EST Maainfo Maamajanduse analüüsi osakond | Maaelu võrgustikutöö osakond Maainfo Maaeluvõrgustik Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Konsulentidele kutsekvalifikatsiooni andmine
Maainfo
  UURINGUD
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
Maainfo
"Kingime üheskoos Eestile 100 maaelu toetamise näidet!"
Maainfo
INFOKIRI VÕRGUKIRI
Maainfo
AVATUD TALUDE PÄEV 2019
Maainfo
NÄITUSED
Maainfo
KONKURSID
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
TELEPROJEKTID
Maainfo
Euroopa maaeluvõrgustik
Maainfo
Projektinäidete andmebaas
Maainfo
KOHALIKU TOIDU VÕRGUSTIKUD
Maainfo
Sotsiaalne talupidamine
Maainfo
Eesti maaeluvõrgustik 2007-2013
Maainfo
ARHIIV
Maainfo
ARUKAD KÜLAD
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  Maamajanduse analüüsi osakonna ja maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

EESTI PÕLLUMEES: Ühise põllumajanduspoliitika tuleviku konverents Brüsselis - ÜPP peab olema lihtne ja arusaadav, need sõnad tuleb täita reaalse sisuga

Allikas: Eesti Põllumees, Mai Talvik
8. september 2010. a

19. ja 20. juulil toimus Brüsse­lis ÜPP tuleviku teemaline konverents. Konverents oli järjeks põllumajandusvoliniku algatatud avalikule debatile ühise põllumajandus­poliitika võimalikest muudatustest. Avali­ku debati käigus esitati peaaegu 5500 ar­vamust. Kõige aktiivsemad olid Saksamaa (1440 arvamust), Poola (1053), Prantsus­maa (788), Läti (463), Austria (399) ja His­paania (376) kodanikud, kes esitasid % ar­vamustest. Eestist esitati 10 arvamust.

Kui võtta arvesse liikmesriigi suurust, siis suhtena olid kõige aktiivsemad Läti ja Austria. Üldjuhul oli põllumeeste osatähtsus liik­mesriikide lõikes 20-40% vastanutest. Ku­na vastajad on juhuslikud ja vastused eri­neva detailsusastmega, siis põhjalikku analüüsi või selgeid üldistusi teha pole võimalik. Avaliku debati peamiste järelduste­na toodi konverentsiks ettevalmistatud ülevaates välja järgmised 12 põhimõtet:

  • ÜPP reform vajab terviklikku ja stratee­gilist lähenemist;
  • ÜPP peab tagama EL toiduga varusta­tuse;
  • konkurentsivõimelisema sektori poole püüdlemise jätkamisel pöörata rohkem tähelepanu innovatsioonile ja teaduse­le;
  • turule sekkumine tuleb muuta kaas­aegseks kriisi- ja riskijuhtimisinstrumendiks;
  • turg ei suuda avalikku hüve pakkuda ning seetõttu on avalik sekkumine va­jalik;
  • kompensatsioon avaliku hüve pakku­mise eest peaks olema ÜPP reformi keskne element;
  • keskkonda ja bioloogilist mitmekesi­sust tuleb kaitsta, kliimamuutusi lee­vendada ning töökohti tuleb luua ja maaettevõtlust säilitada;
  • ÜPP sammaste struktuur tuleb läbi mõelda, täpsustades nendevahelist seost, ja maaelu poliitikale tuleb tagada piisavad vahendid;
  • tuleb rakendada õiglasemat ÜPP-d, mis oleks õiglasem väiketootjate, eba­soodsate piirkondade ning uute liikmesriikide suhtes;
  • suurendada tuleks toiduahela läbi­paistvust ja põllumajandustootjate sõ­naõigust selles;
  • tuleb tagada õiglased konkurentsitingi­mused kodumaisele toodangule võrrel­des imporditud toodanguga;
  • tuleb vältida arengumaade majanduse ja toidutootmispotentsiaali kahjusta­mist ja aidata võidelda maailma nälja­hädaga.

Konverentsi töö oli jagatud plenaaristun­giteks ning erinevateks töörühmadeks. Et­teruttavalt võib öelda, et konverentsil väl­jendatud seisukohad kattusid suuremas osas avaliku debati esmaste järeldustega. Oma avakõnes märkis põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, et avaliku debati ees­märk on saada tuleviku otsustele tugev avalikkuse toetus. Tegemist on 27 riigi ühendusega, kõik soovivad säilitada põllumajandustootmist oma riigis.

