End pikalt oodata lasknud soe suvi on inimesed taas loodust nautima pannud, ent kaasa toonud ka ühe väikese probleemi, milleks on prügi puhkealadelt ja lõkkekohades. Külastuskorralduse osakonna juhataja Marge Rammo rääkis Vikerraadios, kuidas külastuskorraldus olukorraga tegeleb, kui suur see prügiprobleem siis ikkagi on ja kuidas inimene looduses käituma peaks. Usutles Lauri Varik.
RMK-l on looduses liikumise juhised ja need ütlevad muuhulgas, et tekkinud prügi võtan loodusest endaga alati kaasa, järgin põhimõtete – kõik, mis jaksan kaasa tuua, jaksan ka ära viia. See on selline viisakas palve, aga öelge, kui keegi seda ei järgi, siis kas selle inimesega juhtub midagi või ei juhtu?
Kõigepealt tuleks märkida, et üldiselt valdav osa inimesi ja looduses liikujaid on väga korralikult reegleid järgivad inimesed ja looduskeskkonda austavad, sellest lugupidavad. Mis siis toimub, kui inimene jätab selle prügi loodusesse maha? Kõigepealt tekivad need inetud vaated, mida te just kirjeldasite ja siinjuures tuleb öelda, et RMK võimalus on neid kohti koristada, mida igapäevaselt meie loodusvahid ka teevad, aga meil ei ole õigust kedagi karistada, kui see prügi kuhugi jäetakse. Ja ega tavaliselt ei tiku meie loodusvahid ka nägema seda hetke, kui see prügi kuhugi maha jäetakse endast. Karistusvõimalust RMK-l ei ole, karistada saab politsei, keskkonnainspektor ja seda ennekõike siis, kui rikutakse korda ja reegleid looduskaitse aladel.
Nii et see prügi jätmine on ikkagi viisakuse-kultuuri küsimus?
See on sügavalt kultuuri küsimus. Mis mind ennast häirib – see on nagu lugupidamine teiste külastajate suhtes, lugupidamine loodusvahtide suhtes, looduse suhtes ja ausalt öeldes ka enda suhtes. Millise jälje ma endast jätan? Ma lähen korras kohta, on see siis linnapark, metsas telkimisala või minu kodu, ma jätan selle endast samasugusena maha.
Ma korra ühte asja täpsustan – ütlesite, et igapäevaselt koristatakse. Ma olen lugenud, et hooldusjuhid kord nädalas käivad oma piirkonnad läbi ja viivad prügikotid kaasa või kuidas need reeglid-nõuded on?
Loodusvahtide hooldusringi sagedus sõltub sellest, kui suur on konkreetse objekti külastatavus. Ehk me prognoosime ja paneme oma hooldusringid paika varasemate aastate külastusmahtude põhiselt. Meil on tõesti objekte, kus käiakse kord nädalas, kus käiakse kaks-kolm korda nädalas, aga on ka suuri telkimisalasid, kus käiakse igapäevaselt. Hooldus on väga põhjalikult läbi planeeritud ja üritatud viia sünkrooni jäätmekäitlus firmade hooldusringidega.
Kuulajatele paremaks arusaamiseks – RMK majandab 13 puhkealal, 6 rahvuspargis ja kümnetel kaitsealadel, 650 külastusobjektil. Külastajate tarbeks on objektidel üle 8000 rajatise ja nende hulgas 738 lõkke tegemise kohta. Tegelikult ikkagi vägagi palju. Kus kohtades siis on rohkem neid probleeme või ma vastan juba ise, et kindlasti seal, kus käib rohkem inimesi?
Väga õige vastus – seal, kus käib rohkem inimesi. Kindlasti see prügi kogus sõltub ka sellest, milline on selle konkreetse objekti kasutusviis. Matkarajale jääb prügi väga harva maha, aga seda tahetakse maha jätta lõkkekohta ja telkimisalale. Ehk et kõik see, mis toidu valmistamiseks on kaasa võetud, kõik need pakendid, milles toidud on, need tahetakse väga maha jätta ja mitte kaasa võtta. Siit ka see üleskutse reeglites, et mõtle hoolikalt läbi enne, kui sa loodusesse lähed. Kui sa kavatsed hakata toitu valmistama, siis ole nii kena ja paki see toit korduvkasutus pakenditesse, mille sa võtad hiljem koju kaasa, et endale seda prügiprobleemi ka looduses olles vähem tekitada.
Aga need suuremad prügistamise kohad on ikkagi sellised, kas siis Tallinna ümbruses või suuremate keskuste lähistel? Või kuhu autoga on lihtsam ligi pääseda, autoga saab rohkem asju kaasa võtta?
Kõik jälle õiged väited – Tallinn, Pärnu, Tartu. Seal, kus elanike kontsentratsioon on kõrge ja Harjumaa paratamatult oma objektidega on Tallinna elanikele väljasõidu piirkonnaks. Ja siin see surve nendele objektidele on tuntavalt suurem. Ja kindlasti siin ka loodusesse tulevad inimesed on väga erineva harjumusega looduses käimise osas. On neid, kes on aastate pikkused matkajad ja looduses puhkajad. On neid, kes teevad tunnise või paarise väljasõidu, et pidada pikniku. Nende inimeste suhtumine ja teadmised prügiga käitumise ja ka üldse looduses liikumise reeglite – lärmi ja teiste külastajatega arvestamise – osas on väga erinevad.
Jutuajamise ajendiks on RMK enda Facebooki postitused, mis pälvisid elava arutelu ja just üleskutsed inimeste mõistlikkusele ja need pildid laiali lennanud prügist. Muuhulgas leiti inimeste poolt, ühelpoolt, et võiks paigaldada suuremad prügikasti ja-või neid tihedamalt tühjendada. Aga teistpidi, kas see oleks lahendus? Leitakse ka, et sel juhul toodaks ja jäetaks seda prügi ehk veel rohkem.
Ma olen nõus. Arvamusi oli postituse all ju seinast seina. Olen nõus sellega, et parim lahendus on see, et prügikastide hulka vähendada, mida me oleme ka aastaid teinud. Meil on piirkondi, mis on üsna prügikastide vabad ja kus suuremaid prügikaste-konteinereid on parklates või meie külastuskeskuste juures. Ja on tõesti selliseid alasid, kus neid prügikaste on praegu looduses veel rohkem. Ma arvan, et see peaks käima käsi-käes. Kui me räägime kuidas prügiga toimida, kutsume üles prügi loodusesse mitte jätma, mitte prügikasti kõrvale panema, kui prügikast on täis – ühesõnaga inimeste käitumiskultuur, selle arendamine. Ja teisalt meie enda sammud selleks, et igal sammul prügi poetamise võimalust oleks vähem. Ehk liikumine suuremate prügikastide poole üha rohkem ja rohkem. Ja prügikastide arvukuse vähendamine.
Ühest küljest teil on prügikastid nendes kohtades, aga te soovite, et inimesed suuremaid prügikoguseid sinna ei jätaks. Millisele prügile need prügikastid siis teie puhkekohtades on mõeldud?
Eks ikka sellele prügile, mis sellel objektil toimetades inimesel tekib. Me oleme mõelnud sellele, et inimesed, kes tulevad meie külastusobjektide juurde autodega, pargivad selle jaoks rajatud parklasse või mõnel puhul on võimalus suisa objekti lähedale sõita, et need inimesed võiksid oma prügi ise kaasa võtta. Seda ei ole mõistlik loodusesse jätta. Aga üha rohkem on inimesi, kes viibivad looduses päevi, liiguvad seal jalgsi, pikkadel radadel, siis nende jaoks kindlasti on prügikast või konteiner konkreetses kohas see lahendus, kuhu oma prügi jätta. See ongi selline kahe otsaga sai. Me kogu aeg otsime ja kraadime seda kõige õigemat lahendust, milline see võiks olla. Aga ma arvan, et see on ikkagi koostöö looduses käijaga, selle inimesega, kes loodusse puhkama tuleb. Me ise käsitleksime neid inimesi kui oma partnereid ja need reeglid, mis on kirja pandud soovituslike ja viisakatena, need on mõeldud selleks, et üheskoos oleks kergem hoida loodust puhtana ja seisundit sellisena, mida me kõik naudiksime.
Mis siis ikkagi saab, kui need prügikotid või lahtised prügihunnikud sinna jäetud, teie loodusvahid peavad selle kõik kokku koguma ja mida tegema? Nemad peavad korraldama selle äraveo kas kuhugi prügimäele või jäätmejaama?
Prügimäele või jäätmejaama üldjuhul veavad ikkagi prügikäitlemisfirmad. Meil on nii nagu kord ette näeb, erinevatel aladel erinevad partnerid. Sellistes kohtades, mida te nägite meie postituses, ehk Tallina lähistel olev Meremõisa telkimisala, sealt ikkagi loodusvaht selle prügi veab suurtesse konteineritesse, mida siis ei vii prügimäele mitte meie loodusvahid vaid vastav firma.
Eelnev jutt ei tähenda, et RMK ei peaks looma neid lõkke- ja puhkekohti, metsamaju ja kõiki neid vabaaja veetmise võimalusi, sest osad inimesi ei kasuta neid väga korralikult. Me praegu rääkisime peamiselt prügist, aga teinekord juhtub ka, et lõhutakse neid pinke või lõkkekohti ja kahjuks peab ütlema, et inimesi on igasuguseid. Aga enamik inimesi muidugi kasutavad neid eesmärgipäraselt ja korralikult?
Nii on. Nagu ma alguses kohe ütlesin, tahaks rõhutada, et enamus meie aladel käijaid, looduses liikujaid, on väga korrektsed ja hindavad seda, mis seal on ega jäta endast jälge maha. Ja aeg-ajalt juhtub tõesti et meepotti kukub tõrvatilk. See võimendub ja tekitab tunde, et olukord ongi nii hull. Jah, meil on probleeme prügiga, meil on probleeme, tõsi – üha vähem, lõhkumisega. Probleemiks on lärm ja kaaspuhkajate mitte austamine ehk oma seltskonnaga teiste arvelt lustimine. Selliseid probleeme on ikka, aga see ei tähenda, et me ei jätkaks tegelemist nende võimaluste loomise ja korras hoidmisega.
Kas võib öelda, et aasta-aastalt olukord läheb paremaks?
Kindlalt! Ka prügi osas aasta-aastalt. Mu kogemus läheb aastakümnete taha ja ma ütlen kohe kindlalt, et nii lõhkumise kui ka prügistamise osas on olukord kogu aeg läinud paremaks. Inimesed on nende meie reeglite ja sõnumitega kaasa tulnud ja neid üha rohkem järgimas.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles