Arenduskoja säästva turismi jätkuprojekti koroonakriisi järgsel õppereisil tõdesime taas, et Lätis on rahvusparkides nõuded kohati leebemad kui meil.
„Lätis on loodus pandud raha teenima,“ kommenteeris Juminda Poolsaare Seltsi juhatuse liige Tiina Viirna 29. juunist kuni 3. juulini toimunud õppesõidul Sigulda-Krimulda-Turaida kandis nähtut.
Gauja rahvuspargis külastasime metsasaludesse rajatud seiklusparke, mille kohta sõnas õppesõidul osalenud Cesise Leader-piirkonna juht ja Läti keskkonnaameti töötaja Anda Andrušaite, et arendajatega peetakse tõsiseid läbirääkimisi ja seatakse loodusesse ehitamise osas tingimusi, aga päris kategooriliselt ei keelduta. Rahvuspark on loodud aladele, kus elavad inimesed, kellele on vaja tööd ja sissetulekut, selgitas ta. Kui osades kohtades tehakse järeleandmisi, siis vastukaaluks mõnes teises paigas karmistatakse loodukaitselisi nõudeid.
Gauja rahvuspargi Cesise piirkonnaga tutvus Arenduskoja rahvas kaks aastat tagasi säästva turismi rahvusvahelise avaprojekti raames. See projekt tõi Lahemaa rahvuspargile EUROPARC sertifikaadi ja on seatud maaeluministeeriumi konkursil parima Leaderi-projekti üheks nominendiks. Kuna Cesise tegevusgrupp jätkuprojektis osalemiseks Leaderi rahastust ei saanud, osaletakse nüüd enda raha eest.
Ökomõttelaadi viljelev Roheline Villa
Säästva turismi jätkuprojekti kaasati Lätist ka Riia rajooni Leader-tegevusgrupp, et Lahemaa rahvuspargist kaks aastat noorema Gauja rahvuspargi alalt osaleks kogu piirkond. Tegevusgrupi kontor on Siguldas. Kuna Leader-rahastust pole antud, teevad ka selle esindajad Arenduskoja projektis kaasa omafinantseeringuga.
Kohe esimesel reisipäeval viis Riia rajooni tegevusgrupi juhatuse liige Ineta Eriksone, kellega kohtusime enne koroonakriisi toimunud Leedu reisil Rusne saarele, meid Sigulda linna Rohelise Villa kvartalisse.
Seal võttis meid vastu Andris Strapcans – ökomõttelaadiga kommuuni asutaja ja kinnisvaraarendaja, kelle eestvedamisel on laokile jäänud kvartal saanud Siguldas uue näo. Noored ja lastega pered tegutsevad kommuuni aias ning kasvuhoones – kasvatatakse köögivilju ja lilli, peenardega toimetatakse, nagu keegi õigeks peab.
Andris Strapcansi pere ostis suure rohelise puitmaja ehk Rohelise Villa ja samas kõrval endise telefonikeskjaama kolmekorruselise hoone. Rohelises Villas on kortereid ja ühiskasutuses ruume, kus tehakse jooga- ja tantsutrenne, mediteerimislaagreid.
Telefonijaama on rajatud äriinkubatsiooni keskus Magnetic Latvia, kus rendivad ruume kohalikud idufirmad ja loominguinimesed, on ökoettevõtete ja MTÜde kontorid, ka turismiettevõtteid ühendava MTÜ Enter Gauja ruumid. Keskjaama endised garaažid on ehitatud väikesteks kohvikuteks ja galeriideks.
„Kaks aaastat tagasi oli siin tühi maa, tuldi istuma, õlut ja viina jooma. Kui kolisime naisega Riiast Siguldasse elama, vaatasime, peaks midagi ette võtma, et rahval oleks tegevust, leidsime selle rohelise lagunenud villa,“ rääkis Andris Strapcans, kes Riias töötas kinnisvara valdkonnas.
Ta ütles, et kogu kompleksi väljaehitamiseks kulub kokku 600 000 eurot ning nentis, et äriprojekt see pole, eelkõige seotud elustiili ja rohelise mõtlemisega, kuid 10-12 aastaga peaks kulud tagasi teenima.
Veganrestoran – tööga hõivatud pereemade tugi
Sigulda on hinnatud elukoht, elanike arv kasvab, ühe magnetina tõmbab aktiivseid noori sinna ka ökokogukond.
Rohelise Villa lähedal paiknevas moodsas turuhoones töötab veganrestoran Stirna Avokado, mille omanik, idee autor ja perenaine Diana Bilmane Ozolinja on samuti rohelise mõttelaadi esindaja.
Stirna Avokado perenaine jutustas, kuidas oli kolme lapsega ema ja ärinaine, töötas toiduretseptide kirjastuses ja pidas lugu tervislikust toidust. Tööpäevadel oli vaja lastele kiiresti saada head sööki, hakkas valmistama tervislikku kiirtoitu, millest kasvas välja oma restoran.
Alustas kaks aastat tagasi. Esmalt tegi väikestes kogustes kaasa müümiseks ja avas kuue istumiskohaga kohviku Rohelises Villas. See kujunes järjest populaarsemaks, Leaderi programmist sai toetust korraliku köögitehnika jaoks, toetas ka kohalik äriinkubaator. Praeguseks on firmas 12 töötajat, 80 protsenti ettevõtte toodetud tervislikust kiirtoidust müüakse poodides, ka Riia kauplustes.
„Tegu on väga aeglaselt valmistatud roogadega, mida realiseeritakse kiirelt. Huvitav on leiutada retsepte, eri maitseid ja aineid kokku panna,“ kõneles ta ja lisas, et plaan on anda välja oma kokaraamat.
Rahulik ja lillerohke seikluspealinn Sigulda
Kes viimasel ajal on Siguldas käinud, see teab, kui kena ja roheline on see linn. Kes külastanud nõukogude ajal või rohkem kui kümmekond aastat tagasi, võiks minna uuesti.
Sigulda on puhas, rahulik ja ilus. Lisaks arvukatele treppide ja sildadega matkaradadele Gauja jõe orus, on ka linnas mõeldud jalutajatele – valgustatud teeradade võrgustik on muljetavaldav.
Kevaditi toimub seal traditsiooniline Sigulda lillelaat ehk Läti taimeparaad. Lilli imetlesime parkides ja väljakutel, kus on rohkelt skulptuure. Kõik see ilu ja kaunid loodusvaated tunduvad mõjutavat kohalikke elanikke, kes olid rahulikud ja rõõmsad. Kogu linn mõjus sõbralikuna, kus on lahe puhata.
Samas kutsutakse Siguldat ka Läti seikluspealinnaks: seikluspargid, golfiväljakud, spordiplatsid, matkarajad, suusakeskused. Külastasime Baltimaade suurimat seiklusparki Tarzan, kuhu laskusime suusatõstukil. Käisime tutvumas Reina golfiväljakuga. Üks päev kulus kanuumatkale Gauja jõel ja Ramkalni puhkepargis. Kõndisime ka Gutmani koopa juurde, mis on sealsetest liivakoobastest tuntuim.
Väiksema seltskonnaga käisime sõitmas Sigulda-Krimulda köisraudteel ehk õhutrammiga Siguldast üle jõe oru Krimulda mõisa juurde. Gondel liigub 43 meetri kõrgusel. Gondli küljes saab tänapäeval rakmetega kinnitatult kaasa sõita, teha ka benji-hüpet.
Me reisigrupi saatja Ineta Eriksone jutustas, et köisraudtee hakkas tööle 1969. aastal. Selle rajaja abikaasa töötanud üle jõe Krimuldas, tööle minek ja koju jõudmine võttis palju aega ning mees tuli mõttele kiirendada naise teekonda.
