Eesti Maaülikooli ulatuslik uuring Arenguseire Keskuse tellimusel rõhutab, et Eesti toidujulgeolek ja põllumajandussektori jätkusuutlikkus olenevad kodumaisest tootmisvõimekusest.
Põllumajanduse tootlikkuse raporti koostamise juht ja maamajanduse ökonoomika tenuuriprofessor Rando Värnik toob esile, et Eesti suudab katta oma teravilja- ja piimatoodete vajaduse sisemaise tootmisega, kuid liha ja aedviljade puhul on sõltuvus impordist jätkuvalt suur. Eesti põllumajandus- ja toidusektori tootlikkus ja investeeringute maht on kasvanud, aga kasumlikkus on tootmissisendite kulude kasvu ja toorme väärindamise madala taseme tõttu ebastabiilne.
Toidujulgeolek ei seisne pelgalt tootmismahus, vaid ka töötlemise- ja logistikavõimekuses. Kiiresti riknevate toodete, nagu liha ja piima puhul on tähtis, et need suudetaks töödelda kohapeal – vastasel juhul ei ole välisturgudest sõltumatu toiduga varustatus realistlik. Paraku ekspordib Eesti endiselt suures mahus toorpiima ning impordib kallimaid, kõrgelt väärindatud piimatooteid. Selle muutmiseks on vaja arendada kodumaist töötlemisvõimekust, suurendada teadus- ja arendustegevuse sidet tootmisega ning kasutada paremini kõrvalsaadusi, näiteks vadakut või sõnnikut. Uuringu järgi on seakasvatus Eestis kriitilises seisus ning vajab kiiret tuge.
Põllumajandustootmise tulevikusuund on kõrvalsaaduste senisest ulatuslikum kasutuselevõtt. Ringbiomajanduse põhimõtete rakendamine – näiteks loomse sõnniku väärindamine biogaasiks – aitab samal ajal nii toidujulgeolekut kui ka energiasõltumatust parandada. Biogaasi tootmine on eriti tõhus mitmekesistatud segatootmisega ettevõtetes, mis kombineerivad teravilja-, piima- ja energiatoomist. Sellised mudelid tõmbavad ligi ka investoreid, kes on valmis panustama just jätkusuutlikku ja kohaliku lisandväärtusega tootmisesse.
Eesti on mahepõllumajandusmaa osakaalu poolest Euroopas teisel kohal. Selle potentsiaali täielikumat ärakasutamist piirab aga kodumaise töötlemisvõimekuse puudus, milleta kahaneb loodava lisandväärtuse kogus. Eesti mahepõllumajanduse edasine areng eeldab keskendumist Eesti agroklimaatilistesse tingimustesse sobivatele kultuuridele, näiteks mahekaerale.
Põllumajandust nähakse sageli madala kasumlikkusega tegevusalana, kuid tegelikult on see valdkond, kus tehnoloogiline areng ja teadmistepõhine juhtimine loovad võimaluse maapiirkondades väärikaks sissetulekuks. Praktiline kogemus näitab, et teadus- ja arendustöö edendamine, kasvõi aretustoetuse vormis, tugevdab tootjate konkurentsivõimet. Muu seas on noorte kaasamine ja haridusvõimaluste arendamine samuti toidujulgeoleku võtmetegurid, sest nendeta ei ole tagatud põllumajandus- ja toidutootmise jätkusuutlikkus.
Eesti põllumajanduse peamised lisandväärtuse loomise võimalused peituvad kvaliteetses toormes ja toiduohutuses, mille ärakasutamine eeldab toidutarneahela tasakaalustamist, et riskid ja tulud jaguneksid õiglasemalt. Eesti toidujulgeolek ei ole eraldiseisev teema, vaid see on otseselt seotud kodumaise tootmise konkurentsivõime ja stabiilsusega. Tarneraskusi ei leevenda üksnes lühiajalised varud, vaid püsiv võimekus kiiresti suurendada siseriiklikku toidutootmist. Eesti soodsad looduslikud tingimused annavad selleks eelduse – kuid ainult siis, kui riik, tarbijad ja tootjad tegutsevad ühise eesmärgi nimel.
Kogu raport on leitav SIIN (põllumajanduse osa alates 88. lehekülg). Raporti koostasid Eesti Maaülikooli tenuuriprofessor Rando Värnik, teadur Olha Aleksandrova, spetsialist-analüütik Jüri Lillemets, lektor Katrin Lemsalu, nooremteadur Kristina Hiir ja nooremteadur Taavi Kiisk.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles