htüoloog Toomas Saati küsitlenud Toomas Kukk
Toomas Saat on sündinud 8. märtsil 1954 Muhumaal. Lõpetanud 1978 Tartu ülikooli. Töötanud TÜ zooloogiakateedris, zooloogiamuuseumis ja TÜ zooloogia- ja hüdrobioloogia instituudis 1981-1997 mitmesugustel ametikohtadel (vanemõpetaja, sektori- ja muuseumi juhataja, dotsent, korraline professor, instituudi juhataja). Alates 1998. aastast Eesti mereinstituudi direktor, tagasi valitud ka tänavu. Uurinud luukalade embrüoloogiat, kalavarude dünaamikat, seisundit ja taastootmist. Osaleb mitme rahvusvahelise teadusuhingu (Ameerika kalandusuhmg, Prantsuse ihtuoloogiaselts) ja kalandusprobleemidega tegeleva kogu (ICES, NAFO, EFARO jt) töös.
Vanasti oli meri kalu täis, nüüd ei saa enam midagi. Kas sellel väitel on alust? Kui on, siis miks?
On ikka, kuigi õigem oleks ehk märkida, et meri oli kunagi täis inimesele suuremat huvi pakkuvaid kalu. Neid kalu on nüüd enamiku liikide puhul vähem. Peamine põhjus on ikka inimtegevus: nii otsene (kalapüük) kui ka kaudne, veekogude eutrofeerumine ja reostamine, jõgede paisutamine jne.
Kalade arvukust mõjutavad muidugi ka kliimamuutused, nagu suvine veetemperatuur, jõgede vooluhulga perioodiline muutumine, selliste merekalade nagu tursk ja lest puhul ka soolase ookeanivee sissevool jm. Ja muidugi on kaladel teisigi vaenlasi peale inimese, ennekõike röövtoidulised kalad. Näiteks, kui tursa arvukus suureneb, väheneb tema peamise toiduobjekti kilu arvukus. Kaladest toituvad kalatoidulised linnud, eriti kormoranid, kes meie andmetel näiteks Väinameres söövad rohkem kalu, kui kalurid püüavad, ja kes võivad koelmualadel toitudes suruda alla mõne kalaliigi arvukuse, ja kalatoidulised veeimetajad, hülged.
Kalade, nagu ka teiste elusorganismide arvukus muutub ajas: suurema arvukusega perioodid vähenevad väiksema arvukusega perioodidega. Ilmekad näited on tuulehaug, meritint, haug jt. Kahjuks on aga nii, et suuresti inimtegevuse tõttu on kalade arvukuse ja seetõttu ka väljapüügi tipud muutunud aja jooksul üha väiksemaks.
Tõsine probleem on ka kehtestatud piirangutest kinnipidamise tagamine, ennekõike inimeste teadlikkuse suurendamine (kus üritame kaasa aidata) ja vahetud kontrollimeetmed, mis pole küll meie, vaid riiklike järelevalveorganite tegevusala.
Mida arvata hüdroenergia tootmisest Eestis?
Üks suuremaid rumalusi, mida Eestis praegu tehakse, on pidada jõgedel elektrienergia tootmist rohelise energia tootmiseks. Eesti tingimustes e i о l e hüdroenergia tootmine (jõgede paisutamise abil) roheline energia, seda ei tohiks kindlasti doteerida, vastupidi: hüdroenergia tootjad peaksid kinni maksma kõik oma tegevusega seotud keskkonnakahjud, sealhulgas kalavarude taastootmise kulud. Eesti jõgede elektrienergia tootmise potentsiaal kokku on sama suur kui paaril nüüdisaegsel tuulegeneraatoril, kahjud samas võrreldamatult suuremad kui tuuleenergia kasutamisel.
Kui tugevasti ikkagi Sindi pais meie kalavarusid mõjutab? Kas kalapääsudest oleks siin kasu?
Sindi pais tõkestab siirdekalade ligipääsu enamikule Pärnu jõe potentsiaalsetest kudealadest ja seetõttu on ta mõju kaladele väga negatiivne. Toimiv kalapääs muidugi leevendaks olukorda, aga suurel osal aastast tuleks kogu jõevool suunata kalateele, et see normaalselt talitleks, ja merre laskuvate kalade hukkumine turbiinides on ikka probleem. Saadav elektrikogus on tühine ja see, et tarbija peaks selle lõbu eest kõvasti peale maksma, tundub terve mõistuse vastane.
Mis ohustab Läänemere kalavarusid tänapäeval kõige enam: liigne püük, eutrofeerumine või mõni muu tegur?
Eks peamised ole ikka ülepüük ja eutrofeerumine, siirdekalade puhul lisaks rändetõkked jõgedel; mõju on liigiti erinev. Mõõdukas eutrofeerumine tegelikult suurendab enamiku kalaliikide produktiivsust, aga kahjuks ei suuda me kuigi hästi seda mõõdukat taset hoida.
Ennekõike on praegu suures ohus need kalaliigid, kelle sigimistingimused on halvenenud, ja eeskätt siirdekalad ehk jõgedes kudemas käivad kalad. Näiteks nii meres kudevad kui ka jõgedes kudevad siiad, esimesed eutrofeerumise ja ülepüügi tõttu. Eutrofeerunud vees on rohkem sodi, mis matab enda alla talv läbi veekogu põhjas arenenud siia-looted ja need surevad hapnikupuuduse tõttu, teised seepärast, et nad ei pääse koelmutele, ja senisedki koelmud kipuvad setetega kattuma (vajavad perioodilist melioreerimist).
Aeg-ajalt kirjutatakse Läänemere kalade toksilisusest, näiteks PCB-st, aga ka raskmetallidest. Kui oluline on see kalade kasutamise seisukohast ja kuidas see mõjutab looduslikke populatsioone? Inimene pole hüljes, kes toitub ainult Läänemere kalast, ja mina isiklikult ei näe siin olulist probleemi, söön meie kalu nii palju, kui kätte saan ja jaksan. Kehtestatud piirnormidest suuremaid saasteainete koguseid võib sisalduda vanades kalades, nende akumuleerumine korreleerub peamiselt ajaga ehk kalade eaga, aga üldiselt on kõik normi piires.
Vahepeal oli suur märul dioksiinide ümber. Jätke aastas mõni tükk suitsutatud liha või kala söömata: seda dioksiinikogust, mis teil sel juhul saamata jääb, ei suuda te muul viisil töödeldud kalast kuidagi kätte saada.
Kas ja kui palju saab inimene kaasa aidata kalade taastootmisele? Tehiskoelmute loomine on vast üks võimalusi?
Inimene saab siin muidugi kaasa aidata ja peabki seda tegema, sest kalapopulatsioonid kannatavad ennekõike ikka inimtegevuse tõttu ja juba puhtpraktiline huvi, soov kala püüda, sunnib selleks.
Üks võimalus on mõistlikud püügi-ja muud piirangud (näiteks jetidega kihutamise kohta) kudemisajal ja kudemisrände ajal ning koelmutel ja noorkalade toitumisaladel. Üks meie töösuundi ongi kaasa aidata kalandusadministratsioonile, et need piirangud oleksid mõistlikud nii kalade kui ka kalapüüdjate seisukohast.
Oluline on ka looduslike kudemisalade taastamine (melioreerimine) ning juurdepääsu tagamine koelmutele: jõesuudmete avamine, jõgedes rändetõkete kõrvaldamine - majanduslikust aspektist täiesti mõttetute paisude sulgemine või siis efektiivsete kalapääsude rajamine paisude kõrvale jne.
Ka tehiskoelmute rajamine on üks võimalus. Juba aastakümneid oleme pannud Pärnu lahte tehiskoelmuid.
Praegu on käimas mitu Euroopa kalandusfondi finantseeritavat projekti, mille eesmärk on kaardistada tähtsamad koelmualad ja selgitada nende melioreerimise võimalusi ning töötada välja tehiskoelmute optimaalne ehitus.
Kui teadlikud on meie kalurid ja kalade töötlejad kalandusest ja kalakaitsest?
Üldiselt ikka teadlikumad, kui nad mõnikord oma igapäevase käitumisega välja näitavad. Eks hetkekasu nimel elamine on inimestele omane. Aga minu meelest on kalurkond viimaste aastate jooksul hakanud üha enam mõtlema pikemas perspektiivis.
Kas Läänemere kalavarude liigilises koosseisus ja kogustes on toimunud ka positiivseid muutusi?
Liigilise koosseisu muutuste poolest mitte; on lisandunud võõrliike, aga seda ei saa pidada positiivseks. Nagu olen märkinud: kõigi liikide arvukus kõigub ja praegu on varu suhteliselt suur näiteks räimel, kilul ning ka lestal (viimase arvukus on nüüd küll hakanud vähenema).
Kas Läänemere kalapüügikvoodid on teaduslikult põhjendatud või pigem poliitilised kokkulepped?