Riia rajooni Leader-piirkonna juhatuse esimehelt Kristina Ragainelt kuulsime, et Lätis on praegu 110 valda, tuleva aasta haldusreformiga jääb 42. Siguldast on elanikke üle 11 600, kogu rajoonis üle 17 600. Pealinna Riiga on Siguldast 53 kilomeetrit.
Üks minut kihutamist koos profist bobisõitjaga
Kõige suuremaks seikluseks kujunes ratastel bobiga sõit, õigemini küll kihutamine Sigulda kuulsal bobirajal, mis ehitatud 1986. aastal. Seal treeninud bobisõitjad on võitnud olümpiamedaleid, kompleks tegutseb praegugi tunnustatud treeningukohana, kuhu tullakse üle maailma. Suvel on pandud üks rada turistide sõidutamisega raha teenima.
Sportlased sõidavad jäärajal 120 kilomeetrit tunnis. Meid julgustati, et ratastel bobi on aeglasem, kuni 85 kilomeetrit tunnis. Pöörane oli seegi. Kiivrid pähe, kilest mantel selga, kolmekesi pakitud kitsasse ja kaitseraamidega bobisse, ees proff bobisõitja, Läti koondises võistelnud Olga Lapšova. Kilomeeter laskumist ja üks minut kannatamist, kord pea alaspidi või peaaegu nii, kokku 13 kurvi. Tehtud sai. Bobivõistlusi oskab edaspidi vaadata hoopis teise pilguga.
Sigulda ordulinnus ja loss
Sigulda loss ning keskaegsed linnusevaremed kuulusid Liivimaa ja Kuramaa asekubernerile vürst Nikolai Kropotkinile. Vürst arendas kauni maastikuga Siguldast kogu Euroopas tuntud kuurordi – Liivimaa Šveitsi, mida nüüd nimetatakse rohkem Lätimaa Šveitsiks.
Sigulda lossi praegu restaureeritakse, seal asunud linnavalitsus on kolinud kompleksi kõrvalhoone ülakorrusele, all asuvad töökojad.
Sigulda lossi loomelinnakus elavad kunstnikud, me meisterdasime savi-, naha- ja suveniirkepi töökojas. Saime teada Sigulda sümboli, mustrilise sarapuukepi, sünniloo. Kui härrasrahvas käis sadakond aastat tagasi Siguldas suvitamas, kasutati tõusude ja langustega maastikul liikumiseks jalutuskeppe. Kui teeradadele ehitati trepid ja need muutusid kergemini läbitavateks, polnud jalutuskeppe vaja. Keppe valmistanud meistrite perekonnad ei tahtnud jääda tööta ja hakkasid neid tegema suveniirideks.
Lossi taga, ordulinnuse varemete kõrvale ehitatud vabaõhulaval korraldatakse kontserte. Eeloleval nädalavahetusel on seal ooperimuusika pidustused, kuhu sõidavad esinema tuntud ooperitähed.
Hõbedakunstniku loomingu muuseum
Sigulda loss oli nõukogude ajal ajakirjanike üleriigiline sanatoorium. Kõrval asuv puidust suveloss ehk Kollane maja oli vürsti ajal kasutuses kirikuna.
Meid üllatas selles hoones Elava Hõbeda Muuseum, kus eksponeeritakse Läti tuntud hõbedakunstniku Oleg Auzeri loomingut. Üllatas seegi, et autor oli ise kohal, tegi muuseumis meile ringkäigu ja viis läbi koolituse, kuidas hõbedaga puhastada vett. Tema loodud ehteid on kandnud Elizabeth II ja teisedki kuninglike perekondade daamid. Muuseumi kõige erilisem eksponaat oli alumisel korrusel välja pandud hõbedane paljude tornidega muinasjutuloss.
Krimulda loss ja veinimeister
Siguldast teisel pool sügavat jõeorgu paistab Krimulda loss, mille omanikud olid von Lievenid – vürst Paul Hermann von Lieven ja hiljem ta lesk Natalie von Lieven. Mõisakompleksis on suured kõrvalhooned, lossi ees paikneb kaarjalt puitpitsiline suvepaviljon. Mõisas hakkas 1920ndatel aastatel tööle tuberkuloosisanatoorium, praegu on seal rehabilitatsioonikeskus. Mõis on eraomandis ja kuuldavasti pandud müüki, kuna ülalpidamine ja vajalik remont on rahakulukad.
Lossi lähedal astusime sisse veinimajja. Veinimeister Janis Mikans oli Lätis üks esimesi, kes sai veinide valmistamiseks nõutava litsentsi. Leaderist on saanud toetust tootmisvahendite soetmiseks ja ELi põllumajandustoetust marjakasvatuse rajamiseks.
Omaette elamus oli Krimulda kiriku külastus. Leaderi toel on kiriku kõrval asuva endise keldri peale rajatud teemaja, kus kogunetakse piiblitundi ja samal ajal valmistatakse sooja sööki. Keldris on muuseum, tutvustatakse liivlaste pealiku Kaupo lugu, info pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast. Kiriku lähedal on Kaupo oletatav hauakoht. Krimulda kirik on kujunenud populaarseks kogunemiskohaks.
Giid ja matkajuht oli kirikuabiline Alf Trepš, endine kirikuõpetaja, kes teinud mitmel pool maailmas misjonitööd. Nii tema kui ka teised Sigulda giidid, kellega kokku puutusime, olid oma ala profid, kirglikud ja karismaatilised, kodukandi patrioodid.
Restorani Kungu Rija peab Vormel-1 tiimi peakokk
Legendaarse Turaida lossi lähedal on restoran Kungu Rija. Kui Sigulda kanti külastate, astuge sinna sisse. Ehk on kohal kokk Nik Gulberg, üks restorani pidava pere poegadest. Kümmekond aastat on ta töötanud ka Vormel-1 tiimide peakokana, esmalt Red Bulli, nüüd Toro Rosso tiimis.
Toit oli suurepärane ja vastuvõtt samuti. Kui märkasime restoranis vormelitiimide pilte ja hakkasime huvi tundma, viis ta meid keldripubisse. Seal saime uurida kiivreid, rehve, ka Kimi Räikkoneni kiivrisukka, seintelt fotosid koos vormelipilootide Sebastian Vetteli, Fernando Alonso ja teistega. Juttu oleks jätkunud kauemaks.
Reisida, et osata võrrelda
Arenduskoja tegevjuht Heiki Vuntus toonitas nähtut kommenteerides taas, et rahvusvahelise projekti õppesõidud annava võimaluse tutvuda, võrrelda, luua uusi koostööprojekte: „Saame turismikohtadest teada rohkem kui tavaline külaline – küsida omanikelt, jagada kogemusi, koguda ideid ning märgata ka seda, millele peaksid meie turismiettevõtjad tähelepanu pöörama. Näiteks, et turismiteatmikud võiksid olla ka läti keeles, nagu seal on eesti keeles. Isegi teejuht lastega peredele „Pähklinäpi seiklused Gauja rahvusparis“ on välja antud eestikeelsena.“
Projektijuht Katrin Suursoo: „Säästva turismi projekti tegevused on väga populaarsed. Kui registreerimise avan, täitub nimekiri ülikiiresti. See näitab me piirkonna ettevõtjate suurt huvi säästva turismi vastu, seega on projekt õigesti valitud. Püüame edaspidi kohtade arvu suurendada, et enamik soovijaid saaks osa võtta. “
Jätkuprojektis osalevad Eestist peale Arenduskoja veel Põhja-Harju Koostöökogu ja Soomaa rahvuspargiga seotud Rohelise Jõemaa Koostöökogu ning Leedust kaks ja Lätist kolm Leader-tegevusgruppi, kus asuvad kaitsealad.
Kuusalu vallast käisid Tiina Viirna ja Sõnumitooja ajakirjanik, Loksa linnast gümnaasiumi direktor Õnnela Tedrekin ja Kuivoja puhkekeskuse perenaine Ele Tern. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles