SAKALA 1944: Konsulent jutustab

Pilistvere jaoskonna konsulendi J. Lepajõe seletusi Põhja-Viljandimaa talupidajate rõõmudest ja muredest

Meie ees, pika töölaua taga, on istet võtnud keskealine nahkses kuues taluperemehe välimusega Pilistvere jaoskonna, konsulent ja tegelik põllupidaja J. Lepajõe. Lepajõe on aastaid olnud põllumajanduslikuks nõuandjaks Põhja-Viljandimaa valdades Kabalas, Kõos ja Imaveres. Kerge pole nõuandja töö nüüd sõjaajal, mil jaoskonnakonsulendil on veel rida eriülesandeid saaduste kokkuvõtu alal. „Need aastad, mis ma olen võinud töötada Põhja-Viljandimaa talupidajatega, jagada nende rõõme ja muresid, olen võinud tähele panna nii mõndagi sealsete talupidajate elust-olust", alustab jaoskonnakonsulent.

Omariikluse viimastel aastatel, kui saavutati nõndanimetatud kõrgseis meie põllumajanduses, oli just Põhja-Viljandimaa selleks kodumaa nurgaks, kus põllumajanduses võeti tarvitusele kõige enam uuenduslikke võtteid ja tööviise. Karjamajandus tegi märgatavalt suuremaid edusamme, võrreldes teiste Viljandimaa jaoskondadega. Võhma ümbruskond oli kujunenud Eesti Taaniks, kus taludes olid kõrgeväärtuslikud tõuveised ja suured seakarjad. Kui kusagil oli juttu nn. „võhma meestest", siis arvati juba vaistlikult, et tegemist on eeskujulike talupidajatega. Ja tõesti, Võhma ümbruskonna talupidajad tegid palju tööd ja said ka suurt saaki. Kümned veiste- ja sigade sugulavad andsid väärtuslikku tõumaterjali edasi mitte üksnes oma naabritele vaid ka kaugematesse kodumaa nurkadesse.

Bolševike tulek meie kodumaale lõi eriti sügavaid haavu just Põhja-Viljandimaale. See aga ei heidutanud siinseid talupidajaid ja maa vabanemise järel alustati jälle intensiivse põlluharimis- ja tõuaretustööga. Mitmetest raskustest hoolimata suudeti viimaste aastate jooksul enam-vähem säilitada karjade toodang, mis küll tublisti jääb maha 1939. a. toodangust, kuid suhteliselt eesti teiste nõuandejaoskondadega on küllaltki tähelepanuvääriv.

Praegu on Pilistvere nõuandejaoskonnas 18 veistesugulava, hulk sigade, kanade ja lammaste tõulavasid. Sugulavade omanikud on püüdnud kõigiti soodustada tõuloomade aretamist, müües heatahtlikult naabritele kõrgeväärtuslikku tõumaterjali. Avameelselt peab konstateerima ka talupidajate-karjakasvatajate suurt huvi tõumaterjali soetamise vastu. On jõutud äratundmisele, et tõupuhtad veised on parema piimaanniga, mis pealegi suurema rasvasisaldavusega. Hoolimata sellest, et sõjavajadused ikka rohkem ja rohkem nõuavad lihanormi näol veiseid, pole Põhja-Viljandimaal veiste hulk siiski nii palju kahanenud kui seda vast mujal. Vasikaid on talumajapidamistes tänavu aga kasvamas rohkem kui kunagi varem. Noorkarjakasvatamisel pole aga ülearune talupidajatele meelde tuletada, et kasvatataks ikkagi ainult tõupuhtaid vasikaid. Iga tõupuhta vasika pealt vähendatakse kohustuslikku võimüügikohustust 10 kg võrra, segaverese vasika korral 5 kg.

Tööde seisukord Põhja-Viljandlmaa põldudel on võrdlemisi lootust andev - rukkikoristustööd on enamuses majapidamistes lõpetatud ja kesakordamine käsil. Võrreldes tänavuaastast lõikust mullusega, tõotab tänavune rukkisaak kujuneda paremaks kui kolmel viimasel aastal. Suvevili suudeti ka võrdlemisi õigeaegselt seemendada ja suvevilja põllud on samuti veidi paremad kui vast möödunud aastal samal ajal. Suvenisu kippus kevadel jääma hiljaks seemendada ja on selletõttu ka kohati alla keskmise. Märgatavalt paremad on nii odra- kui nisupõllud seal, kus kevadel seeme puhiti. Viljaseemne puhtimisvõimaiust kasutasid talupidajad ka võrdlemisi elavalt, mida soodustas puhtimisvahendite takistusteta müük. Heinategu on täiesti lõppenud ja siin on suudetud põlluhein korralike ilmade tõttu riknemata ulualla toimetada. Põlluheina saak oli Põhja-Viljandimaal keskmine. Sooheinamaadest jäi enamus aga tööjõuvähesuse tõttu niitmata. Kohati ei saadud heinamaale minna ka liigvee tõttu ja seda just Kõo valla heinamaadel.

Üldiselt võib käesoleval aastal Põhja-Viljandimaa põllumehe aastane töövaev lõikus kujuneda rikkalikumaks kui kahel viimasel aastal, arvestades nõrka väetust ja osalt puudulikku põlluharimist.