Liblikõielised on sööda- ja toidutootmise oluline osa ning neil on positiivne mõju keskkonnale. Olles valgurikkad ja rikastades maapinda lämmastikuga, pakuvad nad lisaks toitvat taimset alternatiivi lihale – turg, mis kasvab eksponentsiaalselt ühes paljudega, kes otsivad uusi viise taimse valgu tootmise potentsiaali rakendamiseks. Seega on liblikõieliste kasvatamiseks palju põhjuseid.
Siiski, Euroopas ja Hiinas, kus on küll liblikõieliste kasvatamiseks sobivad agroökoloogilised tingimused, on nende kasvatamises puudujääk – sõltutakse tugevalt impordist ja rohkest sünteetiliste lämmastikväetiste kasutamisest. Nende sõltuvust aitab vähendada ELi rahastatav projekt EUCLEG. "Töötasime liblikõieliste kallal, eesmärgiga parandada sorte," märgib Bernadette Julier, projekti koordinaator ja INRAE (France’s National Research Institute for Agriculture, Food and Environment) teadusuuringute juht. See hõlmas genotüpiseerimist, fenotüüpimist ja statistilist tööd.
Geneetilise progressi parandamine
EUCLEG keskendus viiele enim kasvatatavale liblikõieliste liigile Euroopas: kahele söödataimele (lutsern ja punasele ristik) ning kolmele kaunviljale (hernes, põlduba ja sojauba). "Meie eesmärk oli aidata aretajatel luua sobilikumaid ja tootlikumaid sorte. Neid liblikõieliste sorte hakatakse kasvatama geograafilistes piirkondades, kus liblikõielisi kultuure juba kasvatatakse, ning need tagavad kõrgema saagikuse, kvaliteedi ja stabiilsuse kui praegused sordid või aitavad laiendada kasvatuspinda piirkondades, kus kaunvilju ei kasvatata palju,“ selgitab Julier. Suurem saagikus ja suurem viljeluspind aitavad toota rohkem kodumaist valku; uusi sorte on mitmekesistamise eesmärgil lihtsam külvikordadesse sisse tuua.
Projekti töö on viinud viie peamise kaunviljaliigi genoomi hõlmavate genotüpiseerimise vahendite avaldamise ja/või kasutuselevõtuni. „Samuti oleme saanud uue ettekujutuse iga liigi aretamiseks saadaval olevast geneetilisest mitmekesisusest. Suurel hulgal liitumistel saadud markerite tohutu hulk on selgelt uuendanud teadmisi lutserni ja sojaubade kohta. Samuti on tuvastatud uusi fenotüüpse variatsiooni allikaid, " lisab Julier.
© Bernadette Julier
Kogu genoomi hõlmava genotüpiseerimisega oli projektil võimalik tuvastada tunnuste varieerumisega seotud molekulaarseid markereid. Neid markereid saab kasutada aretusprogrammides, et kiirendada geneetilist arengut. "Lisaks on arvutatud peamiste tunnuste prognoosimise võime ja tulemused näitavad, et genoomselektsioon peaks kiirendama ka liblikõieliste aretamise geneetilist progressi, nagu ka teiste peamiste taime- ja loomaliikide puhul, " kirjeldab Julier.
Suurenev ambitsioon
Andmete kogumisse ja analüüsimisse panustasid mitmed avaliku ja erasektori liblikõieliste kasvatajad. "See partnerlus soodustab teadmussiiret teadusuuringutest tööstusesse," märgib Julier. Projekti käigus korraldati ka koolitusi aretajatele. "Nad on näinud liblikõieliste molekulaarse aretuse eeldatavaid võimalusi. Pikemas perspektiivis eeldan, et liblikõieliste aretamiseks hakatakse kasutama molekulaarseid tööriistu, et kiirendada geneetilist progressi ja lasta turule erinevatele piirangutele ja kasutusaladele kohandatud sordid,“ lisab Julier.
Järgmise sammuna püüab projekt demonstreerida geneetilist progressi, mida saab molekulaarsest aretusest võrreldes fenotüübilise aretusega. „Paralleelselt on ülioluline vähendada genotüpiseerimise kulusid, kohandades aretusprogrammis vajalikke meetodeid ja markerite arvu. Lõpuks tuleb aretusskeeme kohandada, et viia sortide loomise protsessi sisse molekulaarne aretus, ajakohastades samal ajal prognoosivõrrandeid ja uuritava geneetilise mitmekesisuse markereid,“ võtab kokku Julier.
Rohkem infot projekti kohta:
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles