TTÜ keemiatehnika instituudis kaitses Irina Epold möödunud aasta lõpus doktoritöö „Degradation of Pharmaceuticals by Advanced Oxidation Technologies in Aqueous Matrices" (Ravimite lagundamine vesikeskkonnas süvaoksüdatsioonitehnoloogiatega).
Ravimite olemasolu pinna- ja põhjavees ning heitvees on saanud ülemaailmseks keskkonnaprobleemiks. Peamiselt tööstustest, põllumajandusest ja olmejäätmetest pärinevad ühendid on kõrge toksilisuse, madala biolagundatavuse ja tavapärastele bioloogilistele töötlusmeetoditele allumatuse tõttu üheks suurimaks väljakutseks keskkonnatehnoloogias. Kõige tõenäolisemaks lahenduseks ravimitega seotud reostusele on eelkõige radikaalide aktiivsusel põhinevate süvaoksüdatsioonitehnoloogiate (SOT) rakendamine. Doktoritöös hinnati erinevate süvaoksüdatsioonitehnoloogiate efektiivsust kahe olulise ja enimlevinud ravimigrupi ühendite lagundamisel vees. Uuritavateks ühenditeks olid mittesteroidsete põletikuvastaste valuvaigistite alla kuuluvad ibuprofeen ja diklofenak ning mikroobivastaste ravimite alla kuuluvad sulfametoksasool ja levofloksatsiin.
Doktoritöö juhendaja, TTÜ keemiatehnika instituudi professor Marina Trapido selgitab: „Tänaseks on lisandunud palju uusi kemikaale: säilitus- ja värvained toiduainetes, rõivavärvid, lisaks kõikvõimalikud pestitsiidid, kodukeemia jms, mis kõik satuvad ka pinna-, põhja-, ja reovette. Uuringute järgi need pahatihti alati ei lagunegi. Mõnest sellisest mikrosaasteainest läbib 10, mõnest lausa 90 protsenti veepuhastusjaama ja satub loodusesse, kus nad tekitavad probleeme. Tööstusreovees on neid iseäranis palju ja oleks mõistlik neid eemaldada“.
Üks võimalus ohtlikest mikrosaasteainetest vabanemiseks on neid näiteks aktiivsöega absorbeerida, kuid see meetod on kaunis kulukas. Teine võimalus on neid lagundada. Ja just selleks sobivadki süvaoksüdatsiooniprotsessid, mille puhul tekivad hüdroksüülradikaalid ja teised, näiteks sulfaatradikaalid, mis on nii võimsad oksüdeerijad, et lagundavad peaaegu kõik kahjulikud orgaanilised ained, mis vees leiduvad. Seda meetodit on uuritud juba aastakümneid, kuid keskkonnakaitsesse on see jõudnud suhteliselt hiljuti.
Juhendaja professor Marina Trapido ja vanemteadur Niina Dulova (TTÜ)
Oponendid professor Tatyana Poznyak (Mehhiko Polütehniline Instituut) ja dr Artur Jõgi (OÜ Liprafarm, Eesti)
Doktoritöö on avalikustatud raamatukogu digikogus aadressil http://digi.lib.ttu.ee/i/?3698 |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Ãœles