UUDISED

SAARTE HÄÄL: Kalurite päev Mõntus ehtsa angerjasupi ja piiramatu merevaatega

Allikas: Saarte Hääl, Tõnu Veldre 22. juuli 2013. a

Laupäeval kella kaheks pä­rastlõunal on Mõntu sada­ma kõrvale haljasalale kogu­nenud suurem seltskond ini­mesi. Veoautokast on muu­detud esinemislavaks ning üles seatud mitu telki, mil­les sees lauad-pingid, et oleks, kus palavaga jalga puhata ja sõna juttu ajada. Tegemist on kalurite päeva tähistamisega, korraldajaks MTÜ Saarte Kalandus. Ligemale tund aega saavad ini­mesed üksteisega juttu puhuda ja uusi tutvusi sobitada, sest nii kaua kestab sadamahoones se­minar teemal. "Rannakalanduse tulevik". Mõntu sadama oma­niku Mihkel Undresti sõnul on tegemist pigem tulevikkusuunatud arutelukoosolekuga. "Min­geid otsuseid me seal vastu ei võtnud," kinnitab Undrest. Enne peo algust avatakse mere kaldal mälestusmärk nei­le meremeestele, kes merre jää­nud. Aasta tagasi kalalaeva Vee­re traali kinni jäänud vanast laevaankrust kujundati pärast konserveerimist ausammas. Mälestusplaadilt eemaldab kuuseokstest katte Torgu valla­vanem Tiit Põld. Keedetakse kalasuppi ja laual on suitsukala Peoperemees Undrest tänab seejärel taevataati ilusa ilma eest, kutsudes kohaletulnuid päeva nautima. Töötajate ja kut­sutud külaliste jaoks on üles seatud nn valge telk, mida teis­test telkidest eristab see, et siin on peale suitsukala ka vaadiõlu priipärast saadaval. Erinevat sorti kala ja suures katlas kee­detud uhhaad jagub aga kõigi­le kokkutulnutele. Kui vaadiõlu jääb reporteril maitsmata, siis kausitäie kala­suppi proovib ta siiski ära. Supp on nii kuum, et plastlusikas lau­sa sulab sisse ära. Pärast hool­sat pealepuhumist on supp, mil­les ujuvad ehtsad angerjatükid, väga maitsev. Samal ajal kui kaetud lauad meelitavad inimesi telkidesse roogasid maitsma, alustab esi­nemist ansambel Üks Miil karaokekuninga Ivo Miili isikus. Kohe kuulutatakse välja ka võistlus suurima parmu taba­miseks, sest õhus lendlevad tiivulised putukad on tõesti enne­olematult suured. Tuleb aga täp­sustada, et samas on nad ka üp ris aeglased, nii et hammusta­ma nad ei tiku. Lava ees vahetab Miili välja Salme rahvamaja seltskonna-tantsu klubi Varbarõõm, kelle mereteemalistesse tantsudesse kaasatakse ka pealtvaatajad. Enamik rahvast naudib ilusat ilma ja sätib end mereranda murule külili. Praktilise poole pealt tut­vustab päästeamet merepääs-tetehnikat. Kohale on toodud piirivalvekaater, mida siiski jä­relkäru pealt vette ei lasta, sest see halvendaks päästjate reageerimisvõimekust. Küll aga meeldib lastele kaatri peal rin­gi ronida ja nende vanemad ka­sutavad juhust oma võsukes­test põnevaid ilupilte teha. Soovijad saavad ka päästeveste selga proovida. Neid on mitme­suguseid, uudisena on välja pandud koerte päästevestid. Päästja Jüri Zabellevitsi kinni­tusel võivad koerad ära uppu­da, kui neil jõud vees olles otsa saab. Veendumaks, et vest koe­rale sobib, leian vabatahtliku Tipa, kes mõningase vastupun­nimise peale endale vesti selga laseb panna. Need, kellel kõht kala süües veel tühjaks jääb, saavad ka kar­tulit ja grillvorsti osta. Andres Ja­kovlev omanimelisest cateringi-firmast lubab mõne aja pärast küpsetatud veiselihagi pakku­da. Tema sõnul on lihakäntsakad ahjus olnud juba hommi­kul kella kümnest saati. Kehakinnitamise järel algavad sportmängud Kõigepealt jagatakse traali-meeskondadele välja pappkas­tide hunnikud, millest nad ühis­tööna peavad kujundama lae­va. Võistlejatel on kasutada veel käärid, rull teipi ja guaššvärvid. Aega laeva ehitamiseks antak­se nelikümmend minutit. Üle jäänud papikuhjade järgi võib arvata, et osa meeskondi annab loobumisvõidu juba ette ära. Samal ajal kui tuules parku­nud tursked laevamehed kää­ridega jändavad, kutsutakse ülejäänud pealtvaatajad kummikuheite võistlusele. Kogenu­mad võistlejad kontrollivad, ega heitevahendisse pole kivi sisse pandud. Kümmekonna osale­ja heited jäävad kaheksa ja ka­hekümne ühe meetri vahele. Kohtunik lubab, et see, kes üle kolmekümne meetri viskab, saab auhinnaks mullitaja. Mil­lega täpselt tegu oleks, jääb teadmata, sest nii kõvasid heit­jaid seekord ei leidu. Kummikut pildudes kulub aeg kiiresti ja siis rivistatakse samale heiterajale üles vahe­peal valminud kolm papplaeva. Meeskond Veere iseloomustab oma alust kui jäälõhkujast au­rikut, millega hea merest ank­ruid otsida. Amazoni mehed ni­metavad oma alust tõukepaa­diks. Ning hannakad saavad valmis hoopis papist allveelae­va moodsa nimega Unimudil. Kui algul jääb mulje, et hin­natakse laevade välisilmet ja tehniliste lahenduste nutikust, selgub peagi, et kaks meeskon­naliiget peavad omatehtud lae­vas koha sisse võtma ja kohe al­gava "papplaevade romuralli" starti asuma. Võistlejatel tuleb läbida kaks ringi ümber tooli­de, juua ära tops õlut, teha veel kaks ringi ning seejärel finišisse jõuda. Loomulikult on lubatud kõik võtted vastaste takistamiseks. Ootamatult selgub, et mitu võistlejat on tulnud pidustuste­le autoga ega saa õlut juua. Soo­vijatele asendatakse õlu pudeliveega. Kõrvalt vaadates jääb mulje, et kitsast pudelist on ise­gi mugavam juua kui laiast topsist, kust enamus vedelikust ki­pub sattuma kuhu iganes mu­jale, aga mitte suhu. Pärast keha kurnamist pa­kutakse kokkutulnutele taas muusikaelamust. Mängima hakkavad Saaremaa lõõtsamehed. Kuna lõõtspillid oma hää­lestuselt korraga koos mängi­ma ei sobi, saavad kuulajad osa palju rohkematest pillilugu­dest. Lühikeste pausidega män­givad lõõtsamehed kuni kella kaheksani õhtul, mil lava val­lutab proovi tegemiseks Teele Viira ansambel. Vanemad ini­mesed laulavad tuttavatele pil­lilugudele kaasa, nooremad ja­lutavad rannas või puhkavad murul. Saarestaar Teele Viira meeldib kõigile Isegi telesaadetest tuntud saa-remaine laulja Teele Viira ei suuda oma esimese looga pidulisi tantsumurule meelitada. Siiski on märgata, kuidas tema ülinoored fännid ennast lava äärde istuma sätivad. Ka vane­mad inimesed seavad ennast lava ette klapptoolidele istuma. On ju alguslaulud mereteemalised ja lauljatar julgustab ini­mesi kaasa laulma. Pikkamöö­da hakatakse tantsima. Lugude vahele räägib Viira, et veel sama päeva hommikul oli ta Lõuna-Prantsusmaal. "Tore, et tehni­ka on nii palju arenenud, et ma teie juurde jõudsin," kiidab ta. Et laulmine väsitab, tehak­se esinemises paus, mis sisus­tatakse taas kummikuheitega. Lisaks varem võistelnud ja uu­tele meestele asuvad seekord heitejoonele ka naised. Naistest saavutab parima tulemuse Pi­ret 18 meetriga, meestest kuu­lutatakse võitjaks Erik 30-meetrise heitega. Sportlasi tervitab taas Tee­le Viira laul. Tema vahetab väl­ja SÜG-i ansambel The Natives, kelle esinemise järel tantsitak­se plaadimuusika saatel kuni varahommikuni. Samal ajal poiste esinemise­ga saavad jõumehed oma ram­mu näidata kahekümne nelja ki­lost sangpommi rebides. Parim mees suudab seda teha 36 kor­da järjest. Tuleb aga tunnistada, et nii mõnegi mehepoja lihased on ärajoodud õlu lõdvestanud, mistõttu vigastuste vältimiseks võistlus lõpetatakse. Sangpommi tõstmine ajab kihevile vanemad kalurid, kes meelsasti oleks isegi kaasa löö­nud. Enamus tunnistab siiski, et selg ei kannata enam poisikes­tega võistelda. Meeste juttudest selgub, et niisamuti kui vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, suutsid toonased noored ka sangpommi palju kordi roh­kem maast lahti kiskuda. Kokkuvõtvalt jäädakse päe­vaga rahule. Näiteks Kaarel Kitt kiidab Mõntu sadamas avanevat merevaadet, mis üri­tusele palju kaasa aitas. "Kui nõukogude ajal oli kalurite päev massiüritus, siis nüüd on mõnus rahulikult päeva nau­tida," iseloomustab ta toimu­vat. Vanemad mehed räägivad seepeale läbisegi, kuidas nad uudismaal töötades või toona­se kodumaa avarustes aega teenides tundsid puudust just merevaatest. Mihkel Undrest kinnitab omakorda, et kui rahvas soovib, tuleb järgmisel aastal taas Mõntus kalurite päev. Loomulikult koos merevaatega.