Kvootide kehtetamise lähteandmed on teaduslikult põhjendatud, mõnikord küll andmete vähesuse tõttu ehk liiga alalhoidlikud. Üha enam arvestatakse ka administratiivseid püügikvoote kehtestades teadlaste ettepanekuid. Tavaliselt, kui näiteks on vaja varu taastamiseks püügisurvet tunduvalt vähendada, annavad teadlased mitu stsenaariumit eesmärgi saavutamiseks (kiiresti ja aeglasemalt sihile jõudmise võimalused). Sel juhul valivad poliitikud sageli aeglasema tee, põhjendusega, et koera saba raiumine jupikaupa on koerale vähem valulik,
Kui palju on kalavarude hoidmisel kasu püügikvootidest?
Kõik oleneb sellest, kui efektiivselt suudab riik tagada järelevalve, aga sellega on suuri probleeme, ja mitte ainult Eestis.
Peipsit nimetatakse tihti ka mereks. Kui palju erineb Peipsi kalastik mere omast?
Meres toitumas käivad siirdekalad ei pääse Peipsisse ega pääsenud ka enne hüdroelektrijaama rajamist ja kalastik koosneb vaid mageveeliikidest. Samas elavad peaaegu kõik Eesti mageveekalad Peipsi järves ja temaga seotud jõgedes. Peipsi järv on väga suure kalaproduktiivsusega, võrreldav troopikajärvede omaga. Kahjuks on eutrofeerumine siin nihkunud üle mõistliku piiri ja hapnikunõudlikumad liigid, ennekõike siig ja rääbis, on ohustatud.
Mereinstituut on kunagise Läänemere TUI õigusjärglane, mis oli kitsalt uurimisasutus. Kuivõrd tegeleb nüüdne mereinstituut õppetööga? Kas noori merebiolooge ja -uurijaid ikka jätkub?
Mereinstituut on väga laia uurimisampluaaga asutus, kalauurijaid on neist napp kolmandik. Ja peamine probleem tänapäeval ongi kvaliteetsed uurijad, kui neid jagub, pole töö jaoks raha leidmine ületamatu takistus.
Tegeleme õppetööga, peamiselt Tartu ülikoolis, aga vähem, kui suudaksime ja peaksime, ja lähemate aastate jooksul on eesmärk siin olukorda parandada. Siiski osaleme TÜ kõigi õpitasandite õppetöös; meil on omad doktorandid ja doktorikraadiga järelkasv on pidev ja suurem kui varemalt.
Lisaks vahetule õppetööle peame väga oluliseks töösuunaks üldsuse, sealhulgas kalurkonna, harimist. Siin on tõhusalt tööle hakanud TÜ koosseisus töötav asutustevaheline kalanduse teabekeskus Pärnus.
Eesti mereinstituut asub Tartus Emajõe kallastel. Kas meri kaugeks ei jää?
Peamine osa instituudist asub siiski Tallinnas. Enamik kalauurijaid on tõepoolest Tartus. Osa inimesi töötab Pärnus. Peale selle on välibaasid mitmel pool Eestis. Uurimislaevad baseeruvad meil Pärnus ja Peipsi järvel. Eesti suurust arvestades ei jää siin ükski koht kaugeks. Tegeleme muu hulgas ka Peipsi järve kalavarude hindamisega; Tartust sinna käia on tunduvalt lühem maa kui Tallinnast.
Lisaks kogume kalade ja muude veeorganismide kohta andmeid näiteks Atlandi ookeanil ja siin pole küll vahet (peale lennukile minemise mugavuse), kas alustada Tallinnast või Tartust.
Kuidas on Läänemere uurimine korraldatud naaberriikides? Millisel tasemel tundub olevat meie mereinstituut võrreldes naabritega?
Eks uurimine toimub ikka instituutides; enamikus maades on kalandusinstituudid seotud ülikoolidega, mõnes on nad riiklikud. On hulk valdkondi, kus oleme päris tipus, mida tõendab ka meie kaasamine arvukatesse EL finantseeritavatesse projektidesse. Aga mereinstituut, hoolimata töötajate arvu järjekindlast suurenemisest, on siiski väike võrreldes enamiku teiste Läänemere-riikide vastavate instituutidega ja kõigega me tegeleda ei suuda ega peagi.
Kõige lõpuks tavapärane küsimus: kas sul jääb peale teaduse ja mereinstituudi aega ka hobide jaoks?
Ikka jääb, ja kui ei jää, tuleb võtta. Ehkki, kui hoolega järele mõelda, võib kõik need niinimetatud hobid, ka reisimise mõnele väikesaarele või sooja mere äärde või suvekodus tegutsemise, liigitada laisklemise alla. Ja siin ei erine ma tavalisest inimesest: olen nii laisk kui vähegi võimalik. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles