MAALEHT: Linnainimeste uskumatud juhtumused maal: vabandage, aga kuidas lüpsma asudes eristada pulli ja lehma? |
Allikas: Rein Sikk, Maaleht
4. aprill 2019. a |
Maaleht kogus viiendate avatud talude päevade eel kokku hulga kentsakaid muljeid ja vahvaid juhtumusi linnarahva enneolematutest seiklustest maal. Muide, kas teie olete juba looduse vastu vaktsineeritud?
Muljed pärinevad talurahvalt, kes on oma talud võõrsilt tulnud külalistele avanud ja maaeluga mitte väga kursis olevate linnainimestega lobedasti suhelnud, mõndagi erilist kogenud. Nalja saab nii suurte kui väikeste külastajatega ning rahvajuttude aines missugune!
Kanep leti alt
Tammejuure mahetalu perenaine Karin Tiit andis Läänemaalt teada, et kõige enam küsivad külalised ikka seda, et kas nende kanepipõlde lihtsalt paljaks ei varastata.
Vastus kõlab: “On ikka varastatud, aga õnneks vaid harva. Suuremast vargusest saab Äripäeva arhiivist lugeda – vargad tabati ja määrati kohtulik karistus.”
Teine sage küsimus on, et kas saaks “leti alt” narkokanepit osta. Sest küsija tõesti ei suuda uskuda, et talu pelgalt toidukanepi ja mahepõllumajandusega ära elab, kindlasti peab olema midagi muud, mis raha sisse toob.
Ka sellele on taluperel alati sama vastus: “Ei, tõesti ei saa narkokanepit, sest peretalul on ökotoodete valmistamisega piisavalt käed tööd täis, varimajandust ei jõua ülal pidada. Soovime pakkuda ikka ausat toitu.”
Pulli lüpsma
Helve Särgava, Saidafarmi perenaine Harjumaalt meenutab, et tema juurde astus laudas keegi noormees ja ütles, et tal on üks küsimus, mida ta ei tihka kõvasti küsida, aga ilma küsimata ei taha ka ära minna.
“Loomulikult vastasin, et kõik küsimused on arukad, küsige! Siis ta tahtis teada, kuidas lüpsma hakates pullil ja lehmal vahet teeme,” räägib Särgava. “Ilmselt oli minu nägu selline, et ta siis ise ruttu vastas: “Õige, mul tuli meelde, lehmal on udar,” ning hakkas mulle seletama, et ta on esimest korda farmis ja näeb vahetult nii pulli kui lehmi. Tal ei ela maal ühtki sugulast ja oli väga rõõmus, et selliseid päevi korraldatakse.”
Särgava jätkab: “Näitame aedikus ka väikesi vasikaid ja oleme lubanud lastel neid paitada. Et loomad on mustavalgekirjud, siis on küllalt tavaline, et koolilapsed peavad neid kitsedeks. Tavaline on küsimus, kas neid ka lüpstakse, kitsi ju lüpstakse. Siis selgitame, et need on väikesed “lehmalapsed”, keda hakkame lüpsma alles siis, kui neist lehmad saavad.
Kuna pakume piima, siis väga sageli tahetakse teada, kas see on laudapiim ja poest saab osta poepiima. Selgitame, et kogu piim, mida poest ostate, ongi laudapiim, ainult seda on mõnikord lahjendatud ja ka kaunisti pakendatud. Küsijad ei jõua ära imestada.”
Taluperemees Juhan Särgava annab aga lustile lisa: “Bussiga maale sõitvad lapsed pärisid õpetaja käest, et miks osal lehmadel on sarved ja teistel mitte. Õpetaja arvas, et muist on isased ja teised on jällegi emased lehmad. Bussijuht ütles vahele, et sarvedeta on hoopis hobused. Keda siis uskuda?”
Külaline magamistoas
Teispere taluperenaine Malle Lilleste Pärnumaalt mainis, et kuna talu on koduks vaid kahele inimesele ja suurele hulgale loomadele-lindudele, on kõige kummalisem ja palju korduv küsimus: kui palju inimesi siin töötab, et seda kõike korras hoida?
Kõige muu huvitundmise kõrval soovivad külastajad alati jäneseid paitada, et ... võrrelda eri tõugu jäneste pehmust.
Juhtub ka häirivat. Ühes talus, mille nime siinkohas ei maini, avastati avatud talude päeval pererahva magamistoast võõras mees. Pereema meenutab: “Palusime viisakalt tal lahkuda. Selle peale teatas mees nördinult, et teil on ju avatud talu ja ma tahan näha, kuidas te elate! Seepeale olime sunnitud kodu uksele panema sildi “Personalile”.”
Ja veel ehmatavat: ühel hetkel märkas peremees, et kanala uks on lahti. Asja uurides selgus, et üks perekond lapsega oli riivist avanud kanala ukse ja läinud kanu vaatama. Pereema selgitas, et iseenesest ju arusaadav – laps tahtis elusat kukke näha.
“Aga kuna osal külastajaist olid kaasas ka koerad ja et kanala uks jäeti lahti, oleksid võinud meie kanad õuele lahti joosta ja kaos oleks suur olnud, sest kanu palju. Ei ole aktsepteeritav, et külastajad avavad ise uksi ja lähevad kuhu tahavad. Olime taas kord sunnitud panema välja sildi, seekord siis kanala uksele: “Sissepääs ainult koos pererahvaga”.”
3000eurone kits
Mart Kasele Valgamaalt Kalde talust jääb igaveseks meelde 2017. aastal juhtunu, mil ta avatud talude päeval näitas lüpsikitsi, sokupoisse ning lõpetuseks tallesid.
“Kitsed juba suht tüdinenud, kui järjekordset ekskursiooni alustame. Astun ringkäigu alguses kitsede aedikusse ning Kira tuleb minu juurde oma suure udaraga. Tutvustan, et Kira on teisel lüpsil tüüringi kits ja annab üle viie liitri piima päevas. See jutt enamikku inimesi ei huvita, vaatavad juba poisusid, aga ühe punaste juustega proua pilk on jäägitult Kirasse naelutatud.
“Palju maksab?” küsib proua äkki ja viipab peaga Kira suunas.
“Seda kitse ma ei müü,” ütlen heatujuliselt.
“Palju maksab?” küsib proua uuesti konkreetselt. Mõtlen naljaga kaasa minna ja vastan: “Kolm tuhat eurot!” Kuigi Kira on eliitkits, on see siiski absurdselt kõrge hind.
“Kas paneme kohe peale?” vastab proua rõõmsalt.
Selgitan siis ikkagi, et seda kitse ma ei müü ja tegelikult ei saagi aru, kas proua tegi nalja või oleks käekotist kolm tonni mulle peo peale ladunud.
Nüüd hommikuti, kui Kira lüpsile tuleb, võtan teda vastu hüüdega: “Palju maksab!”.”
Veel meenutab Mart Kase, kuidas nastik roomas üle hoovi ja üks suur mees hüppas selle peale teisele mehele sülle, sest kartis, et saab mürgihammustusest halvatuse.
Ilus mälestus on seotud kokrede püüdmisega: “Meie tiigist sai püüda kokresid, õngeritvadeks olid kitsede näritud oksad. Üks väike tüdruk armus õngeritva niivõrd, et pidin selle talle kinkima ning vanemad pidid koju sõitma nii, et õngeritv ehk kitsede näritud puuoks rippus pikalt autoaknast välja.”
Pulmalised heinatööl
Manija saare taluperemees Mark Soosaar meenutas: “Tegime kolm aastat tagasi sel päeval tee ääres heinakuhja. Meie saare sadamast on turismitallu peaaegu kaks kilomeetrit. Lambahotell ning kuhjalava on poolel teel sinna.
Laevalt tuli lõbus pulmaseltskond, olid ülemeelikus tujus, sest ees ootas pidu. Mehi me niisama mööda ei lasknud. Igaüks pidi vähemalt ühe hangutäie heinu kuhja tõstma. Said väga hästi hakkama, mõni tõstis isegi mitu hangutäit. Teiste hulgas üks neeger ka!”
Mark resümeerib: “Eeloleval suvel rihime ka avatud talude päevaks heinatööd, kui taevataat lubab ja heinakaart ära ei leota.”
Nele Hendrikson Pokumaalt meenutas, et vana aja traditsiooniline kahemehesaag ehk siis lükka-tõmba- ehk sulle-mulle-saag oli avatud talude päeval popp asi, kuigi inimesed ei mõista seda enam käes hoida ega kasutada. Proovijaid aga jätkus.
Siit ka tarviline tõdemus: “Seega saab praktilisest tööst puhas meelelahutus, kus ainus mure on, et keegi end ei vigastaks. Kõik muu on töö ja vile käsikäes!” Üks Virumaa mees on Saksamaa tuttavate abil ära teinud hulga talutöid, alates heinaniitmisest. Mis endale tüütu kohustus, see urbaniseerunud välismaalasele puhas meelelahutus! Peaasi et end ära ei rebesta.
Kummitused talutoas
Jaak Arm Virumaa osaühingust Lammas ja Roos meenutas juhtumit, mil kana munes korraga kuus muna. On ju teada, et heast tõust kana muneb iga 24 tunni järel, tavaline aga 30–36 tunni järel.
Niisiis, kana istub pesal, kerge aktsendiga proua küsib: “Mis ta teeb siin?”
Peremees vastu, et muneb.
Proua: “Palju muneb?”
Peremees: “No vaatame.” Tõstab kana pesalt üles üles ja tema all on kuus muna. “No näed, praegu tuli kuus.”
“Pole paha,” kiidab proua.
Temperamenti käsitlev kogemus on Jaaki Armi sõnul selline, et kui tulevad eesti lapsed ja näevad lambaid, siis teevad nad vaikselt “utu-utu-utu”, oodates, et lambad nende juurde tuleksid.
“Kui aga on vene lapsed, siis kuuled hüüdu “Uh, baranõ!” ja hetke pärast on loomad kopli kõige kaugemas nurgas.”
Kunagi hüüatanud üks väike linnapoiss Valgamaal esimest korda elus lammast nähes, et näe, auto!
Valgamaa Humala talu pererahvale on meelde jäänud küsimus, et kas maakodus ka kummitab.
Nutuga välikemmergusse
Andrus Kimask Harjumaalt Kaina talust tõi välja mõned seigad, mis meenuvad linnainimeste külaskäikudest ning kus esimese hooga ei saagi aru, kas tegu on tõsise või krutskiga küsimusega: “Kui pruune munevad kanad söövad mulda ja valgeid munevad kanad söövad lund, mida siis söövad need kanad, kelle munakoor on sinine?”
Või juhtum, mil külaline tahtis pulliga pilti teha. Kui siis pererahvas soovija nudipäise anguse tõugu pulli juurde juhatas, tahtis külaline teha pilti hoopis mägiveiselehmaga, kellel on teadupärast uhked sarved. “Ja ega ta päris uskuma jäänudki, et pull võib olla nudi ja lehm sarvedega,” arvatakse talus tänini.
Ning üks juhtum veel: “Naabripoiss tõi kanadele rohtu ning pärast ema küsis, et kas kanadel oli ka hea meel. Poiss vastas, et saad sa neist aru, neil on ju nokad peas!”
Veel anti Maalehele teada, et maal olla maarahvalt küsitud suhkruvaba naturaalsiirupit ja seda, kas maarahvas on ikka looduse vastu vaktsineeritud.
Korra olla aga üks külaline lausa nutma hakanud, kui tal paluti välikemmergusse asjale minna. Samas on kuulda olnud ka rõõmsad üllatusi selle üle, kui vinged paigad on tänapäeva välikemmergud. Eriti need, mis ise pissi ja kaka eraldi ära sorteerivad ning kus poisid peavad pissima samamoodi nagu tüdrukud – istudes.
OHTLIKUD ELAMUSED
- Ettevaatust elektrikarjuse ja koertega
Sel aastal on huvilised taludesse oodatud 21. juulil, kuid need talud, kes soovivad, võivad uksed avada juba laupäeval, 20. juulil. Maale minnes on hea arvestada mõne nõuandega.
Mitmed küsitletud talunikud mainisid, et linnarahvas peaks pigem hoiduma oma koerte ja teiste koduloomade maale taludesse kaasa võtmisest. Pole ju kunagi teada, kuidas kohapealsed loomad ja eriti suuremad koerad võiksid külalistesse suhtuda. Millist segadust ja paanikat võiksid tekitada näiteks kanalasse tormavad linnanähvitsad!
Ettevaatlik tuleb olla elektrikarjustega, mainiti ka ühest talust. Nimelt: “Meile meenub üsna ekstreemne olukord, kus rahvas vaatas karjusetraadi tagant loomi, ning kuigi olime hoiatanud, et traadis on elekter, läks üks laps ikkagi sinna vastu ja pistis kisama. Vanemad aga hakkasid meid sõimama...”
Tuleb mõista, et kõikidele elektrikarjustega karjamaadele pole võimalik hoiatussilte ümber panna, pigem tuleks linnarahval selgeks õppida elektrikarjuse väljanägemine. Eriti eksteemset elamust ihkav linnasaks võiks aga elektrikarjuse peale pissida, see jääks kindlasti eluks ajaks meelde.
- Veel palutakse, et külastajad hoiaksid kinni ka väljahüütud külastusaegadest ning ei saabuks näiteks pool tundi hiljem, nõudes siis enese teenindamist.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles