MAAELUVÕRGUSTIK: Iirimaa kogemusreis kuulsatele Corki taluturgudele V - Kurat, kus must leib on?

“Kurat, kus  must leib on!?“ ehk Eesti kunstniku teekond Corki linna rukkileivapagariks

Irena Tammik on Iirimaal, Corki linnas elav Eestist pärit kunstnik. Tema tänane igapäevaelu maalimise kõrval sisaldab Iirimaal väga unikaalset tegevust - rukkileiva küpsetamist. Käisin tal Iirimaal külas ja tegin kindlaks, kuidas küpsetamine ja müümine igavese kevade maal täpselt käib.

Lembit Kopso Väike-Maarjas asuvast Kaarli Talust helistab mulle 11. oktoobri hommikul ja raporteerib, et minu tellitud 10 kg rukkilinnase jahu on Mahlaveski talupoodi kohale jõudnud. Jõuan peagi ise ka (Mahlaveski talupood on ikka ütlemata hea staap), topin jahu oma reisikotti ja sõidan taksoga Tallinna Lennujaama, sealt lennukiga Dublinisse ja siis neli tundi bussiga Corki linna.

Kui ma viimati oma lapsepõlve sõbrannal külas käisin, elas Irena veel Dublinis, töötas kohvikus baristana ja vabal ajal maalis. Tänaseks on ta oma elukorralduse ümber pööranud. Kolinud Dublinist Corki - ehk Eesti mõistes Tallinnast Tartusse. Põhiliselt maalib ja kolmel päeval nädalas töötab Corki taluturgudel baristana, kus müüb ühtlasi maha nädala kohta 100 rukkileiba.

Irena: “Eestis ma küpsetasin ikka perele leiba. Kui kolisin Iirimaale, olin esialgu tööga päris hõivatud ja rukkileiba sain väga kõrge hinna eest ökopoest. Neli viilu kilepakis, Saksamaal tehtud ja maksin selle eest 4-5 eurot. Pealegi kui ökopoodi ei jõudnud, olin ilma leivata ja see hakkas tasapisi närvidele käima. Soendasin siis vana oskuse üles ja järgmiseks kohtasin uut kitsaskohta, rukkijahu tuli tuletikuga mööda poode taga ajada. Mõned korrad saatsid sõbrannad postiga Kaarli Talu rukkijahu ja linnasejahu aga see kujunes ka päris kulukaks ja tülikaks ettevõtmiseks. Mõtlesin kogu aeg, kuidas saaks oma elu nii korraldada, et ei peaks igapäevaselt tööl käima, saaks rohkem maalida ning kodus rohkem süüa teha, sealhulgas leiba küpsetada. No see must leib. Mida aeg leivata edasi kulges, seda enam tuli meelde Kreisiraadio sketš Alev Strömi emast, kes Rootsi põgenikuna rusika lauale lõi ja käratas „Kurat, kus must leib on!?”

Niisiis, elu viis Irena kolm aastat tagasi Dublinist Corki. Kuna ta asus tööle juba Dublinis tuttavaks saanud Austraaliast pärit kohviröstija kohviga taluturgudel, jooksid eraldi hulpinud mõtted järsku kokku. Turule saab kohe sisse tootega, mida teistel pole. Leivaküpsetamine taluturule näis ka arvutuste järgi suurepärane palgalisa baristatööle. Turutootjate seltskonnast leidus viljakasvataja ja pagar Andreas, kellelt sai hakata rukkijahu ostma. Kaubamärk Norse Rye (Põhjala rukis) etiketile, FB leht käima, koduköögi teavitamine (täpselt nagu Eestiski) ja oligi äri püsti.

Ainult kliente polnud. Mõned tekkisid, kui Irena oma Facebooki lehte läbi turgude lehtede jagas aga see polnud piisav.

“Tõelise hoo sai minu väike leivaäri sisse, kui menukokk Darina Allen minust artikli kirjutas. See on Eesti Ekspressi mõõtu leht ja Darina polnud kade. Keeras mitu vinti jutule peale ja kiitis taevani. Järgmisel turupäeval olid kõik rukkileivahuvilised platsis. Tõttöelda, jäi artikli järel leiba kõvasti puudu. Oli mitmeid inimesi, kes ütlesid, et nüüd tuleb teha musta leiva pagariäri. Mõtlesin sellele hoolega. Aga ma olen eelkõige kunstnik ja tahan maalida, ettevõtmise mõte oli pühendada neli päeva nädalast loometööle, koos väikese tootmisvõimlemisega - leib kerkima, leib ahju, leib pakendisse ja siis kolm turupäeva. Olin ostnud endale ka pisut suurema ahju.

Kui nüüd päris suure äri püsti paneks, ei jääks ikka aega maalida. Jäin truuks algsele plaanile, et sadakond püsiklienti ja kontroll aja üle endal.”

Irena on nüüd küpsetanud Corki taluturgudele selle aasta jaanuarist alates. Tema kohvikäru kõrval on leivalett, kus abiks tavaliselt üks või mõlemad ta lastest, eesti-iiri juurtega Morten ja Erika. Nii saab lastel taskuraha väärikalt välja teenitud ja perel on tore koos olla.

Uurin, kuidas siis ikka teised põlisiirlased temasse suhtuvad.

Irena: “Eks nad mind üheks kahtlaseks idaeurooplaseks peavad. Olen päritolult neenetsi ja eestlase järeltulija, välimuselt pigem tšurka või no iirlase jaoks ikka kahtlane kuju. Minu Eesti juured on Muhust, tegin oma leivatahvli kujunduse Muhu tikandite mustreid järgides ja ka põll on Muhu lillemustritega. Iirlastele meenutab see rohkem Ungarit või sootuks kokkuvõtvalt slaavi päritolu. Aga andke andeks, mul on ükskõik, selline ma olen ja igatmoodi saab. Eks nad siis võtku või jätku.

Lisan siinkohal omaltpoolt, et segaverelisus on teinud Irenale suure kingituse. Ma tunnen teda juba neljandast eluaastast ja pole siiani Irenast ülevoolavamat suhtlejat kohanud. See omadus iirlastele sobib. Nad on ise jutukad ja jutukad võõrad pälvivad nende juures omaksvõtmise kiiremini, kui kinnised võõrad.

Otsitakse võimalusi kaubavahetuseks Iirimaaga

Tulles tagasi Kaarli Talu linnasejahu juurde, mida Irena hädasti oma leiva sisse vajab, siis mõtleme praegu välja skeemi, kuidas sellist väikest kogust jätkusuutlikult ja madala kuluga Iirimaale saada. Iirimaal puudub rukkilinnasejahu üldse. Seda ei tee mitte keegi. Iirimaa on suur õlletootja aga linnaste tegemiseks kasutatakse otra. Igal juhul oleks see pisike eksport vahva teema. Tegelikult tahaks Irena kasutada üldse ka oma leivas Kaarli talu jahu. Et miks siis, armas sõber?

Irena: “Sa mäletad ju ise, kui me sinuga maakaup.ee ja Kuusalu OTT-i käima tõmbasime. Meie olime alguses ja Kaarli Talu oli alguses. Jahud ja helbed olid meil ju esimesi põhitooteid sortimendis. Ma ei unusta päeva, kui Kaarli Talu vana peremees, kikilips ees, tõi esimese kauba suure kaubaautoga Muugale. Siis Kaarli Talu tooted veel väga kättesaadavad polnud ja see oli aeg, kui Maakauba tellimused olid ikka suured. Kõik asjaosalised olid nii ärevil ja õnnelikud. See oli sürr, märgiline ja armas korraga. Ma lihtsalt armusin Kaarli Talusse ära. Alati kui ma Eestist Iirimaale tagasi lähen, tassin seljatäisi nende tooteid kaasa. Või siis lasen tuttavatel saata. Kui ma Eestis elasin, küpsetasin eranditult vaid Kaarli Talu jahust ja ma üldse ei valeta kui nüüd juba kogenud (naerab: ha-ha-haa) leivaküpsetajana ütlen, et ma pole paremat rukkijahu saanud! Et Norse Rye-le ikka õige jume anda, peaksin saama kasutada leibades ikkagi Kaarli Talu jahu.”

Igaljuhul mu meelest äge. See linnasejahu, mille Iirimaale viisin, saab Irenal varsti otsa. Mõtleme nüüd, kuidas eksklusiivne Kaarli Talu pisieksport kõigile jõukohaselt käima panna. Kui kellelgi on ideid, või suisa kaubavahetus Iirimaaga olemas, siis ootame väga infot. irenatammik@gmail.com või sirkkapint@gmail.com aadressil.

LISAINFO:

• Norse Rye FB