Maaelu Teadmuskeskuse ja Sadala Agro OÜ koostööprojekti „Haljas Sadala“ raames viidi läbi praktilised katsed, et hinnata uute potentsiaalsete haljasväetiskultuuride sobivust ja toimivust Eesti tingimustes. Katsete eesmärgiks oli selgitada välja erinevate liikide võime moodustada biomassi ning siduda lämmastikku enne taliviljade külvi.
Maaelu Teadmuskeskuse ja Eesti Maaülikooli teadlased Merili Toom, Karli Sepp, Kristo Tikk, Marko Kannimäe, Viacheslav Eremeev ja Liina Talgre avaldasid esimese katseaasta tulemused teaduskogumikus Agronoomia 2025.
Katsekultuuridena hinnati sorgo-sudaanirohu hübriidi, maarjaohakat, India kanepit (pruuni kanepit) ning talivikki, mida kasvatati Sadala Agro OÜ põldudel. Töö on osa laiemast eesmärgist arendada keskkonnasäästlikke põllumajandustavasid ja täiendada teadmisi haljasväetiskultuuride kasutamise võimalustest Eesti põllumajanduses.
Soovitused uute suviste haljasväetiskultuuride kasutamiseks põllumajanduses
- Kuigi suure biomassi moodustamise võimega maarjaohakas on haljasväetiskultuurina huvipakkuv, tuleb sellesse suhtuda ettevaatlikult, et liik ei muutuks invasiivseks. Selle vältimiseks tuleks taimik enne õitsemist mulda viia või hekseldada. Seega sobiks ta haljasväetiskultuuriks varem külvatavate taliviljade (näiteks talirüps või -raps) ette.
- Sorgo-sudaanirohu hübriid moodustas katses küllaltki suure biomassi ja oli ainus liik, mille seeme ei valminud. Sarnaselt maarjaohakale oli liik laia C:N suhtega, mistõttu võiks seda kasvatada segus liblikõielisega. Sorgo-sudaanirohu hübriid on erinevates katsetes allelopaatiliste omaduste tõttu näidanud häid tulemusi umbrohu- ja kahjuritõrjel ning tulevikus oleks vajalik seda katsetada ka Eesti tingimustes.
- Talivikk moodustas suure biomassi ja oli suurima N-sidumise võimega kultuur, mistõttu võiks lisaks sügis-talvisele perioodile kasutada seda ka suvise haljasväetiskultuurina, et tagada järgnevale taliviljale toitaineid. Samas peab taliviki puhul jälgima, et seemne valmimisel ja varise talvitumisel võib liik hakata konkureerima põhikultuuriga. Selle probleemi vältimiseks oleks vajalik katsetada taliviki erinevaid sorte.
- Ahtalehine lupiin ei moodustanud katses märkimisväärset biomassi ja umbrohtus, mistõttu võiks suvise haljasväetiskultuurina eelistada pigem teisi liblikõielisi kultuure. Ta on tundlik kasvukoha mullastiku liigniiskuse suhtes ja eelistab pigem kergema lõimisega, õhurikkaid muldi. Ahtalehine lupiin on võimeline kasvama ka happelisel mullal ja seetõttu on tal teatud potentsiaal sellele liigile sobivamate ja teistele liblikõielistele vähem sobivamate muldade näol Eestis siiski olemas.
- India kanepi kasvatamine katses ebaõnnestus ja võib oletada, et see liik sobib pigem soojema kliimaga piirkondadesse. Kasvu võis takistada ka sobiva mügarbakteri liigi puudus meie muldades.
Suviste haljasväetiskultuuride roll ja uurimistöö lähtekohad
Haljasväetiskultuurid mängivad keskkonnasäästlikus põllumajanduses olulist rolli, aidates säilitada ja parandada mulla kvaliteeti ja vähendada sõltuvust sünteetilistest sisenditest (Sharma jt, 2018).
Sügis-talviste vahekultuuride kasutamine on Eestis viimastel aastatel populaarsust kogunud ja sellealaseid teadusuuringud on ka ulatuslikult läbi viidud (Talgre jt, 2011; Madsen jt, 2016; Toom jt, 2019a; 2019b; 2021; Talgre jt, 2021; Talve jt, 2022).
Taliviljade pinna suurenemisega on järjest tähtsamaks muutunud kevadel külvatud haljasväetiskultuurid, et parandada mullaviljakust ja järgneva taliviljakultuuri varustatust toitainetega. Selline haljasväetiskultuur on kasulik ka uutel, alles kasutusele võetud põldudel, mis vajaksid enne põhikultuuri külvi parandamist. Samuti on võimalus külvata haljasväetiskultuur nendele aladele, kus talivili on talvekahjustuste tõttu hävinud.
Kuigi Eestis on juba katsetatud mõningaid suviseid haljasväetiskultuure, on maailmas häid tulemusi andnud ka mitmed sellised liigid, mida tuleks kohalikes tingimustes uurida. Huvipakkuvad kultuurid on sorgo-sudaanirohu hübriid, maarjaohakas, India kanep ja ahtalehine lupiin. Katsetamist väärib ka taliviki kasvatamine kevadel külvatava haljasväetiskultuurina.
Kogu artiklit saad lugeda SIIN |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles