UUDISED

EMÜ: Doktoritöös uuriti võimalusi vähendamaks mesilasperede talvist hukkumist

Teisipäeval, 28. juunil kell 11.15 tulI kaitsmisele Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorandi Kalle Toomemaa väitekiri „Mesilasperede talvise hukkumise vähendamise võimalused“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks entomoloogia erialal.

Eesti Maaülikooli doktorandi Kalle Toomemaa sõnul on mesilasperede halb talvitumine, mis viib sageli nende nõrgenemisele või hukkumisele talvel, mesinduses sagedane probleem. Rohkearvuliste mesilasperede hukkumise peamiseks põhjuseks on ektoparasiitlik Varroa lest, samuti avaldab talveks valmistuvatele mesilastele toksilist mõju varroatoosi tõrje. „Kuidas saavutada mesilasi talvel minimaalselt koormav madal ainevahetuse tase, eriti ei teata. Halva talvitumisega sageli kaasnev kõrgenenud ainevahetuse tase põhjustab kõrgenenud temperatuuri talvekobaras, mesilaste suurenenud söödakulu, nende organismi kurnatuse ja ülemäärase niiskuse tarus,“ rääkis Toomemaa, kes märkis, et ka mesilaste talvekobarast eritunud veeauru loomulikku liikumist tarus on vähe uuritud. Doktoritöö eesmärgid olid: kindlaks määrata oblikhappe väikseim kontsentratsioon, mis tagaks Varroa vastase tõrje efektiivsuse ja oleks samal ajal mesilastele vähe toksiline, näidata katseliselt talvekobarast eritunud veeauru liikumine, selle kondenseerumise koht ja kondenseerunud vee hulk tarudes, kus puudus ülaosa ventilatsioon, ning teha kindlaks, kas talvitumine silindrilise õõne soodsamates tingimustes on efektiivsem kui talvitumine kandilises õõnes (tarus).

Uurimistöö tulemused näitasid, et oblikhappe dihüdraadi kõik kontsentratsioonid vahemikus 0.5-2.0% olid võrdselt toksilised Varroa lestadele, kuid 1.5% ja 2.0% kontsentratsioonid olid väga toksilised mesilastele, samuti selgus, et oblikhape suhkrulahuses oli mesilastele viis korda toksilisem kui vesilahuses. Mesilasperede pritsimine 0.5% oblikhappe dihüdraadi vesilahusega kindlaksmääratud doosis saavutas efektiivsuse 95-99% ilma haudmeta peredes ja 92-93% vähese haudmega peredes. Toomemaa: „Niisiis on orgaaniliste akaritsiidide nõrgemate kontsentratsioonide kasutamine Varroa tõrjeks talveks valmistuvatele mesilastele pehmem ja neid vähem kahjustav.“

Töö käigus tehti kindlaks, et valdav enamus talve jooksul vabanenud ainevahetusveest liikus allapoole ja kondenseerus mesilaste talvepesa all. „Püüdlused ainevahetusvett pesa ülaosa kaudu välja viia viisid niiskuse suurenemisele pesaruumis,“ lisas Toomemaa. „Ülemäärase niiskuse väljaviimine pesa alt ilma intensiivistatud ventilatsioonita, on väga tähtis soojuskadude vähendamiseks ja soodsamate tingimuste loomiseks talvituvatele mesilastele.“ Ka selgus doktoritöö raames, et oluline on talvitumisel õõne kuju – silindrilises õõnes talvitunud mesilaspered olid soodsamates tingimustes ja silindri siseseinte ääres valitsesid kõrgemad temperatuurid kui tarus, ka oli silindrites oluliselt väiksem sööda tarbimine. Samas ei näe doktorant vajadust tarusid ümber ehitada: „Ümmargune pesaruum on küll mesilastele talvel bioloogiliselt enam sobiv, kuid mesilaste energia säästmine selles ei ole küllaldane, et õigustada tarude ümberehitamist.“

Doktoritöö juhendaja on prof. Marika Mänd, oponent Dr. Otto Boecking ((LAVES) Institut für Bienenkunde Celle, Saksamaa).