12.10.2009

Šotimaa ja põllumajandus

---

Allikas: Riina Kaldaru, Eestimaa talupidajate Keskliidu Asendusteenistuse direktor

Intervjuu Riina Kaldaruga

12. oktoober 2009

Õppereis Šotimaale võimaldas muuhulgas tutvuda Soome maaeluvõrgustiku partneritega, kes esindasid nii riigisektorit, kui Soome taluliidu kesk- ning harukontoreid üle kogu maa, s.h Ahvenamaa. Šotimaal olid meie võõrustajateks Ŝoti valitsuse ametnikud, kes tegelesid maaelu arenguga, s.h Leader programmiga, maaleuvõrgustiku üksuse esindajaid ning Šotimaa põllumajandustootjate ja väiketalunike organisatsiooni esindajad ning organisatsiooni liikmed - talupidajad.

Sarnasused ja erisused

Šotimaa maaelu arengu toetamisel on väga suur vahe nii Eesti, kui Soomega, kuna Šotimaal tehakse seda põhiliselt siseriiklikest vahenditest - 75% . Ainult veerand toetustest  tuleb Euroopa Liidust. Soomes vastavalt keskmiselt 55 % ja EL vahendeid kasutatakse 45% (v.a 2.telg, kus Soome riigi osalus ulatub 72%).  Eestis on EL osakaal 75% ja 80% ja Eesti riigi osalus vastavalt kas 25%.või 20%.

Soomes on koostatud 2 maaelu arengukava, üks mandri Soome ja teine Ahvenamaa kohta. Määratud on riiklikud prioriteedid, on koostatud 15 regionaalset arengukava ning kohalike tegevusgruppide poolt on koostatud 55 strateegiat. EL vahenditest toetatakse 1. teljest noortalunikke, investeeringuid põllumajandusse, töötlemist ja turustamist, koolitusi, innovaatilist ühistegevust. Siseriiklikest vahenditest toetatakse nõustamist, toidukvaliteedi ning metsanduse investeeringuid ja infrastruktuuri.

2. teljest taotletakse LFA toetusi, mis on Soome jaoks väga olulised, agrokeskkonna toetusi, loomade healolu-, talude mittetootliku investeeringu- ning keskkonnatoetusi metsandusele. 3. telje alt maamajanduse mitmekeskistamist ja  4.telje alt toetatakse Leader programmi sh. regioonidevahelisi ja rahvusvahelisi koostööprogramme. 

Sotimaa maaelu arengukavas on riik määranud arenguprioriteedid, arvestades rahvalt küsitud  tagasisidet vajaduste kohta. Ettevõtluse suutlikkus ja konkurentsivõime, keskkonna parandamine -s.h veekvaliteet, kliimamuutused, maastikud ning külakogukonna edendamine on riigi prioriteedid. Määratud on ka regiooni prioriteedid, mis lähtuvad riiklikest, kuid arvestavad piirkonna olusid. Soomel regionaalseid prioriteete pole määratud. Konkreetsed projektitaotlused Šotimaal peavad lähtuma kehtestatud prioriteetidest ning väärtustest, mida tahetakse hoida ja luua, selleks keskkonda parandades ning sotsiaal-majanduslikku arengut toetades. Šotimaal saab projektitaotlusi esitada ainult elektrooniliselt ja jooksvalt, vastavalt vajadusele. See on väga paindlik ja loogiline lähenemisviis, mis meil kahjuks puudub. Juhendid taotluse täitmiseks on olemas, kuid suure osa taotlustest täidavad selleks palgatud inimesed, mitte talunikud ise. Ühe taotluse läbivaatamine ja heakskiitmine toimub kahes osas ja kestab vähemalt 6 nädalat. Ametnik vaatab elektrooniliselt saabunud taotluse läbi, hindab selle eesmärkide vastavust kehtestatud prioriteetidele ning jälgib viiele küsimusele vastamise nõuet: kes?, mida?, miks?, kus?, millal? Eelarvet ei küsita. Kui taotlus I voorus heaks kiidetakse, küsitakse taotlejalt põhjalikumat teavet - eelarvet, taotleja enesehinnangut, kavandatud tulemusi jm. 18 kuuga kiideti heaks 2500 projektitaotlust. Nendele lisandusid veel Leader programmi projektid.

Maaühiskonna tugevdamiseks ja kaasamiseks on kinnitatud koostöökokkulepe Šoti Parlamendi ja kohalike omavalitsuste vahel. Huvitav oli see, et on valitud Maaelu Parlament (Maapäev), Rootsi ja Hollandi eeskujul. Maaelu Parlamendi kokkusaamised on suurüritused, laialt reklaamitud ning ühiskonnas tuntud kui maainimeste ühtne hääl, vaatamata tootjate killustatusele.  Eesti põllumajandustootjad on samuti fragmenteerunud ja neilegi tuleks kasuks „ühtne hääl", mida nii riigis, kui väljaspool tutvustatakse.   (Eestis on ka Rootsi eeskujul Maapäev, mida kutsub kokku Kodukant iga kahe aasta tagant.).

Väga huvitava esitluse tegi Ŝoti Talunike Organisatsiooni NFU Scotland  poliitika osakonna juhataja Johnny Hall. Organisatsioon moodustati 1913.a, kui piimahind langes väga madalale ja oli vaja ühiselt huve kaitsma asuda. Šotimaal on 22 tuhat tootjat, neist 50% kuulub organisatsiooni. Keskmine talu on 100ha. Suurmaaomanikel on maad kuni 10 tuhat hektarit.  Talu all mõeldakse peretalu - isa, ema, lapsed. Talunike keskmine vanus on 58a. Põhiküsimus on sama mis Eestiski. Kuidas lapsed maale jääksid ja talupidamist jätkaksid?

Põllumajandustootmine on laenudele rajatud. 1,4 mld naela on laenatud põllumajandussektorisse. Laenuintress 6-8%. Kuna inglise naela kurss on langenud, on talunikud avanud euroarved ja toetused tulevad eurodes.

Lobitööd peetakse organisatsioonis põhiülesandeks. Läbirääkimisi peetakse Šoti Valitsuse ja parlamendiga, samuti kogu Inglismaa valitsuse ja parlamendi ning  Brüsseliga. Püütakse ühitada talunike huve valitseva poliitikaga. Talunikud on konservatiivsed, kardavad muutusi, leides, et need muudavad elu kehvemaks. Seda ei saa pidada õigeks. Organisatsioonis otsitakse kompromisse, kaitstes ühelt poolt talunike huve ning samas arvestades muu rahva tahtega.

ÜPP toetuste referentsaastateks oli 2000-2002. Tänane toetuste tase tuleneb sellest perioodist, ehkki vajadused on muutunud. Lambakasvatusega seotud toetused tahetakse viia 1.teljealt  2.telge, vähendamata seejuures 1.telje toetusi. Sotimaal ei peeta õigeks passiivsete maaomanike toetamist, kes ei oska jätkusuutlikult majandada või suurmaaomanikke, kes ei soovigi tootmisega tegeleda, töötades ise linnas. Tänu aktiivsete talude toetamisele, pole loomade ja talude arv

Šotimaal vähenenud. Toetuste kaugem eesmärk on toidu tervislikkuse ja kvaliteedi ning keskkonna parandamine.

Organisatsiooni arvates ELs valitseb poliitiline segadus. Vastuvõtmatuks peetakse, et toetusi on õigus saada maaomanikel, kes ise pole aktiivsed talunikud.

Šoti talunike organisatsiooni põhiteesiks on: pole õige maksta otsetoetusi nõuetele vastavuse eest, vaid toetama peab tootmise jätkusuutlikkust, oskust majandada. Ebaefektiivseid talupidajaid pole õige toetustega  n.ö „veepeal hoida".  Selge on, et kõik tänased talunikud sõltuvad suurest „masinavärgist"- riigitoetustest ja EL toetustest, ilma milleta nad ei majandaks ära. 

Organisatsiooni NFU Scotland liikmeteks saavad olla:

1.      üksikliikmed - talupidajad, s.h köögiviljakasvatajad

2.      muud liikmed, kelle sissetulek ei tule talupidamisest, kuid kes tunnevad huvi maaelu ja põllumajanduse vastu

3.      väiketalupidajad - rentnikud, kes rendivad maad suurmaaomanikelt ning töötavad talus osaliselt. Neile kuulub kinnisvara, mitte maa. See on ajalooline, Šotile omane elustiil. 

4.      äriettevõtjad, kelle kliendid on talupidajad

Organisatsioonil on 9 regioonikontorit ning 72 haruorganisatsiooni, igas on oma komitee. Regioonis on oma juhatus 12-15 inimest, kus on esindatud kõik sektorid. Regiooni juhatuse esimees kuulub keskjuhatusse, mis tuleb kokku kord aastas. Organisatsioonil on mitmed komiteed.

Peakontoris on kolm osakonda: liikmete osakond, poliitika osakond ning kommunikatsiooni osakond.

Teenused ja kasu liikmetele:

• Ekspertide nõuanne

• Kuukiri

• Koolitusüritused

• Juurdepääs on-line teabele

• Juurdepääs tugigruppidele kogu riigis

• Teave e-posti ja trükiste vahendusel

• Juriidiline nõuanne 20 min tasuta

• Maksunõuanne

• Liikmesoodustused toodetelt ja teenustelt- raviteenus - 45%, prügiveoteenus min 10%, grupireiside soodustus, automüügi soodustus Landrover 5%.

• Otsehääl Šoti parlamendis, UKs ja ELs. 

Põllumajandust ja metsandust käsitletakse Šotimaal eri sektoritena. Metsaga on kaetud 17% pindalast ning 75% maadest on põllumajanduskasutuses. 85% Šotimaast klassifitseeritakse LFA aladena.

Toodetakse põhiliselt loomaliha, lambaliha, piima, teravilja. Talupidajate ülesandeks on ka keskkonnahoid, loodusmaastike haldamine, veemajanduse korrashoid ning kliimamuutuste vastu võitlemine.

Piimakarjatalusid oli 2007.a 198 tuhat  ning 44% karjadest olid suuremad kui 100 pead. Piimakarjatalud paiknevad maa edelaosas, kus rohukasv on kiire. Lehmad on väljas 7 kuud. Soti piimakari moodustab u 9% UK piimakarjast ning UK on EL kolmas piimatooja Prantsusmaa ja Saksamaa järel. Piimahind on tootjale 20-21 penni/l, poes 1 nael/l. Juustuhind on praegu madal kõikjal Euroopas. Piima kokkuostuhinna ning väljamüügihinna vahe on murettekitav, põhjustades piimakarjatalunikele ebakindlust  tuleviku suhtes. Ühistutesse koonduda ei suudeta. Täna on rahul need, kes turustavad supermarketite kaudu, ehkki hind on madal, on turg olemas ja riiklikult mõelda pole talunikul aega. Kaalul on aga šoti piimatootja tulevik. Kas ülivõimsad supermarketid suretavad kohaliku tootja tulult välja?  

Lihaveiseid on 464 tuhat, 2,8 miljonit utte, 37 tuhat emist.

Aasta netokäive põllumajanduses on 1 mld naela.

Maa idaosas on kuiv ja külm, kasvatatakse teravilja, s.h otra viski tootmiseks. Läänes on pehme ja niiske ning kasvatatakse veiseid ja lambaid. Vegetatsiooniperiood on 300 päeva.

Talupidajate probleemiks on 4 domineerivat kaubaketti., mis valitsevad turgu ja seavad tingimusi. Neist suurim on TESCO. Supermarketeid ei huvita ei tootjad ega tarbijad. Kaup hangitakse sealt, kus on odavam. Pakendile võid panna kasvõi Šoti lipu, tarbija eelistab ikka seda toodet, mis on odavam. Euroopa Liidus tuleks muuta poliitikat, rõhuda kaupade päritolule, kaubad tuleks identifitseerida ja kehtestada neile jaemüügistandardid.   

Suur probleem on ka urbaniseerumine. Kaks põlvkonda tagasi oli enamikel linnainimestest sugulane maal, nüüd enam mitte.

Ühistegevus on nõrk. On korduvalt üritatud piimaühistuid käivitada, kuid pole õnnestunud. Ainult 10% tootjatest turustab piima läbi ühistu. Ülejäänud tootjad on allutatud supermarketitele. Piimakvoodid ei ole Šotimaal tootjale takistuseks, kuna toodetud piimakogused on viimastel aastatel langenud.

Piimakarjatalunik John Bilt

Varem oli tal 130 lehma, nüüd on 300, kahes laudas. Kasvatab ka sigu. Usub ühistutesse, kuid Šotimaal puudub vastav traditsioon ja ühistud ei hakka tööle. Tootjad on Šotimaal väga killustunud, erineva suuruse ja huvidega.

Taludes on levinud nn 3+2 mudel. Omanike 3, töötajaid 2. Omanikeks on John, tema isa ja tema poeg. Palgatöötajaid on kaks, üks täis-, teine poole tööajaga. Peremees ei ole toetuste peal väljas ega pea toetamist üldse õigeks, kuid ilma nendeta lõpetaks ka tema täna tootmise.

Köögiviljakasvatajast talunik

Talu peab mees koos isa ja vennaga. Maad on 200 ha. Alustas 80. aastatel ning müüs toodangu otse kaubamajadele. Hind oli madal, mistõttu hakkasid toodangut müüma peatee ääres. Mehe sõnul talunik peab jõudma tarbijale nii lähedale kui võimalik. Olukord viis mõttele asutada talupood. Täna on pood lahti kõigil nädalapäevadel. Kuna lisaks köögiviljakasvatusele peetakse ka ammlehmi, tehti tallu oma tapamaja ja liha müüakse talupoes. Täna on letil ka munad jm talutooted ning avatud on talukohvik, kus müüakse oma toorainest valmistatud hamburgereid jm. Kogu talutoodang müüakse kohapeal, oma kaupluse kaudu. Ostjaid on iga päev massiliselt.

Tapamaja omanik ja kohaliku omavalitsuse töötaja Alex

2 a tagasi läks talu üle mahetootmisele. Tegelevad loomakasvatusega. Olukord tingis vajaduse asutada tallu oma tapamaja, kus tehakse teenust ka teistele taludele. 50% lamba- ja 50% veiselihast müüvad oma tapamaja kaudu. Isa peab siiani talu, Alex ise juhib tapamaja tööd. Üle kahe nädala peavad linnas talukaubaturgu, kus turustavad talutoodangut.

Talutapamaja on Sotimaal levima hakanud ettevõtmine. Talunikud on selle rajanud väheste investeeringutega. Hooned meenutavad välimuselt sõiduauto garaa?i, olles kompaktsed, kuid vastates EL nõuetele. Talutapamaja aitab vältida madalat kokkuostuhinda ning loomi ei veeta kaugele, sageli mägistel teedel, mis on loomadele piinarikas. Talutapamaja toodangut pakendatakse ja turustatakse erineval moel. Müüakse läbi talupoe, talurestorani, turgudel või võetakse vastu tellimusi, mille alusel komplekteeritakse ühele tellijale nt 10-20kg kast, mis koosneb erinevatest tooteartiklitest, nt veise sisefilee, veise välisfilee, lambapraad, grillvorstid, frikadellid jne. mida tellija saab külmasalve paigutada ning pikka aega tarbida. Tellimus viiakse tellijale otse koju.