Maaelu Teadmuskeskuse teadlased käivitasid koos 25 partneriga üle Euroopa seitsme miljoni euro suuruse projekti, et uurida kalajäätmetest valmistatud väetiste sobivust mineraalväetiste asendamiseks.
Euroopa põllumajandus sõltub suurel määral imporditud väetistest. Ukraina sõda aga süvendas seda probleemi ja tuli hakata otsima alternatiivseid lahendusi. Selle projekti tulemustel on oluline roll meie toidujulgeolekus.
Eestis viis projekti läbi Maaelu Teadmuskeskuse (METK) uurimisrühm vanemteadur Liina Edesi juhtimisel. Tema jutust ilmneb, et eestlastel oli projektis oluline roll. Põldkatseid viidi läbi viies riigis: Norras, Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias ja Eestis. Kuidas Eesti teadlased suuremate tegijatega ühte punti sattusid?
Edesi arvab, et Eesti teadlaste puhul hinnatakse väga nende täpsust ja ajakavast kinni pidamist. „Eestlastele saab kindel olla,“ arvab vanemteadur. Selle projekti puhul tuleb mainida ka meie teadlaste põhjalikkust.
Erinev sisend
Projekti alguses pidid kõigi osalenud riikide esindajad valima, milliseid kalatööstusest või vesiviljelusest pärit algmaterjale kasutatakse. Hispaanlaste valikus olid näiteks koorikloomade kestad, aga ka erinevad tuunikala konserveerimise jäägid. Palju kasutati forelli ja lõhe rookimise jääke ning siseelundeid. Norra soovis jälle analüüsida oma kalakasvatustes tekkivat kalamuda, aga uuriti ka vetikate sobivust. METK sai oma toorme M.V.Woolilt ja selleks olid lõhejäätmed. Eesti-poolne kalajäätmetest väetusaine tootja oli NutriLoop OÜ.
Pärast erineva tehnoloogia abil väetusainete tegemist toimus potikatse, mille käigus sooviti kindlaks teha, kuidas taimed on suutelised erinevatest väetusainetest lämmastikku omastama. Seejuures pandi kõiki väetusaineid potti nii, et lämmastikku oleks võrdsel tasemel. „See oli väljakutse, sest ained olid meil käes erinevalt – graanulite, pulbri või vedeliku kujul,“ selgitab Edesi. Potikatsete tulemusel valiti parimad variandid välja, et need põldkatsesse võtta. Lisaks sai iga riik põllul kasutada ka oma piirkonnast ühe väetusaine prototüüpi, mis parimate sekka ei jõudnud.
Eestlastel läks väga hästi
METK-i poolt osales projektis pidevalt viis inimest, kuid aeg-ajalt oli vaja ka abiväge. Põldkatse rajamine on töömahukas, lisaks tuli analüüsida, kuidas erinevad ained mõjutavad keskkonda ja kasvuhoonegaaside teket. Maaülikooli meeskond tuli appi näiteks lestade ja hooghännaliste uurimisel ning Tartu Ülikool kasvuhoonegaaside mõõtmisel. „Selliste projektide puhul peab koostööd tegema.“
Eestis toimusid katsed Jõgeval. Põldkatse puhul hämmastas eestlasi, et partnerid valisid välja brokoli, mida tuli avamaal kasvatama hakata. „See oli meie inimeste jaoks esmakordne. Ka meie köögiviljarühma inimesed ei olnud varem seda teinud. Taimekaitsevahendeid ei tohtinud kasutada ja kasvamise ajal olid taimedel võrgud peal,“ kirjeldab Liina Edesi.
Lõpptulemus oli see, et eestlased, belglased ja norralased said saagi, aga Hispaanias ning Prantsusmaal olid ilmaolud nii kehvad, et saak jäi saamata. Nad olid sunnitud katset sel aastal kordama.
Peamised mured: lõhn ja maitse
Enne väetusainete tootma hakkamist küsiti igas riigis tarbijatelt, mida nad kalaväetistelt ootavad ja millised on nende hirmud.
„Põhihirm oli, et tootel on kalamaitse juures. Ise mekkisime saadud brokolit ja õnneks kalamaitset ei olnud,“ saab Edesi öelda. Aga kuidas on lood ebameeldiva lõhnaga? Edesi sõnul oli neilgi kartus, et seal tekib probleeme. Väetusainete väljanägemine ei olnud mitmel puhul eriti ilus ja potikatsete ajal võis kohati lõhn teadlaste südame pahaks ajada, kuid põldkatsetesse jõudsid juba sellised variandid, millega probleeme ei olnud. „Tõsi, laotamisel oli meil kärbseparv ümber ja probleeme võib avamaal tekkida metsloomadega,“ tõdeb vanemteadur.
Seitsme miljoni eurose projekti puhul, mille raha tuli Euroopa fondist, oli Eesti teadlaste osa 486 375 eurot. Projekti võib pidada igati edukaks, sest kui algne idee oli välja selgitada, kas kalajäätmetest tehtud väetised annavad sarnase tulemuse mineraalväetistega, siis kaks preparaati seda selgelt ka tegid. Lisaks oli neil positiivne mõju mulla elustikule.
„Preparaate on vaja nüüd edasi arendada. Tean, et meie projektis kaasas olnud väetisetootjad jäid tulemustega rahule ja varsti võib juba midagi turule tulla. Hetkel käibki äriprojekti analüüsimise faas.“
Kasutatakse meie teadlaste tulemusi
Kusjuures orgaanilistel jäätmetel on ka oma tugev järelmõju, mida mineraalsetel on vähesel määral. See tähendab, et kui eestlased samale paigale sügisel talinisu külvasid, tuli kõigi nelja katses osalenud bioloogilise väetusaine puhul saak parem kui mineraalväetistega alalt. Ühe partneri – Genti ülikooli juures kontrolliti lisaks keemilisele koostisele ka nii algmaterjali kui ka lõppversiooni puhul raskmetallide sisaldust ning erinevaid patogeene, mis mulda sattuda ei tohi. Sel teel veenduti, et kalajäätmetest tehtud väetusained on turvalised.
Projekti käigus selgus ka, et kalajäätmeid tasub edasi uurida. Kui siin keskenduti väetisele, siis eraldi võiks uurida kalajäätmete sobivust biostimulantide tootmiseks. Häid omadusi märgati juba selle projekti käigus. See võiks huvitada näiteks mahetootjaid.
Ehkki projekti pikendati prantslaste ja hispaanlaste põldkatsete nurjumise tõttu poole aasta võrra, võib juba öelda, et projekt on olnud edukas. Käimas olevas olelusringi analüüsis kasutatakse just eestlaste kogutud tulemusi, sest METK-i teadlased kasutasid erinevaid mullaandureid, katsele paigutatud ilmajaama ja mõõtsid mulla kasvuhoonegaase ning määrasid mullaelustikku, mis andsid olulist lisainfot. Samal ajal, nagu öeldud, toimub ka ärilise poole analüüs.
„Me tahtsime omalt poolt võtta katsetest maksimumi. Ei olnud mõtet teha niisama mingit katset,“ toob vanemteadur välja. „Mina igal juhul soovitan küll tootjatel kalajäätmetest toodetud väetusaineid kasutada.“
Loe refereeritud artikli täisteksti Maalehest. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles