jõuab. Toidukoha elu on kiire - tellimused vormistatakse tarnijatele, kust tooraine kõige mugavamalt kätte saab. Turul on hulgifirmad, kes toovad värske kraami nelja tunniga tellimise hetkest kohale. Nende valikust aga talutoitu ei leia. Selleks tuleks tootjatega otse suhelda ja logistika korraldada. Paljud tootjad pole selleks ise valmis. Sügav kummardus neile, kes täna näevad vastastikku selle vaeva. 

Kui võrrelda laupäevast taluturgu millegagi Eestis, siis meenutab see melu poolest tänavafestivali Kalamajas või Uues Maailmas Tallinnas. Ainult, et see juhtub Corkis igal laupäeval ilma erilisema korralduseta, lihtsalt taluturu raames. Võta nüüd kinni, kes selle melu täpselt esile kutsuvad, kas tootjad või tarbijad, kaubanduskeskus või taluturu korraldaja. See on lihtsalt nii välja kujunenud.