Valli Loide, Foto: METK
Maaelu Teadmuskeskuse pikaajaline külvikorra väetuskatse kinnitab, et mais ei ole ainult väärt söödakultuur, vaid aitab ka efektiivselt ära kasutada üleliigset fosforit mullast, säästes fosforiressurssi ja keskkonda, kirjutab Maaelu Teadmuskeskuse agrotehnoloogia valdkonna vanemteadur Valli Loide.
Möödunud aastal kasvatati Eestis maisi 21 300 hektaril. Mais on hinnatud toitainete ja energiarikas suure haljasmassiga haljassilokultuur. Lisaks eeltoodule pälvib mais tähelepanu sellega, et suure toitainetevajadusega saagi moodustamiseks suudab ta edukalt kasutada juba mullas olevat fosforit (P) ega vaja külvieelset fosforväetist.
"See on eriti oluline fosforirikaste muldade puhul," kinnitab Valli Loide.
Meie põllumuldadest on u 1/3 mitmesugustel põhjustel fosforirikkad, s.o > 100 mg P Meh3 kg-1, olles ohuks leostumise teel väga pikaks ajaks keskkonnale. Samuti viitab see üleküllus ressursi mittearukale kasutamisele.
Liikuva fosfori sisaldus mullas on tähtis mullaviljakust iseloomustav näitaja. Selle hulk mullas varieerub laiades piirides, sõltudes nii mullaomadustest kui ka inimtegevusest.
 Joonis: Mulla kõrge P sisalduse vähendamine maisi saagiga. Foto: METK
Arvukatest uurimistulemustest selgub, et mullas olev liikuv ehk taimedele kättesaadav fosfor (P) rahuldab taimede fosforitarvet palju paremini ja tagab kõrgete ning stabiilsete saakide saamise kindlamalt kui väetistega külvieelselt mulda viidud fosfor. Seetõttu tuleks kõigis muldades liikuva fosfori sisaldus viia optimaalse tasemeni, mis on P Meh3 45-60 mg kg-1, maksimaalselt kuni 90 mg kg-1.
Mida aga teha siis, kui fosforit on juba üle optimaalse taseme?
Enamikele meil põllumajanduses kasvatatavatele taimedele käib neis muldades sisalduva fosforikogusega n.ö hakkamasaamine üle jõu. Küll aga on selles osas võimukam mais, mis kasvatas meie katses NP0K-väetiste mõjul saagi, millega viidi mullast 52-75(!) kg P ha-1, haljasmassi saak 72-76 t/ha-1. Samas kõrval kasvanud 4,8-5 tonnise odrasaagiga eemaldus 18-20 kg P ha-1, mis on samuti arvestatav tulemus.
Fosforirikaste muldade puhul on oluline jälgida ka mulla pH-d. Fosfor on taimedele kättesaadav 100% mulla pH 6-7,2 juures, happelistel muldadel (pH <6) on taimedele kättesaadav P vaid 24-47%. Fosfori kättesaadavust aitab parandada muldade korrapärane lupjamine.
Fosfor on üks kallimaid taimetoiteelemente. Mulla fosfori sisalduse andmetest ilmnes, et neis muldades leiduvast fosforist jätkub põllukultuuride kasvatamiseks veel kauaks, millest on kasu rahalise kokkuhoiuna nii põllumehele kui ka kasu keskkonnale, eriti kui kasvatada maisi, kasutades liht-NK-väetisi. Seega maisikasvatus aitab efektiivselt ära kasutada üleliigset fosforit mullast säästes P-ressurssi ja keskkonda.
Maaelu Teadmuskeskuse pikaajaline külvikorra väetuskatse kinnitab, et mais ei ole ainult väärt söödakultuur, vaid aitab ka efektiivselt ära kasutada üleliigset fosforit mullast, säästes fosforiressurssi ja keskkonda, kirjutab Maaelu Teadmuskeskuse agrotehnoloogia valdkonna vanemteadur Valli Loide.
Möödunud aastal kasvatati Eestis maisi 21 300 hektaril. Mais on hinnatud toitainete ja energiarikas suure haljasmassiga haljassilokultuur. Lisaks eeltoodule pälvib mais tähelepanu sellega, et suure toitainetevajadusega saagi moodustamiseks suudab ta edukalt kasutada juba mullas olevat fosforit (P) ega vaja külvieelset fosforväetist.
"See on eriti oluline fosforirikaste muldade puhul," kinnitab Valli Loide.
"Meie põllumuldadest on u 1/3 mitmesugustel põhjustel fosforirikkad, s.o > 100 mg P Meh3 kg-1, olles ohuks leostumise teel väga pikaks ajaks keskkonnale. Samuti viitab see üleküllus ressursi mittearukale kasutamisele."
Liikuva fosfori sisaldus mullas on tähtis mullaviljakust iseloomustav näitaja. Selle hulk mullas varieerub laiades piirides, sõltudes nii mullaomadustest kui ka inimtegevusest.
Arvukatest uurimistulemustest selgub, et mullas olev liikuv ehk taimedele kättesaadav fosfor (P) rahuldab taimede fosforitarvet palju paremini ja tagab kõrgete ning stabiilsete saakide saamise kindlamalt kui väetistega külvieelselt mulda viidud fosfor. Seetõttu tuleks kõigis muldades liikuva fosfori sisaldus viia optimaalse tasemeni, mis on P Meh3 45-60 mg kg-1, maksimaalselt kuni 90 mg kg-1.
Mida aga teha siis, kui fosforit on juba üle optimaalse taseme?
Enamikele meil põllumajanduses kasvatatavatele taimedele käib neis muldades sisalduva fosforikogusega n.ö hakkamasaamine üle jõu. Küll aga on selles osas võimukam mais, mis kasvatas meie katses NP0K-väetiste mõjul saagi, millega viidi mullast 52-75(!) kg P ha-1, haljasmassi saak 72-76 t/ha-1. Samas kõrval kasvanud 4,8-5 tonnise odrasaagiga eemaldus 18-20 kg P ha-1, mis on samuti arvestatav tulemus.
Fosforirikaste muldade puhul on oluline jälgida ka mulla pH-d. Fosfor on taimedele kättesaadav 100% mulla pH 6-7,2 juures, happelistel muldadel (pH <6) on taimedele kättesaadav P vaid 24-47%. Fosfori kättesaadavust aitab parandada muldade korrapärane lupjamine.
Fosfor on üks kallimaid taimetoiteelemente. Mulla fosfori sisalduse andmetest ilmnes, et neis muldades leiduvast fosforist jätkub põllukultuuride kasvatamiseks veel kauaks, millest on kasu rahalise kokkuhoiuna nii põllumehele kui ka kasu keskkonnale, eriti kui kasvatada maisi, kasutades liht-NK-väetisi. Seega maisikasvatus aitab efektiivselt ära kasutada üleliigset fosforit mullast säästes P-ressurssi ja keskkonda. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Ãœles