UUDISED

   

TALU (1935): Ühistegevus aedvilja turustamise alal
Allikas: Talu. Rahvalik põllumajanduse ajakiri. Detsember 1935, XV aastakäik
10. detsember 2020. a

Autor on ajakirjas nimetamata. Kirjaviis muutmata

Meie ühistegevus on rikastunud uue alaga – aedvilja turustamisega ja töötlemisega. Töötlemiseni pole veel jõutud, kuid turustamise alal astutakse esimesi samme läbi raskuste, mis elu igale heale algatusele ikka ette seab.

Aedvilja Keskühisuse asutamisega tekkis keskkorraldus, kes hakkas arendama aedvilja eksporti teiste, peamiselt eraeksportööride kürval, et luua pinda kohaliku ühistegevuse tekkimisele.
On tekkinud juba mõningaid ühisusi ja aianduse ringe, kes oma saadusi turustavad Keskühisuse kaudu. Suurimaks algatuseks sel alal oli Aedviljaühisuse asutamine Peipsiäärses vallas, möödunud sügisel, kelle ülesanne on sibulate turustamise korrastamine. Ühisuse liikmed on sibulakasvatajad ja Peipsiäärne vald meie tähtsaim sibulakasvatuse rajoon.

Sibulatega kaubeldakse siin juba ammu. Nagu igal alal, nii tekkis raskusi ka sibulakasvanduse alal ja hinnad langesid. Hindade langemist soodustas ka eriline olukord, et sibulate kokkuostmine kohapeal ja edasimüük suurkaupmeestele ja eksportööridele sündis kõik ülesostjate kaudu.
Kui Tallinnas makseti sibulate eest 8-9 senti kg, mille alusel kohapeal oleks võinud maksta 6-7 snt. kg, millise hinnaga sibulakasvatajad arvavad veel omadega välja tulevat, siis said nemad ülesostjatelt ainult 3 sendi ümber kg. Sellise hinnaga on kasvatamine võimatu, ja sibulakasvatajad hakkasid otsima omale muud tegevust. Selgus aga peagi, et nemad võivad sibula eest saada isegi parajat hinda, kui aga saaks omale selle vahekasu, mis wõtavad ülesostjad. Selleks asutatigi oma Aedviljaühisus, kes aga praegu suudab täita oma ülesannet vaid vähesel määral hoopis iseäralikkudel põhjustel.

Sibula müük ekspordiks Soome toimub praegu 12 eksportööri kaudu, neist kolm ühistegelist ja 9 eraäri. Väljaveoks lubatud sibula kogus jagati eksportööride vahel võrdselt. Peipsiääre Aedviljaühisus, asudes suurimas sibulakasvatajate rajoonis, võiks üksi anda kogu eksportsibula, ja on seda pakkunud kõigile eksportööridele. Ainult Aedvilja Keskühisus võttis sibulad ühisusest, teised eksportöörid aga mitte, või pakkudes äärmiselt madalat hinda.

Peipsi ranna elanikud on kehvad, nad on täiesti ülesostjate meelevallas, kes maksavad, mis heaks arvavad. Keegi ei kontrolli neid. Ka eksportööridel on rannas oma ülesostjad, kes samuti on huvitatud hinna allarõhumisest, ja et sibulat saadaval rohkesti, siis on see väga kerge.
Aedviljaühisus saab osta aga ainult 1/12 osa sellest, mis läheb ekspordiks, sest teised eksportöörid loodavad ja saavadki sibulat teisiti hoopis odavamalt.
Arvestades sellega, et sibulakasvatajad said oma ühisuse kaudu hoopis kõrgemat hinda kui ülesostjate kaudu, Põllutööministeerium andis Aedvilja Keskühisusele loa välja vedada sibulaid poole rohkem, kui tuleb keskmiselt iga eksportööri kohta. Sellega suureneb pisut ka sibulakasvatajate sissetulek, kuid ometi mitte veel sel määral, kui see õigustatud on, sest 10/12 eksportkogusest on ikkagi veel nende eksportööride käes, kes on huvitatud vaid omakasust rahva viletsuse arvel.

See, et ekspordi praeguse korralduse ja eksportkoguse praeguse jaotuse juures Aedviljaühisus saab maksta häid hindu ainult väikese osa sibulate eest, see muidugi kõigutab kohapeal tublisti usku ühisusesse ja ühistegevusesse üldse ja halvab sibulakasvatajate edaspidis organiseerimist.
Teadagi, et eraettevõtjad sealjuures ei jäta kasutamata ühtki juhust, et omalt poolt süvendada kahtlusi ja pahameelt algatuse vastu, mis kipub kärpima nende liigteenistust.

Ühisus on suutnud siiski näidata, et sibulakasvataja oma toodangu eest võib saada rahuldavat hinda, ja seda temale ka maksnud. See peaks õigustama, et edaspidi tuleb kõrvaldada eraärimehed – külakurnajad – sealt, kus ühistegevus kindlustab rahvalt õiglase sissetuleku.
« Tagasi