Mahetoidusektori hetkeseis on kahetine: ühelt poolt kasvab nõudlus puhta ja keemia- ehk pestitsiididevaba toidu järele, teisest küljest liiguvad Eestis mahetootmise statistilised näitajad allapoole. Eelmisel aastal lahkus sektorist 175 ja lisandus 91 ettevõtet. Juurde tuli tooteid taime-, loomakasvatus- ja mesindusvaldkonda (Põllumajandus- ja Toiduamet, 2024. aasta seis). Statistika näitab, et mahetoidu tootmise maa väheneb aga maheheinamaade ja püsirohumaade hulk on selle võrra suurem.
Eelmisel aastal mõjutas toidutootjaid suurenenud energia- ja tööjõukulud ning euribori tõus tõi omakorda suuremad liisingumaksed. Samuti olid ilmastikutingimused keerulised sööda varumisel. Selline majandus- ja looduskeskkond muutus meie mahetootjatele majandustegevuse väga väljakutsuvaks, ehk see olukord kajastus nüüd ka statistikas.
Eelmisel aastal lõpetasid tegevuse ja plaanisid oma tegevuse ümber paljud mahepiima ettevõtted. Karm aasta oli ka lambakasvatajatele, kus huntide hambusse jäi rekordarv lambaid. Huntide rohkus meie metsades on tõeliseks proovikiviks loomapidajatele, sest nad murdsid suisa karjade kaupa loomi. Õnneks on valitsus olukorda ka juba arutanud ja susid saavad ehk kontrolli alla. Aga ega lambakasvatajad, kes tapatalgute tõttu kahjusid kandsid ja oma tegevusest loobusid, enam väga kergekäeliselt ümber ei mõtle ja sektorisse soostu tulema. Eks aeg näitab.
Taani ja teiste Euroopa riikide eeskujul on ka Eesti mahetoidu nõudluse kasvatamise eestvedajaks praegune riigi toetus mahedale koolitoidule. Suurt edulugu selles vallas näitavad Tartu koolid ja lasteaiad läbi mahetoidu hangete. Aga kui meie kohalikud mahetootjad lahkuvad sektorist või pöörduvad tava- ja intensiivse põllumajandusviiside juurde, siis aina rohkem hakatakse kasutama koolide toitlustusfirmade köökides import-mahetoorainet. Sellisel juhul ei täida kohaliku mahe nõudluse tekitamine üldse soovitud eesmärki, sest meie enda põllumehed jäävad pakkumistest kõrvale. See teema vajab selget arutelu ja seisukohta. Kas me tekitame tõesti turgu import-toorainele?
Siin me siis oleme oma mahesektoriga, kas mahetootmise harrastajad või tõelised tegijad, kes suudavad väikesest ettevõtmisest kasvatada ka suurema käibega tootmise, mille puhul võiks olla suuremaks eesmärgiks Eesti riiklike toitlustusasutuste varustamine, kohalike tööstuste varustamine ja eksporti jõudmine väärindatud toodetega.
Kuigi mahe- ja ka tavasektoris oskame edukalt teravilja kasvatada, näitavad statistika numbrid jätkuvalt, et enamik toorainest läheb ikka välja väärindamata kujul ehk me pakume teistele tööstustele sisendiks enda tooret. Oletatavasti on väärindamine võib-olla mõnes teises riigis odavam, aga see on tõsine signaal ja mure, mis meie maheturust üldse saab.
Kui mõni aasta tagasi analüüsisime eksportivaid ja tooraineid väärindavaid mahetootjaid, siis selgus, et kasvufaasis kasutavad ettevõtted aina rohkem import-mahetooret. Nad loovad sellest oma toote ning pakuvad seda nii sise- kui välisturule.
Nüüd on aga uueks trendiks juba tootmine Eestist välja viia. Ettevõtted leiavad järjest enam häid koostööpartnereid sertifitseeritud tootmisvõimalustega igalt poolt Euroopast, kus neile tehakse väga kvaliteetset allhanget. Eesti ettevõtet rõõmustab väliskoostöö puhul kõige rohkem see, et toota saab mõistliku koguhinnaga, isegi kui transpordid tooraine Euroopasse ja tood pakendatud tooted tagasi.
See on ju selge, et Eestis toote omahinda kergitab meie valitsuse tekitatud ebastabiilne majandusolukord, elektri hind ja kosmosesse tõusvad maksud, see aga viib meie tootjate tooted konkurentsist välja nii omal turul kui ka eksportturul… Kurb aga tõsi.
Küll on aga mahesektoris veel alles ja kasvamas tublid tatrakasvatajad, kanepitööstus, veisekasvatus, meetootjad ja ka järele on jäänud mõned tublid piima- ja juustutootjad, kes on aru saanud, et kui jäädakse liialt väikseks tootjaks või püütakse üksi tegutseda, siis lihtsalt ei suudeta kulusid katta, areneda ja pakkuda mõistlikku ning konkurentsi väärilist hinda.
Taani alustas mahesektori kasvu edendamist just põhitoidugruppide sektori ühendamiseks ja toetamiseks. Kindla varustuskindluse pidi esimeses etapis saavutama mahepiima ja -munade tootmine, maheliha tootmine ning teravilja tootmine.
Selle eesmärgi põhjuseks oli toetada regionaalpoliitikat, elu maapiirkonnas, hoida ja luua töökohti ning tagada mahe-poolelt ka kohaliku toiduga isevarustumisvõime.
Kuna taanlastel oli suur mure oma põhjavee kvaliteedi pärast, pidi riik rakendama jõu ja pingutusega, et mahepõllumajandus, mis on meie elukeskkonna loomulik viljelusviis, kasvaks hoogsamalt. Et riigis oleks suuremas ulatuses viljakaid muldasid, elurikkust, puhast põhjavett ja tagatud loomade heaolu.
Eesti mahetootjad oskavad ju kõike tegelikult kasvatada. Selles pole küsimus. Tohutul hulgal on tehtud viimasel 10 aastal mahetootjatele koolitusi ja infopäevi, samuti on koolitused ning kursused ülikoolides. Aga toodang on turul kahanemas.
Kui Eesti riik vajab maheviljelust ja päris tootmist, mitte ainult heinamaad, on riigil vaja kiiresti analüüsida, kas suudame need maheturul olevad turutõrked eemaldada, et tootmine uuesti taastada või lepime sellega, et mahe- kui keskkonnasäästlik ja keskkonda ning inimeste tervist hoidev tootmisviis, lihtsalt hääbub meie riigis.
Head otsuste tegemist!
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles