Paljude mälus terendab vanaema aiast saadud eriti lihaka tomati maik või mõnusalt mureda kartuli tekstuur. Aja jooksul on aga paljud neist vanadest köögiviljasortidest kasutusest kadunud. Pärandsortide säilimise eest seisab hea Maaelu Teadmuskeskuse geenipank, mis kogub ja hoiab põllu- ja aiakultuuride geneetilist mitmekesisust koos põnevate lugudega Eesti perede ning paikade ajaloost.
ERRi portaalis ilmus Hana Geara sulest põnev artikkel pärandsortidest, nende säilitamisest ning Maaelu Teadmuskeskuse geenipangast, mis kogub ja hoiab põllu- ja aiakultuuride geneetilist mitmekesisust. Lisaks lood Eesti perede ning paikade ajaloost. Loe Novaatori portaalist.
Põlvest põlve edasi antavaid sorte nimetatakse pärandsortideks. Maaelu Teadmuskeskuse geenipanga juhataja Külli Annamaa selgitas, et pärandsordiks loetakse sorti siis, kui see on olnud rahva kasutuses vähemalt 50 aastat. Annamaa ise eelistab kasutada paralleelselt mõistet rahvaselektsiooni sort. See viitab juba nimes, et inimesed valisid aastate jooksul ise paljundamiseks välja kõige paremate omadustega taimed, mitte ei saanud neid valmiskujul aiandist.
Pärandsort eristub aretatud sordist eeskätt selle poolest, et sordiaretuses peab sort alati säilitama oma esialgsed omadused. Aretatud sordist võib aga saada pärandsort, kui inimene hakkab seda oma eelistuste järgi kujundama. "Kui näiteks tomatilt ise seemet võtta, et järgmisel aastal uuesti maha panna, valitakse ju ikka kõige suuremad, ilusamad või tervemad viljad," ütles Annamaa. Nii ongi pärandsordid aja jooksul kohanenud kohalike tingimuste ja perede maitse-eelistustega.
Pärandsordid on Eestis levinud peamiselt peresiseselt vanematelt lastele, aga ka naabrite kaudu. Oluline roll on olnud seejuures naistel, kes abielludes uude kohta elama asusid ja oma kodukoha seemned kaasa võtsid. Annamaa tõi näiteks ühe aedoasordi, millele pandi algul nimeks Porkuni aeduba. Hiljem selgus, et sordi oli sinna toonud perenaine, kelle ema kasvatas seda Vändras. "Lõpuks saigi sordi nimeks ikkagi 'Vändra' vahauba, nii nagu perenaine soovis – et tema põline asukoht saaks nimesse," rääkis ta.
Praegu on pärandsortide säilimine ohus, sest vanemad inimesed kaovad ja nooremad kolivad linna – aiapidamine ja seemnete säilitamine jäävad unarusse. Mõni vana kultuur ongi juba kadunud. Näiteks kunagine populaarne toidunaeris on tänaseks suuresti asendunud kaalikaga. Geenipangas on küll olemas sort nimega 'Eesti naeris', kuid see on söödanaeris. "See päris vana toidunaeris tundub tõepoolest kadunud olevat," nentis Annamaa.
Samas on viimasel ajal hakanud teadlikkus pärandsortide väärtusest kasvama. Annamaa sõnul on huvi vanade sortide vastu suur – Tallinnas ja Tartus tegutsevad seemneraamatukogud ning lisaks riiklikule geenipangale toimetavad ka omaalgatuslikud kogujad, neist tuntuim on Tiia Morfini veetav Vanaema aed.
Miks vanaema tomat paremini maitses?
Tihti võib kuulda, kuidas pärandsordid maitsevad paremini kui tänapäevased aretatud sordid. Külli Annamaa pakkus sellele mitu selgitust. Esiteks on inimesed oma pere sortidega harjunud ja neid ka oma maitse järgi kujundanud. Teiseks on paljud poeletil müüdavad sordid, eriti tomatid, aretatud eelkõige selleks, et paremini transporti taluda. "Sellepärast ongi nad natuke kõvema koorega kui meie kohalikud tomatisordid. Neid ei ole vaja viia kaugemale kui kööki ja suhu," selgitas ta.
Lisaks võib maitse-eelistusi mõjutada inimeste enda vanus. "Teaduslikud uuringud on näidanud, et vananedes inimese maitsemeel muutub. Seesama sort võibki maitsta teistmoodi, kui ma olen 60-aastane või kui ma olen 30-aastane," lisas Annamaa.
Kultuuripärand
Annamaa rõhutas, et pärandsordid on Eesti kultuuripärandi lahutamatu osa. Vanade sortidega on sageli seotud põnevad lood, mis kanduvad edasi põlvest põlve.
Eesti tuntuim pärandsort on kahtlemata Peipsi sibul, mille vanausulised tõid endaga kaasa kolm sajandit tagasi. Lugusid leidub aga teisigi. Maaelu Teadmuskeskuse geenipanka on jõudnud näiteks umbes saja aasta vanune sibulasort, mille tõi Sangaste mõisast perre seal töötanud kokk. Koos sordiga liikus peres edasi õpetus, kuidas seda neil tavaks on kasvatada. "Enne mahapanekut tuleb sibulat leotada ja siis pealt kolmandik ära lõigata, et see kasvataks alla palju sibulaid," rääkis Annamaa.
Omaette lugu on Aili Linroosi vana kaalikasordiga, mida kasvatasid juba tema ema ja vanaema. Sort on peres liikunud läbi mitme põlvkonna ja elanud üle ka rasked ja pöördelised ajad. "Kui pere Siberisse küüditati, võtsid nad kaalikaseemne kaasa ja tagasi tulles oli see seeme samuti kaasas," kirjeldas Annamaa. Nüüd kasvatab Aili sorti edasi ning on seda jaganud ka geenipangaga, tagades selle säilimise tulevastele põlvedele.
Geenipank
Geenipangas säilitatakse taimi peamiselt seemnetena sügavkülmas. Kõigi kultuuride puhul pole see aga võimalik. Näiteks kartulil tekib küll õitsemise järel mari, mille sees on seemned, kuid see ei pruugi olla enam sama sort.
Nõnda hoitakse kartulit hoopis katseklaasides väikeste taimedena spetsiaalsel toitesegul. "Kui kartulit paljundatakse vegetatiivselt ehk pannakse mugul põllule, siis tuleb saak ära võtta ja igal aastal uuesti maha panna. Sellisel viisil mõjutab keskkond sorte väga palju ja kartulile tekib kergesti haigusi," selgitas Annamaa. Geenipanka jõudnud kartuli mugulast kasvatavad töötajad taime, võetavad puhtas keskkonnas selle lehekaenla pungast osakese ja panevad katseklaasi kasvama. Edasi paljundavad nad taimi juba katseklaasides. Katseklaasides kasvatamine on ressursisäästlikum ja aitab sordid hoida haigusvabadena.
Niimoodi katseklaasides kasvatades saab ka kartulit tervendada. "Näiteks meie vana sort Jõgeva kollane jäi väga viirushaigeks, aga seda sai tervendada. Kui mugul on haige, kuumutame taime enne katseklaasi panekut, et haigustekitajatest lahti saada" selgitas Annamaa.
Uuemad DNA-uuringud on näidanud, et paljud Eesti pärandkartulid on omavahel suguluses, pärinedes tõenäoliselt samadest vanadest aretatud sortidest, mille nimed on aja jooksul ununenud ja muutunud.
Aastate vältel on olnud geenipangal ka võimalusi annetajatele vastuabi pakkuda. "Ühe kaalika puhul juhtus nii, et seda kasvatati vaid ühes peres – vähemalt perenaine ise ei teadnud, et kellelgi teisel seda oleks. Ühel aastal läks tal saak luhta ja ta jäi seemnest ilma. Õnneks sai ta meie käest geenipangast omaenda kaalika tagasi, sest meie olime selle varem tema käest saanud ja säilitanud," rääkis Annamaa.
Igaühe panus on oluline
Geenipanga tegevus pole tähtis üksnes kultuuripärandi hoidmiseks. Enamik riike on võtnud rahvusvahelise kohustusesäilitada oma bioloogilist mitmekesisust. Külli Annamaa rõhutas, et kõige parem viis vanade sortide säilitamiseks on nende kasvatamine. "Keskkond väljas muutub. Näiteks kliima soojeneb, aga meil on seemned kogu aeg külmkapis. Kui me need 40 aasta pärast sealt välja toome, ei pruugi nad end uutes tingimustes enam koduselt tunda," ütles ta. Aias kasvades kohanevad taimed seevastu pidevalt muutuvate oludega.
Annamaa kutsus seetõttu kõiki üles väärtustama oma aedades kasvavaid vanu taimi ning neilt ise seemneid võtma. "Ärge peljake ise hernel, oal või tomatil seemet võtta ja maha panna – nii on seemnevaru endal kapis olemas ja see on oluline ka toidujulgeoleku jaoks," julgustas ta inimesi.
Rohenäpud, kellel on kodus mõni vana ja põneva looga sort, võiksid sellest kindlasti Maaelu Teadmuskeskuse geenipangale teada anda. Sageli ei teadvustata oma aia aarete väärtust, sest ollakse nendega harjunud. Iga pärandsort ja sellega kaasnev lugu on aga osa Eesti ühisest pärandist, mida tasub hoida.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles