alameede 2.4.1. eelnõu 05.07.2007

MEEDE 2.4 – PÕLLUMAJANDUSLIK KESKKONNATOETUS (214)

ALAMEEDE 2.4.1 – KESKKONNASÕBRALIKU MAJANDAMISE TOETUS

Põhjendus

Alates 1990. aastate algusest on seoses tootmismahtude kahanemisega põllumajanduse negatiivne mõju keskkonnale (nt veereostus) mõnevõrra vähenenud. Samas on mitmed probleemid säilinud ja tekkinud on uued probleemid, nagu põllumajandusmaade kasutamata jätmine, mille tagajärjel suureneb umbrohtude levik, avatud põllumajandusmaastikud võsastuvad ning väärtuslikud poollooduslikud kooslused on kadumas.

Majandustingimuste paranedes suureneb negatiivne mõju keskkonnale taas. Näiteks on taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste kasutamine taas suurenemas, millega võib kaasneda veereostus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, kui ei kasutata keskkonnasõbralikke nüüdisaegseid tehnoloogiaid. Suureks probleemiks on ka orgaanilise aine ja toitainetevaru vähenemine mullas, mida põhjustab klassikaliste külvikordade puudumine, toitainete tasakaalu andmete ja väetuskavade puudumine, monokultuuride kasvatamine ja tahke sõnniku kasutamise vähenemine. Suurt tähelepanu tuleb pöörata muldade orgaanilise aine sisalduse säilitamisele, et vältida mulla väljakurnamist. Eestis ei ole mulla- ja sõnnikuproovide võtmine veel normaalseks (heaks) tavaks saanud. MAKis on kirjas, et kõik tootjad peavad üks kord 5-aastase kohustuseperioodi jooksul võtma mulla- ja sõnnikuproove. Analüüside tulemusi teades on võimalik vähendada alaväetamist (muldade kurnamist) ja üleväetamist ning üleväetamisest tulenevat keskkonnareostust. Taotleja peab koostama igal aastal väetusplaani ning analüüside tulemusi võetakse seal arvesse. Veeseaduse kohaselt on lubatud kasutada sõnnikuga 170 kg N haritava maa hektari kohta ja sellist kogust mineraalväetist, mis on vajalik taimede kasvuks (nitraaditundlikul alal on lubatud kasutada orgaanilise ja mineraalväetisena kokku 170 kg N ha kohta). Hinnanguliselt kasutatakse Eestis praegu keskmiselt 60 kg N/ha aastas. Eeltoodust tulenevalt ei saa suuremat väetisekasutust taimekasvatuslikust aspektist lähtuvalt lugeda probleemiks. Samas on keskkonnatoetuse eesmärk ennetada väetisekasutust veeseadusega maksimaalselt lubatud piirides.

Kohati on probleemiks ka suured põllumassiivid ja väärtuslike maastikuelementide kadumine, mis avaldab negatiivset mõju nii mullastikule (tuule- ja vee-erosioon) kui bioloogilisele ja maastikulisele mitmekesisusele (elupaikade ja liikide kadumine).

Viimase 10 aasta jooksul on sertifitseeritud seemne tootmine ja kasutamine kõikide põllukultuuride osas langenud, kõige suurem on langus olnud sertifitseeritud seemnevilja ja seemnekartuli tootmises. Näiteks aastatel 1998–1999 külvati ainult 7% teraviljapinnast sertifitseeritud seemnega. Sertifitseeritud seemne kasutamisega väheneb põldude umbrohtumus ja seeläbi vajadus kasutada herbitsiide. Eriti ohtlikult on viimasel ajal hakanud seeläbi levima just tuulekaer (Avena fatua). Ka taimehaiguste levik on kontrollitud seemnel väiksem, mistõttu ei pea nii palju taimekaitsevahendeid kasutama. Sertifitseeritud seeme on kontrollitud nii umbrohtude (teiste taimeliikide seemnete) kui ka taimehaiguste suhtes. Sertifitseeritud seemne vähene kasutamine piirab ka kasutusrendi laekumist taimekasvatajatele ja sordiomanikele, mis omakorda raskendab uute ja parandatud sortide väljaarendamist.

Üks nimetatud probleemide põhjusi on põllumajandustootjate vähene keskkonnateadlikkus ja keskkonnakaitseaspektide vähene arvestamine tootmise planeerimisel.

Nitraaditundlikul alal teeb põllumajandusliku tootmise keeruliseks asjaolu, et seal asuvad Eesti viljakaimad mullad. Seetõttu on seal maakasutus riigi keskmisega võrreldes ligi 50% intensiivsem. Sama võib öelda loomakasvatuse kohta – nitraaditundlikul alal kasvatatakse 35% riigi veistest, 30% sigadest ja 12,5% kodulindudest. Reformide käigus on põllumajanduslik tootmine oluliselt vähenenud ka nitraaditundlikul alal. See on olulisim põhjus, miks põhjavee kvaliteet vahepeal tublisti paranes. Arvestades 2005. a põhjaveeseire tulemusi, kaldub nitraatioonide sisaldus põhjavees taas suurenemisele. Kuigi taimekaitse¬vahendeid on varasemate aastatega võrreldes hakatud enam kasutama, on probleemiks eelkõige ühe toimeaine märkimisväärne kasutamise tõus. Tegu on eelkõige toiduohutuse probleemiga – nimelt säilib glüfosaat tera pinnal mõnda aega. Ka võivad glüfosaadi laguproduktid olla toksilisemad kui preparaat ise.

MAK 2004–2006 PKT hindamise tulemusena on selgunud, et tootjate teadlikkus PKT eesmärkidest on suhteliselt madal, mistõttu on vaja kohustuslike koolituste arvu suurendada ja teeemasid lisada (nt bioloogiline mitmekesisus).

Kohustuslikku koolitust kavandatakse korraldada 4 teema osas:

• muld ja toitained (muld ja mulla omadused, mullaproovide võtmine ja analüüsitulemuste interpreteerimine, toitainete omastamine, mullakaitse -mullaharimine, toitainete kao vähendamine, sobiva tehnika valik jms; viljavaheldus, külvikord; keskkonnasõbralik väetamine; sõnnikumajandus (kuidas kahandada toitainete kadu);

• keskkonnasõbralik taimekaitse (umbrohud ning nende ennetav ja otsene tõrje; kahjurid ja haigused ning nende ennetav ja otsene tõrje);

• keskkonnasõbralik rohumaade majandamine (rohumaade rajamine ja uuendamine, seemnesegud; väetamine; niitmine; karjatamine);

• bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus.

Kohustuslike koolituste raames suurendatakse taotlejate teadmisi ka üldiste põllumajanduskeskkonnaga seotud aspektide osas, kuna teadlik tootja rakendab lisaks toetuse saamise nõuetele ka muid põllumajanduskeskkonnale kasu toovaid majandamisviise. Seda kinnitab ka seni läbi viidud keskkonnatoetuse hindamine. Lisaks on mitmed nõuded, mille eest võiks keskkonnatoetust maksta, raskesti kontrollitavad, mistõttu neid nõuetena ei kehtestata. Samas on nende nõuete täitmine võimalik tagada läbi tootjate teadlikkuse tõstmise. Senine praktika on näidanud, et varasemaga võrreldes on teadlikud ja koolitustel enam osalenud tootjad koolituse tõttu hakanud palju enam huvi tundma põllumajanduskeskkonna vastu laiemalt, ka bioloogilise mitmekesisuse vastu. Selle läbi on tootjad ka oma viljelusmeetodite valikul hakanud enam elusloodusega arvestama.

Keskkonnasõbralikuks majandamiseks on Eestis makstud riiklikku toetust alates 2001. aastast kahel pilootalal. Alates 2004. aastast on tootjatele MAK 2004–2006 raames makstud toetust keskkonnasõbraliku tootmise eest. Sel perioodil võttis keskkonnasõbraliku tootmise kohustuse u 5500 taotlejat ligi 450 000 hektarile.

2007. aastal võetakse MAK 2004–2006 perioodi tingimuste kohaselt ja eelarve raames keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotlusi vastu nitraaditundliku ala tootjatelt, kellel pole kehtivat keskkonnasõbraliku tootmise kohustust. Hiljemalt 2009. aastast asendub uue arengukava raames senine keskkonnasõbraliku tootmise toetus täiustatuma keskkonnasõbraliku majandamise toetusega. Seetõttu peavad tootjad, kes 2007. a võtsid endale nitraaditundlikul alal keskkonnasõbraliku tootmise toetuse, minema üle keskkonnasõbraliku majandamise toetusele.

Õiguslik alus

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, artikkel 39.

Eesmärgid

Keskkonnasõbraliku majandamise eest toetuse maksmise eesmärgid on järgmised:

• soodustada keskkonnasõbralike majandamisviiside kasutuselevõttu ja jätkuvat kasutamist põllumajanduses, et kaitsta ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning kaitsta mulla- ja veeseisundit;

• laiendada keskkonnasõbralikku planeerimist põllumajanduses;

• tõsta põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust.

Sihtrühm

Toetuse saajad

Toetust võivad taotleda füüsilisest isikust ettevõtjad ja juriidilised isikud

Toetusalune maa

Toetust makstakse põllumajandustoetuste ja -massiivide registris oleva põllumaa (sh lühiajaline rohumaa) kohta.

Nõuded toetuse saamiseks

Toetuse taotleja peab järgima eespool sätestatud baasnõudeid.

Toetuse taotleja peab järgima keskkonnasõbraliku majandamise toetuse nõudeid kogu ettevõtte põllumaal.

Toetuse taotleja peab koostama ettevõtte keskkonnasõbraliku majandamise plaani, mis koosneb järgmisest:

• viljavaheldusplaani koostamine, mille alusel toetuse taotleja peab taimekasvatussaaduste tootmisel järgima viljavaheldust;

• väetusplaani koostamine, mis sisaldab igal kohustuseaastal põldude kaupa infot planeeritava väetamise kohta.

• igal aastal peab vähemalt 15%-l põllumaast kasvatama liblikõielisi või liblikõieliste-kõrreliste heintaimede segu;

• ajavahemikus 1. novembrist kuni 31. märtsini peab taimkattega (nt. talvituvad kultuurid nagu taliteraviljad, taliraps, talirüps, heintaimed jmt.) kaetult hoidma vähemalt 30% haritavast maast;

• mineraalväetiste ja sõnnikuga on põllu hektari kohta aastas lubatud anda kuni 170 kg lämmastikku, sellest 100 kg mineraalväetistega. Nitraaditundlikul alal peab arvestama täiendavate veeseadusest tulenevate eespool olevate nõuetega võrreldes rangemate sätetega;

• vähemalt 15% külvipinnast peab olema külvatud sertifitseeritud seemnega;

• põllukultuuride kasvatamisel ei tohi kasutada taimekasvuregulaatoreid ning glüfosaate on lubatud kasutada üksnes põllukultuuride koristamise järgselt. Rohumaade puhul võib glüfosaate kasutada üksnes seemnepõldudel saagi koristamise eelselt;

• mullaproovide võtmine – toetuse taotleja peab korraldama üks kord kohustuseperioodi vältel akrediteeritud laboratooriumile mullaproovide saatmise mulla happesuse, taimede poolt omastatava fosfori- ja kaaliumisisalduse ning orgaanilise süsiniku määramiseks;

• sõnnikuproovide võtmine – kui ettevõttes peetakse üle 10 lü loomi, peab toetuse taotleja korraldama üks kord kohustuseperioodi vältel akrediteeritud laboratooriumile sõnnikuproovide saatmise sõnniku kuivaineprotsendi, kogulämmastiku, ammooniumiooni ja nitraatiooni määramiseks;

• mitmeaastase taimestikuga ribad – kümnest hektarist suuremate põldude puhul tuleb teega külgnevatesse põlluservadesse jätta vähemalt 2 m laiused mitmeaastase taimestikuga ribad, mida peab niitma igal kohustuseaastal vähemalt üks kord;

• ettevõtte territooriumi kaartide koostamine – nitraaditundlikul alal toetuse taotleja peab kandma kaardile ettevõtte nitraaditundlikul alal asuvad veekogud, kaitsmata põhjaveega alad, kaevud, ühisveehaarded, karstilehtrid ja allikad ning potentsiaalselt ohtlikud veereostusallikad.

Toetuse taotleja peab esimesel kohustuseaastal osalema vähemalt ühel 6-tunnisel algkoolitusel ning lisaks läbima kohustuseperioodi vältel vähemalt 18-tunnise keskkonnasõbraliku majandamise alase täiendkoolituse.

Põllumajandusliku keskkonnatoetuse seiret või hindamist läbi viiva asutuse või ettevõtte nõudmisel peab toetuse taotleja esitama üldist toetuse seire ja hindamisega seotud informatsiooni. Samuti peab taotleja võimaldama oma ettevõttes hindamisega seotud tegevusi läbi viia.

Toetus

Toetuse määr

Keskkonnasõbraliku majandamise toetuse määr künnimaale on 1260 krooni (80,53 eurot) hektari kohta aastas ja lühiajalisele rohumaale 800 krooni (51,13 eurot) hektari kohta aastas.

Ühikumäära arvutamise alused

Nitraaditundliku ala künnimaal on liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede kasvatamise ning põlluservadesse jäetavate mitmeaastase taimestikuga ribadega seotud saamatajäänud tulu 269,03 krooni (17,19 eurot) hektari kohta. Täiendavast koolitusest ja planeerimisest, sertifitseeritud seemne kasutamisest, põlluservadesse jäetavate mitmeaastase taimestikuga ribade niitmisest, glüfosaatide ja taimekasvuregulaatorite mittekasutamisest ning mullaproovide ja sõnnikuanalüüside võtmisest ja analüüsimisest tingitud lisakulu on 995,65 krooni (63,63 eurot) hektari kohta. Keskkonnasõbraliku majandamise toetussumma nitraaditundliku ala künnimaal kokku on seega 1264,68 krooni (80,83 eurot) hektari kohta aastas. Ümardatud toetusmäär on 1260 krooni (80,53 eurot) hektari kohta aastas.

Ülejäänud Eesti künnimaal on liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede kasvatamise, 30% talvise taimkatte ning põlluservadesse jäetavate mitmeaastase taimestikuga ribadega seotud seotud saamatajäänud tulu 310,88 krooni (19,87 eurot) hektari kohta. Täiendavast koolitusest ja planeerimisest, sertifitseeritud seemne kasutamisest, põlluservadesse jäetavate mitmeaastase taimestikuga ribade niitmisest, glüfosaatide ja taimekasvuregulaatorite mittekasutamisest ning mullaproovide ja sõnnikuanalüüside võtmisest ja analüüsimisest tingitud lisakulu on 951,78 krooni (60,83 eurot) hektari kohta. Keskkonnasõbraliku majandamise toetussumma ülejäänud Eesti künnimaal on seega 1262,66 krooni (80,70 eurot) hektari kohta aastas. Ümardatud toetusmäär on 1260 krooni (80,53 eurot) hektari kohta aastas.

Lühiajalistel rohumaadel on täiendavast koolitusest ja planeerimisest, glüfosaatide kasutamise keelust rohumaade uuendamisel, sertifitseeritud seemne kasutamisest ning mullaproovide ja sõnnikuanalüüside võtmisest ja analüüsimisest tingitud lisakulu 803,32 krooni (51,34 eurot) hektari kohta. Ümardatud toetusmäär on 800 krooni (51,13 eurot) hektari kohta aastas.

Toetuse sihtala ja rakendamise aeg

Meedet rakendatakse üleriigiliselt hiljemalt alates 2009. aastast.

Indikaatorid ja sihttasemed

Taotluste menetlemine

Nõutavad dokumendid

• Taotlus;

• Põllumassiivi kaart;

• Esimesel kohustuseaastal kinnitus kohustuse võtmise kohta.

Makseagentuur

PRIA

Taotluste menetlemise protseduur

Taotlemine toimub samaaegselt pindalatoetuse taotluste esitamisega. Esimesel taotlemise aastal esitab taotleja PRIAle üldistel alustel ja üldises korras taotluse, kus näitab ära põllumajandusliku maakasutuse, kinnituse viieaastase kohustuse võtmise kohta ning põllumassiivi kaardi. Järgmistel aastatel esitab taotleja vastava aasta taotluse ja põllumassiivi kaardi. Ülejäänud dokumendid peavad taotlejal kohapeal kontrollimiseks kättesaadavad olema.