Oleme maailmale järjest enam avatud, ka see mõjutab otsuseid. ÜPP on osa EL projektist, põllumajanduse roll on toota kvaliteetset toitu mõistlike hindadega ja panustada EL-2020 strateegia eesmärkide täitmisse.

Euroopa Parlamendi põllumajandu­se ja maaelu arengu komitee esimees P. De Castro rõhutas, et ühine põllumajan­duspoliitika peab muutuma avatumaks, vaja on tugevat seost kodanike ja institut­sioonide vahel. ÜPP kui sektoripoliitika kuvand tuleb asendada kõigi kodanike po­liitika kuvandiga. ÜPP-d tuleb kombinee­rida majanduslike ja sotsiaalsete aspekti­dega, kusjuures olulisemateks märksõna­deks on roheline majandus, innovatsioon ja töökohtade loomine noortele.

Plenaaristungitel oli enam juttu ka glo­baalsest kontekstist ja Euroopa põlluma­jandusest maailmakaubanduse olulise te­gijana. Nii tõi FAO esindaja K. Stamoulis esile maailma rahvastiku prognoosi 2050. aastal - 9 miljardit inimest - ja sellest tule­neva väljakutse toidutootmise juurdekas­vuks. Põllumajandus ja selle produktiivsus on võtmetähtsusega inimeste vaesusest välja aitamisel, toidutootmine peaks 70% kasvama, oluline osa kasvust on võimalik saavutada põllumajanduse tootlikkuse suurendamisega. Samas ei tohiks negatiiv­selt mõjutada kolmanda maailma toot­mist. Kõlama jäi arvamus, et nälg ei ole toi­du kättesaadavuse probleem - samal ajal, kui on nälg, toodame toitu koguses, mil­lest piisaks kõigi inimeste toitmiseks. Peak­sime küsima, miks osa inimesi ei saa juur­depääsu toidule ning mida me teeme toi­du ülejääkidega.

Osalejate arvamused

Kõigil plenaaristungitel eraldati ka aega auditooriumist tulevate arvamuste ära­kuulamiseks, kuigi põllumajandusvolinik teatas, et komisjon ei jaga arvamusi erga kommentaare, nende jaoks on üritus eelkõige eri arvamuste ärakuulamiseks.

ÜPP üldise iseloomujoonena sooviti enam näha sotsiaalsete ja majanduslike elementide ühendamist, erinevate sekto­rite poliitikatega suuremat integratsiooni. Poliitikainstrumentide kaudu peaks tege­likule tootjale tagama võimaluse toota ja pakkuma tarbijale mõistliku hinnaga kva­liteetset toidukaupa.

Palju räägiti ühiskonnale põllumajan­duse poolt pakutavast avalikust hüvest, kusjuures seda peaks toetuste kontekstis käsitlema mitte kui hüvitist ühiskonna poolt vaid kui tasu tehtu eest. Mitmed arvamused olid suunatud tööhõivele - nii sellele, et vajame enam stiimuleid noorte­le põllumeestele, kui ka toetuste konteks­tis Vajadusele arvestada, kuivõrd taotleja oma ettevõttes töökohti loob või neid säi­litab.

Kõrge loodusväärtusega aladel tootmi­sega tegelevad farmid on olulised avaliku hüve pakkujad, lisaks loodusväärtuse säi­limisele pakutakse parema kvaliteediga toitu. Toetuste mõttes sellist tootmisviisi diskrimineeritakse süstemaatiliselt, sest mahepõllumajandus peaks tuleviku põl­lumajanduspoliitikas leidma olulisema ko­ha.

Kolmandate riikide odavate toodete vastu kõrgenevatest nõuetest tulenevate kasvavate kuludega võidelda ei saa, kon­kurentsivõime tõstmine maailmaturule mineku eesmärgil viib äärealade katast­roofini.

Diskussioonides peab taas koha leid­ma Euroopa põllumajandusmudeli kont­septsioon. Kuigi eelkõige tuleb tagada pii­sava koguse ohutu toidu tootmine, peaks ÜPP põhinema just EL põllumajandusmudelil, multifunktsionaalsusel.

Toidujulgeoleku töörühm

Osalejad olid seisukohal, et toidujulgeolek on oluline, defineerides seda kvantiteedi, kvaliteedi ja ohutuse kaudu. Kui võrrelda toidu- ja energiavarustatust ELis, siis sel­leks kasutatud näitajate alusel (varustuskindlus, allikate monopoolsus jms) pole toiduga varustatuse osas olukord sugugi halb.

Globaalsel tasandil on tegemist suure probleemiga, maailmas elab miljard ini­mest näljas, Euroopas 40 miljonit. Toidukogust saab suurendada eelkõige tootlik­kuse tõstmise kaudu, kuid keskkonnavaldkonnas toimuvad arengud, nt kliimamuu­tused, toovad kaasa tootlikkuse kasvu pi­durdumise.

Käsitleti ka volatiilsust ja võimalusi sel­lega tegelda. Konkurentsivõime osas peaks EL keskenduma innovatsioonile, teaduse­le ja arendusele ning kvaliteedile. Eraldi leidis märkimist vajadus toetada väikesi talusid. Uus ÜPP peab looma võimalused, et tootja saaks mõistliku hinnaga pakku­da kaupa, mida tarbija tahab. Vaja on ta­sakaalustatud perspektiivi järgmiste küsi­muste osas: kaubandus ja toidujulgeolek, liberaliseerimine ja volatiilsus, turud ja volatiilsus, keskkond ja põllumajanduse mitmekesisus.

Maapiirkonna tuleviku töörühm

Põllumajandus ja metsandus on maapiir­konnas liikumapanevad jõud, andes tööd 28 miljonile inimesele, lisaks on seotud sektorites hõivatud täiendavad 10 miljonit inimest. Maapiirkondades on olukord vä­ga erinev - sõltuvalt põllumajandusette­võtete suurusest, nende rollist ja ühiskon­na olukorrast. Vaja on tugevat maaelupoliitikat ja rohkem kohalikku valitsemist.

Olulisemad töörühmas kõlanud märk­sõnad olid territoorium ja territoriaalne suunamine, diferentseerimine, tegurite paljusus. Maapiirkondade atraktiivsus eel­dab võimaluste võrdsust, kuid maapiir­kondade areng ei ole üksnes maaelu polii­tika roll, vaja on erinevaid poliitikaid in­tegreerida. Toetused peaksid olema suunatud sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaaspekte puuduvatele seostele. Kesk­konna puhul on avalike hüvede pakkumi­ne sektoriteülene vastutus, teised sektorid peaksid samuti panustama maaelu II tel­je eesmärkidesse.

Majanduse osas on vaja otsida alterna­tiive suurtele toidutootmise süsteemide­le, selleks võiks olla kohalikud toiduketid. Sotsiaalse aspekti osas on vaja lihtsusta­mist ning Leader-lähenemise laiendamist. Leader peaks olema uue maaelupoliitika keskne element. Arvati, et selleks oleks va­ja eraldi rakendusmehhanismi koos finantsinstrumendiga. Maapiirkonna ini­mestel on õigus samadele teenustele kui inimestel linnades, see on eelduseks, et noored maale tagasi tuleksid. Maal on va­ja ühiskonda, mis suudaks konkureerida linnadega, selleks on oluline elukvaliteet mille saab tuua ettevõtlustegevuse areng. Tuleb taastada maapiirkonna elanike ene­sehinnang.

Töörühm: keskkond ja põllumajanduse pakutavad avalikud hüved

Keskenduti peamiselt keskkonnaküsimustele, kuigi toidujulgeolek ja töökohtade säi­limine maal on peamine avalik hüve. Olu­lised vajalikud tingimused maapiirkonnas on töökohad, sotsiaalne infrastruktuur, maa kasutusest väljalangemise vältimine - need kõik on tihedalt seotud toidu tootmisega. Kuid põllumajandustootjad on ärimehed, kelle tegevuskeskkond on öko­süsteem.

Kuigi tootmisviisid on erinevad nii mahtude kui aluseks oleva ideoloogia (ma­he, keskkonnasõbralik, tavapõllumajandus) mõistes, ei ole maahooldajatel õigust keskkonda kahjustada, reeglitest tuleb kõi­gil kinni pidada. Keskkonnatulemuste pak­kumiseks tuleb pakkuda stiimuleid, üldisi poliitikainstrumente tuleks kombineerida instrumentidega, mis on suunatud mitme­kesisuse säilitamisele, ja hinnata nende tulemuslikkust. Efektiivne rakendamine eel­dab vajadustele suunatud meetmeid.

Töörühm: kvaliteet, mitmekesisus ja tervis

Nenditi, et toiduainete tarbijad on väga erinevad, toiduainete kvaliteet tähendab samuti mitmekesisust. Inimeste õigust va­lida tuleb austada, valiku aluseks peab ole­ma õiglane ja kättesaadav informatsioon. ÜPP peaks tagama loomade heaolu, toi­duohutuse jms nõuete tasemed, kuid ka turg ise saab tootestandardeid edendada. Seda eelkõige kõrgekvaliteedilise toidu tar­bimise edendamise kaudu, samme tuleb astuda ebatervisliku toidu tarbimise vas­tu.

Töörühm arutas ka ÜPP asendamist ühise toidupoliitikaga. Pigem tuleks tegel­da olemasolevate ohutusnõuete tugevda­mise, kui uute reeglite kehtestamisega. Märgistamise läbipaistvust on vaja suurendada.

Töörühm: ELis toidutootmise suutlikkuse säilitamine

ÜPP eesmärgid on endiselt asjakohased, toidu tootmine on poliitika põhisisu. Tootmissuutlikkus on üks peamisi eesmärke ning seda on vaja rohkem turu kohanda­da turu konteksti. Rääkides võimalusest toimida volatiilse turu tingimustes oli kõ­neks kindlustus, futuurid ja sissetuleku stabiilsuse tagamine. Hinnariski ei ole või­malik kindlustada, seda saab futuuridega vaid mõne toote osas mahendada. Arvati, et kindlustus on erasektori äritegevus, ka­sumit taotlev, sellest rääkides eemaldume ÜPPst.

Tootjad peaksid olema vastutustund­likud ja nende tegevust tuleks kohandada tarbijate eelistustega. Hetkel ei ole piisa­valt stiimuleid muutusteks, nt kliimamuu­tuste kontekstis. Tuleb arvestada sisendi­te haprusega (probleemid veepuudusega). Keskkonnasäästliku tootmise edendami­seks teeb palju nõuetele vastavuse süs­teem, kuid otsetoetused pole piisavad, mitmekesisuse säilitamiseks peaks olema lisamaksed.

Maaelu meetmete kaudu peaks kom­penseerima tegevuse väheväärtuslikes re­gioonides, seal tuleks tagada avalike tee­nuste ja erateenuste kättesaadavus. Tea­dusuuringutelt peab üle minema rakendusuuringutele ja innovatsioonile. Teadu­se tugi põllumajandustootmisele on seni ebapiisav.

Töörühm: Maapiirkonna elujõulisuse säilitamine ja mitmekesisuse potentsiaali kasutamine

Kaks peamist teemat olid mitmekesisus ja elujõulisus. Kui mitmekesisus on ühiskon­nale kuuluv rikkus, siis elujõulisus hõlmab endas majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnadimensiooni, aga ka kultuurilist identiteeti.

Uute liitumistega on ÜPP muutunud enam põllumajanduslikuks, maaelule orienteeritumaks, mitmekesisemaks. Po­liitika peab olema analüüsil põhinev, sei­re ja hindamine on olulised selliste indikaatorite abil, et avalikkus mõistaks, mida ta makstud raha eest saab. Eesmärgis pea­vad peegelduma laiemad EL prioriteedid, programmeerimine peaks põhinema ter­ritooriumil ja tulemustel, mitte sisenditel. Maapiirkondade taassünni võiks võtta am­bitsioonikaks eesmärgiks.

Maapiirkondade tööhõive on oluline inimeste väljavoolu peatamiseks, samuti on oluline teenuste kättesaadavus. Toidupoliitika aspekt peaks olema senisest sel­gem. Vaja on õiglasemat toetuste süstee­mi, loobuda tuleks ajaloolistest referentsidest. Korrati kihiliste toetusmaksete ideed: baasmakse hektari kohta, millele lisandub pakutaval avalikul hüvel põhinev suuna­tud toetus ja ebasoodsate piirkondade tingimuste kompenseerimine ning lepingu­line territoriaalne toetus, mis keskendub põllumajanduskeskkonnale.

Erinevad poliitikad peavad tõsiselt võt­ma linna- ja maapiirkonna dialoogi. Ei peaks rääkima toetustest, vaid avaliku hü­ve pakkumise eest tasumisest. Integreeri­tud maaelupoliitika tuleks kujundada koos eraldi eelarvega, kuna modulatsiooni abil I sambast vahendite II sambasse suuna­mine tekitab üksnes konflikte põllumajan­dustootjate ja muu maapiirkonna vahel.

Töörühm: ÜPP roll keskkonna säilitamisel ja põllumajanduse poolt avalike hüve pakkumise tagamisel

Avalik hüve on väljakutse nii ÜPP-le kui ka põllumajandustootjatele, mille määratle­misel lähtutakse sellest, et avaliku hüve tarbimine ei vähenda teiste võimalust se­da tarbida - kedagi ei saa välistada seda tarbimast. Hetkel ei pakuta avalikku hüvet piisavalt, seetõttu on tegemist turutõrkega, kuid sellele ei pöörata piisavalt tähele­panu. Peamised avaliku hüve pakkujad on maahooldajad, põllumajandustootjad, metsaomanikud.

Avalikku hüvet pakutakse mõlema ÜPP samba kaudu, kuid I sammas on üldisema ja laiaulatuslikuma mõjuga, II sammas on enam sihitatud. Keskkonnahüvede pakku­mine on rohkem tulemusele orienteeritud. ÜPP tuleviku mõistes tuleb meetmed prioritiseerida sammaste, põllumajandus­tootjate, liikmesriikide ja avalike hüvede vahel.

ÜPP eduka rakendamise tagamiseks on vaja rohkem teadmisi, koolitust ja nõusta­mist. Avaliku hüve avalikkusele teadvusta­mises tuleks näha võimalust tähtsustada põllumajanduse osa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamises.

Töörühm: ÜPP roll kvaliteedi ja mitmekesise toidu pakkumise tagamisel

Käsitleti mitmekesisust kui pärandit. Kva­liteet on tarbija valik, kuid toidutootmine peab olema puhas, arvesse tuleb võtta öko­süsteeme. Kulud ja tulud toiduahelas peaksid õiglaselt jagunema, kohalikke tootjaid tuleb aidata kaubanduskettides-se ja turgudele pääsemisel. Promotsiooni-poliitika peaks laienema uutele aspektide­le, kogu toiduainete tarneahelale. Valitseb turustusoskuste puudus, seetõttu tuleks koolitada kõiki tarneahela osalisi. Kesken­duda tuleb sellele, mis eristab meid muu­dest regioonidest. Tootjarühmad peavad saama tööriistaks tootjate positsiooni pa­randamisel toiduainete pakkumisel ja tu­rustamisel. Peaks kaasa aitama kontakti­dele tarbijatega. Edendada on vaja kõrge kvaliteedi kontseptsioone, toode tuleb tar­bijani viia targalt.

Erinevate valitsusväliste organisatsioo­nide esindajate arvamusi ÜPP tulevikust

Põllumajandustootjate seisukohast on kõige olulisem teema sissetulek. Turu volatiilsus on turvavõrkude vähendamise tulemus. Perefarmid ei suuda volatiilsusega selliselt toime tulla kui suurtootjad. Samu­ti ei saa eeldada, et tulenevalt jaekettide survest toota järjest odavamalt, toodetaksegi järjest väiksemate sissetulekutega ja järjest rohkem. Keskmine sissetulek põllumajanduses on kaks korda väiksem kui teiste sektorite keskmine, kuid eelmisel aastal vähenesid sissetulekud veel 12 prot­senti. 2/3 tootjatest sõltub ÜPP toetus­test.

Kodanikud ootavad kvaliteeti nii kesk­konnas, toidus, kui ka heaolus. ÜPP peaks suutma seda garanteerida. Peame ära ka­sutama võimalused, mida ÜPP 2013+ mei­le pakub. Vaja on parandada turu toimi­mist ja stabiilsust ning instrumente sel­leks.

Avalik debatt on hea viis ühiskonna toetuse saavutamiseks. Uus ÜPP peaks muutuma toidupoliitikaks. Töötlejad on tootjale strateegiliseks partneriks kolmes punktis: pakkumine, kvaliteet ja ohutus ning konkurentsivõimeline hinnatase. Toit, kultuur ja mitmekesisus on meie rikkus.

ÜPP toetusi tuleks maksta tootmise eest, olulised on tarbijahuvid. Turge tuleb juhtida ja vältida hinnakõikumisi, turva­võrk peaks tegutsema ekstreemhindade (liiga kõrged, aga ka liiga madalad) tingimustes. Futuurid võivad olla abiks vaid üksikute toodete puhul. Hinnainfo peaks olema avalikkusele kättesaadav. ÜPP roll on stardikapitali pakkumine.

Tarbijatel on erinevad ootused, kuid keegi ei taha toitu tarbides surma saada - esmatähtis on ohutu ja mitmekesine toit mõistlike hindadega, kuid ei tohiks eran­deid teha nõuete osas kolmandate riikide impordile. Vaja on järjepidevat poliitikat, mida toetaks promotsioon tervislikust toi­tumisest. Vaja on toiduahela läbipaistvust ja õiglasi hindasid - põllumajandustootja­te sissetulekud langevad, aga tarbijad pea­vad mingil põhjusel toidu eest järjest roh­kem maksma.

Kodanikuühiskonna organisatsiooni­de jaoks on olulisemad märksõnad bioloo­gilise mitmekesisuse vähenemine, vaesus ja nälg, kasvuhoonegaaside vähendamise vajadus, energia ja toidujulgeolek. ÜPP va­jab radikaalset reformi, mille aluseks oleks kaks olulist kontseptsiooni - paradigma muutus intensiivselt tootmiselt jätkusuut­likule tootmisele ning maapiirkonna ma­janduslik taassünd. Jätkusuutlik tootmine peab olema tarbijaga rohkem seotud, tar­bijate, põllumajandustootjate ja keskkon­na kokkuviimisel tuleb tekitada win-win-win olukord.

Põllumajandusmaad tuleb säilitada heades tingimustes, tervisliku toitumise osas on vaja laiapõhjalist haridust, oluline on värske ja kohalik toit ning toiduketis on vajalik õiglane partnerlus. Paljud maapiirkonnad on silmitsi marginaliseerumisega, kuid ühtekuuluvus peab kaasa aitama ma­janduslikule taassünnile. Tuleb keskendu­da iga regiooni potentsiaalile, toetada väi­ke- ja peretalusid, ekstensiivset tootmist ja noori. Poliitika stsenaariumidena tuleks analüüsi lisada need kaks paradigma.

Põllumajandus- ja toidusektor on EL jaoks strateegilise tähtsusega, seetõttu on ühenduse eelistuse printsiip vajalik ja peab säilima. Vaja on efektiivseid tööriistu hin­dade ja sissetulekute stabiliseerimiseks. Tööhõivet võiks arvesse võtta toetuste ja­gamisel, kuna toetused peaksid põhinema sellel, mida toetuse eest pakutakse. Vaja on poliitika ühtsust ja regionaalse tasandi juurutamist. Maapiirkonnad pakuvad toitu, töökohti, vaba aja veetmise võimalusi jmt, põllumajandusel on multifunktsio­naalne roll. Maapiirkonna juurdepääsu ta­gamiseks tuleb ületada tehnoloogilised lõ­hed. Linnade laienemine on toonud kaa­sa konflikti maakasutuse osas. Diskussioo­ne sisu osas on vaja kiirendada, et edaspi­di ei takerduks see liialt eelarvediskussioonidesse.

Konverentsil kõneldu võtsid kokku raportöörid

B. Hervieu (Prantsuse põllumajandus­akadeemia): ÜPP on üks Euroopa alusta­lasid ja EL on osa maailmast. Toidujulgeoleku osas suudab EL katta oma toiduva­jadused. Viimase puhul on oluline kätte­saadavus ja juurdepääs kõigile, praegune mõttevahetus on väga mõjutatud majandustsükli praegusest seisust. Diskussioo­nides on toimunud semantiline muutus multifunktsionaalsuselt avaliku hüve suu­nas. Selleks, et poliitikat selgitada, tuleb ühiskonnale teadvustada, millised on sel­le poliitika rakendamise tulemused. Kas­vamas on tervise, tervisliku ja tasakaalus­tatud toitumise ning toidu kvaliteediga seotud teemad. Poliitika tuleks ümber de­fineerida põllumajandus- ja toidupoliitikaks. Territoriaalsus ja mitmekesisus on märksõnad. Mitmekesisust tuleks kasuta­da kui võimalust. Vaja on tugevat maaelupoliitikat. Vaja on suurendada teadlikkust poliitikast ja selle mehhanismidest. I sam­mas peaks keskenduma sissetulekutele, II sammas mitmeaastastele skeemidele ja restruktureerimisele. Diskussioon on viinud vaid täpsustuste ja selgitusteni, mitte aru­saamisele põhjalike ümberkujunduste va­jadusest.

A. Matthews (Trinity Kolledži rahvus­vaheliste integratsiooniuuringute insti­tuut): ÜPP tuleviku aruteludes peab hä­daldamine asenduma positiivse väljavaa­tega, seosed EL 2020 strateegiaga ja selle eesmärkidesse panustamine on oluline. Oluline on ka toodetele ja teenustele li­sandväärtuse andmine. Toetusi peaks maksma heast põllumajandustavast kau­gemale minemise eest, tuleks defineerida, mille eest maksta. Tähtis on ka maksmise viis, et mitte suurendada halduskoormust.

Küsimus on ka asjakohase tegevuse ulatuse leidmises, toetustaseme piisavu­ses ja selles, kuidas tasustada avaliku hü­ve pakkumist ning sellest teavitamist mak­sumaksjatele. EL vajab maaelupoliitikat, mis suudaks lahendada väljakutseid ja saavutada EL 2020 eesmärke. Maapiirkon­dade atraktiivseks muutmiseks on vaja ter­ritoriaalset lähenemist, arengus mahajää­nud regioonides tuleb tõsta elukvaliteeti. ÜPP kahesambaline struktuur tuleks säi­litada, kuid oluline on erinevate instru­mentide koordineerimine. Otsetoetused vajavad uut kriteeriumit liikmesriikide ja põllumajandustootjate vahel jagamiseks. Üha olulisemaks muutub seire ja hinda­mine.

Põllumajandusvoliniku lõppsõna

Lõppsõnas lubas põllumajandusvolinik Ciolos, et komisjon analüüsib väljaöeldud arvamusi põhjalikult ja võtab neid arves­se sügisel poliitikamuutusi käsitleva teati­se koostamisel. Kokkuvõtteid tehes väitis volinik, et teda üllatas territoriaalse aspek­ti esiletõus. Põllumajandus on muud kui üksnes toidutootmine, sellised teemad na­gu toidujulgeolek, keskkond, kliimamuu­tused, turu volatiilsus ja tööhõive on olu­lised teemad. Toetust ei peaks häbenema kuna põllumajandus on spetsiifiline sek­tor spetsiifiliste väljakutsetega, kuid polii­tika tuleb muuta avalikkusele arusaada­vaks.

Ajaloolised toetused ei ole enam asja­kohased, nüüd on vaja on objektiivseid ja realistlikke toetuse jagamise kriteeriume, ühesugustele tootjatele peavad tagatud olema ühesugused tingimused. Toetused peaksid olema õiglased kõigi liikmesriiki­de, regioonide ja põllumajandustootjate suhtes. ÜPP kaks sammast võiksid säilida, kuna I samba toetused on mõeldud iga­aastaste tulemuste eest, II samba toetused aga mitmeaastaste tegevuste eest ja koha­likest oludest lähtuvad, oluline on nende täiendavus.

Maaelupoliitikal on oluline roll põllu­majandusettevõtete moderniseerimisel. Vajame tugevat ÜPP-d, milles on olulisel kohal innovatsioon ja mitmekesistamine. Ühiskond ootab meilt avalikku hüvet. EL ei ole muust maailmast isoleeritud saar, peame panustama maailma toidujulgeolekusse.

Toidutootmise väljakutse: produktiiv­sus ei kasva piisavalt, seepärast tuleb tä­helepanu pöörata teadus- ja arendustege­vusele, innovatsioonile, kvaliteedi- ja promotsioonimeetmetele. Keskkonnaväljakutsete osas saab põllumajandus pakku­da lahendust kasvuhoonegaaside vähen­damisel. Majanduslike väljakutsete osas tuleb tugevdada riskijuhtimis- ja turvavõrguinstrumente volatiilsusega tegelemi­seks. Territoriaalsete väljakutsete puhul on vajalik, et ÜPP panustaks EL 2020 eesmär­kidest lähtuvalt. Siiski on oluline mitmekesisus ja lihtsus, Leader-meetme ja võr­gustike edukust tuleb edasi analüüsida ja arendada.

Kuigi kogu konverentsi vältel öeldi välja väga erinevaid mõtteid ja seisukohti, tihti äärmuslikke ja vastukäivaid, nõustusid kõik osalejad põllumajandusvolinikuga, kes lõpetuseks kinnitas: "ÜPP peab olema lihtne ja arusaadav - need sõnad tuleb täi­ta reaalse sisuga".


2 logo maaeluvõrgustikule

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, info@maainfo.ee
Maainfo