EST Maainfo Maaelu võrgustikutöö osakond  Maainfo INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
Maainfo
UUDISED
Maainfo
UUDISKIRJAD
Maainfo
SÜNDMUSED
Maainfo
INNOVAATILISED PROJEKTID
Maainfo
EUROOPA PROJEKTID
Maainfo
AKIS
Maainfo
KONSULENTIDELE
Maainfo
INNOVATSIOONI hindamine
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  VEEBI TV
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Konsulentidele kutse andmine
Maainfo
  Maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

   

TALU (1935): Põllumeeste ühistegevuse võitlused

Allikas: Talu. Rahvalik põllumajanduse ajakiri. November 1935, XV aastakäik
9. detsember 2020. a

Kirjaviis muutmata
Autor E.Just

Ühe osa ühistegelikkude organisatsioonide poolt levitatakse vaadet, et kui mingisugusel alal tegev on mõni ühistegelikku nimetust kandev ettevõte, siis on kõik korras, siis on ühiskonna kõigi kihtide huvid kaitstud. Tegelikult on asi nii, et ühistegevuse varal saab teatav ühiskonna osa oma huvides idagi korda saata ainult siis, kui see ühistegevuse organisatsioon on sellesama ühistegevuse osa käsutuses ja korralduses. Kui asja meie põllumeeste pere seisukohalt võtta, siis võib ütelda, et üks või teine ühistegelik organisatsioon töötab kindlasti põllumeeste huvides ainult siis, kui asjaosalised selle juhtimisel mõõduandvad on.

Põllumehed on eemale jäänud ühelt tähtsalt ühistegevuse alalt, nimelt tootmisvahendite ja tarbeainete muretsemise alalt. See ei või muidugi igaveseks nii jääda. Selle nähte kõrvaldamise sihis on viimasel ajal ette võetud mõnesuguseid sammusid. Edasi jõutakse siin aga ainult väga visa võitluse varal. Sealjuures ei ole vastutöötajad mitte eraärimehed vaid just ühistegelikud organisatsioonid.

Paari viimase aasta kogemused on näidanud, et tähtsamate tootmisvahendite – kunstväetiste – kättemuretsemine põllumehele on võimalik senisega võrreldes hoopis soodsamate hindadega. Sellest võis ainult üht järeldust teha, et põllumajanduslikkudel ühistegevuse organisatsioonidel tuleb laiendada tootmisvahendite muretsemise ala. Sest põllumehel ei jookse kunagi raha üle. Kui konjuktuur on rahuldav, hinnatase tasuv, siis on jälle ikaldused ja uputused need, mis põllumehe elu raskeks teevad. Põllumees peab tootmisvahendite ja tarbeainete muretsemisel ise ja oma ühistegelikkude organisatsioonide kaudu alati väljaminekute vähendamise sihis tugev olema.

Kuid sellega, et põllumees oma ühistegelikkude organisatsioonide kaudu hakkab tarbeaineid ja tootmisvahendeid muretsema, on mitmesuguste äride huvid riivatud, kandku need ärid vahest kas või ühistegelikkude ettevõtete nime. Kuna need ärid oma vahetalituskuludega põllumeeste ettevõtetega võistelda ei saa, siis tehakse takistusi mitmesuguste võtetega. Nimelt püütakse valitsusasutustest võimalikult varakult litsentsid kätte saada kogu põllumajandusele tarvismineva teatud artikli hulgale, et siis põllumajanduslikud ettevõtted enam litsentse ei saaks. Kui kaubalepinguga on mõne põllumajanduse artikli sissevedu kontingeeritud, siis püütakse välismaalt kogu kontingent ära osta, et jällegi ilma jätta põllumajanduslikku keskühisust. Need võtteid ei anna alati tagajärgi, sellepärast on viimasel ajal armastatud võtteks saanud see, et aetakse iga välismaa ettevõtte esindajale seda juttu, et põllumajanduslik keskühisus „rikkuvat hinda“ ja sellepärast ei tohtivat sellele müüa.

Tähendab, kui mõnda artiklit siseturul odavama vahetalituskuluga müüakse, kui ärid, olgu era- või ühistegelikku nime kandvad, on harjunud saama, siis nimetatakse seda „hinna rikkumiseks“. Välismaa ettevõtetele on pika peale võimalik selgeks teha, et neile seda kasulikum on, mida vähema vahetalituskuluga nende artikleid müüakse, sest seda rohkem seda artiklit tarvitatakse. Kuid see nõuab seletamist, õiendamis, kirjutamist, põhjendamist. Lõpuks ei jää see tagajärjetuks, kuid kõik see nõuab pidevat tööd.

Igatahes on nüüd juba nii kaugele jõutud, et olgugi et põllumajandusliku ühistegeliku keskasutuse käes on võrdlemisi tagasihoidlik osa tootmisvahendite ja tarbeainete sisseveost, omet see keskasutus on hinna määrajaks turul. Äris ei julge enne hindu välja kuulutada, kui põllumajanduslik keskasutus on seda teinud.

Mis see ütleb? See ütleb seda, et ärid, kes omal alal tegutsevad, mitte ei näe oma eesmärki kõige odavamate vahetalituskuludega põllumehele hinnaväärset kaupa muretseda, vaid nad tahavad võimalikult palju teenida. Ja põllumajanduslik keskasutus on siis see, kes sellest soovist kriipsu läbi tõmbab.

Sellejuures on märkimisväärt, et need ärid, kes välismaale kaebavad, et põllumajanduslikud keskasutused rikuvad hindu, ei häbene ise mitte hindu rikkumast põllumajandussaaduste müügil välismaale. Alles hiljuti tuli avalikuks, kuidas üks ühistegelik ettevõte, mis põllumeestele võõras, oli ühte naaberriiki müünud kaupa odavamate hindadega, kui see valitsusasutuse osavõttel soovitavaks tunnistatud. Hinna alandamist põllumehe kahjuks peetakse lubatavaks, hinna alandamist põllumehe kasuks, seda nimetatakse hinna rikkumiseks!

Et tootmisvahendite ja tarbeainete muretsemisel põllumeestele kõik korras ei ole, see on selge. Et tarvis on seda ala põllumeeste vajaduste ja huvide kohaselt korraldama asuda, on ka selge. Ja et ärid selle vastu ihu ja hingega võitlevad, ei pane kedagi imestama. Just see, et nii meeleheitlikult võideldakse selle vastu, et põllumehed oma tarbeaineid ise muretseks oma ühistegelikkude asutuste kaudu, see peaks märguandeks olema põllumeestele ühte hoida, et seda kindlamalt selle ala korraldamis jätkata ning nende põllumajanduslikkude keskasutuste ümber koonduda, kes on ülesandeks seadnud tootmisvahendite ja tarbeainete muretsemise põllumajandusele seada tervetele alustele.


 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, seminar (at) pmk.agri.ee
Maainfo