Eesti sordiaretajate pikaajalise töö tulemusena oleme pea 100 aasta jooksul 48 kohaliku kartulisordi võrra rikkamaks saanud. Just nimelt rikkamaks, sest iga uus sort on geneetiliselt ainulaadne, eripäraste omadustega, lisab mitmekesisust meie toidulauale ja aitab kaasa toidujulgeoleku tagamisele.
Kartul on tihti ka pastatoodetest ja riisist tervislikum valik, sest sisaldab rohkelt C-vitamiini, vähemalt sama palju kaaliumi kui banaan ning jääb kalorsuse poolest tugevalt alla pastale ja riisile. Silmas tuleb pidada, et vitamiinide ja mineraalainete sisaldus võib varieeruda olenevalt nii kartuli valmistamisviisist kui sordist. Näiteks suurima kaaliumisisalduse tagab koorega kartuli ahjus küpsetamine, suurima C-vitamiini sisalduse aga koorega keetmine.
Vanad ja tänapäevased sordid
|
Kartuli mikrotaimedena säilitamine in vitro kollektsioonis. Taimed kasvavad steriilsel toitesegul kontrollitud keskkonnatingimustes ning on kaitstud haigustekitajate eest. Katseklaasitaimed saab istutada ka kasvuhoonesse ning sarnastest taimedest saab alguse kartuli seemnekasvatus. Foto: Metk
|
Esimene Eestis aretatud kartulisort „Kalev” registreeriti juba rohkem kui 90 aastat tagasi, aga kartuli sordiaretus toimub Jõgeval hoogsalt edasi ka tänapäeval. Nii ongi Eesti sordileht peatselt uue sordi võrra rikkam ning 2026. aastal on oodata müüki ka seemnekartulit.
Riikliku sordiaretusprogrammi olemasolu võimaldab aretustöös ühtaegu lähtuda nii sortide sobivusest just siinsetesse keskkonnatingimustesse kui arvestada kohaliku tarbija maitse-eelistustega. Lisaks on toiduohutuse seisukohalt väga oluline, et erinevalt välismaistest sortidest toimub Eesti sortide kogu seemnekasvatuse tsükkel Eestis. Kiiresti muutuvad keskkonnatingimused ja ebastabiilsed poliitilised olud toovad kohaliku aretustöö ja seemnekasvatuse tähtsuse senisest enam esile.
Mainitud 48 Eesti sordi hulgas leidub nii kuulsamaid kui vähem tuntuid, kuid igaühel neist on oma spetsiifilised tunnused, mitte ainult maitses, vaid ka sobivuses erinevatele muldadele või vastupidavuses haigustele. Mõnede ajalooliselt väga edukate sortide puhul, nagu „Olev” ja „Sulev”, ulatusid kunagised kasvupinnad kümnetesse tuhandetesse hektaritesse. |
Teised on jällegi hinnatud maitse- või kulinaarsete omaduste poolest, näiteks säilitussortidest „Väike verev” või „Jõgeva kollane”. Kui „Väike verev” on tuntud just hea prae- ja ahjukartulina, siis „Jõgeva kollane” sobib hästi nii ahjus küpsetamiseks, pudru valmistamiseks kui ka keedukartulina lauale. Uuematest Jõgeval aretatud sortidest on „Maret” tuntud just hea pudrukartulina, aga sobib hästi ka ahjukartuliks ja isegi krõpsude või friikartulite valmistamiseks. Sort „Tiina” on konsistentsilt kõvem ning sobib hästi salatikartuliks, aga sarnaselt sordiga „Teele” ka keedu- ja praekartuliks. Valik Eesti sorte on saadaval Maaelu Teadmuskeskuse (METK) seemnekeskusest.
Sortide populaarsust kartulikasvatajate ja tarbijate hulgas on keeruline ennustada. Mõned sordid püsivad sordilehes aastakümneid, teised kaovad tootmisest kiiremini, kuid kõigil neist on oma eripärane komplekt omadusi, mistõttu nende alleshoidmine jääb mitmekesisuse vaatevinklist oluliseks ka siis, kui sort enam tootmises kasutust ei leia. Kartulisorte säilitab METKi taimebiotehnoloogia osakond, kus in vitro kollektsioonis talletatakse mikrotaimedena Eesti uusi ja vanu sorte, perspektiivseid aretisi ning katsematerjali teadustööks.
Geneetiline ressurss
|
|
Armastatud ja tuntud kartulisort „Jõgeva kollane”. Foto: Metk
|
Vaata veel:
|
Sisukaart
Prindi
Üles