Eestis on hinnanguliselt puudu umbes 150 loomaarsti ja nende põud süveneb kiiresti. Veterinaarmeditsiini on Eesti Maaülikoolis õpetatud 175 aastat ja kuigi ala on populaarne, katkestavad paljud õpingud või lahkuvad alalt pärast ülikooli lõpetamist. Maaülikooli Joosep Tootsi Fondi stipendiaat, Tartu Agro peaveterinaar Matis Pääslane räägib loomaarsti töö telgitagustest ja sellest, mis teda just suurloomade veterinaaria juures võlub.
Foto: Toomas Teder
Matis Pääslane lõpetas maaülikooli viis aastat tagasi ja on sestpeale töötanud suurloomadega – eelkõige piimalehmadega. Loomaarstiks saamine ei olnud tema lapsepõlveunistus, vaid see mõte tekkis tänu perearstist emale. „Muidugi olid meil kodus koerad ja kassid, aga ei mäleta, et oleksin proovinud neid ravida. Meditsiinihuvi tuli hoopis tänu emale,“ sõnab Pääslane. Siiski tundis ta veel gümnaasiumis õppides meditsiini vastu nii suurt aukartust, et ei suutnud end ette kujutada seda ala õppimas.
Eluline ala, kus saab kasulik olla
Mõte aga jäi idanema ja pärast aastast kaitseväeteenistust läks Pääslane maaülikooli veterinaaria eriala vastuvõtukatsetele ja saigi sisse. Juba varsti oli talle selge, et just see ongi tema jaoks õige koht.
„Mulle meeldis maaülikoolis algusest peale kõik – veterinaaria on käegakatsutav ja hästi eluline ala. See võlus mind. Samuti oli õppejõudude suhtumine väga soosiv, juba tudengina hakatakse sind pidama oma kolleegiks,“ meenutab ta. „Aga muidugi on raske õppida ja palju on õppida. See on ju ikkagi aukartustäratav meditsiin.“
Matis Pääslane jõudis suurte loomadeni juba õpingute alguses. Esimese kursuse lõpus tekkis tal mõte, et võiks farmi praktikale minna. Kuigi kohustuslikku praktikat esimesel suvel veel olema ei pidanud, sai ta tutvuste kaudu appi minna Sadala Agrosse. „Astusin lauta ja tundsin, et see on äge ja minu jaoks õige koht. Olin hetkega müüdud ja tundsin, et tahan töötada just suurloomadega,“ sõnab ta. Pääslane oli Sadala Agros abiks kuu aega. Ettevõttes oli alustatud lihaveiste kasvatamisega ja vaja oli tavapärasest rohkem poegimisabi. Noor veterinaariatudeng sai käed külge panna ja tundis, et temast on kasu.
Tartu Agroga põrkus Pääslane juba õpingute ajal ja on ettevõttes töötanud viis aastat. Ta nimetab seda kooskasvamiseks, sest õpingud ja päris töö on erinevad asjad. „Töö on väga vaheldusrikas, kuigi patsiendid on kõik lehmad ja põhi probleemidki samad,“ sõnab ta. „Nimistu“ on Pääslasel päris suur – Tartu Agro põhikarjades on 1200–1300 lüpsilehma ja samas suurusjärgus on ka noorloomi.
>>Loe täismahus artiklit SIIT |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles