Loomade heaolu on aasta-aastalt muutunud inimeste jaoks olulisemaks ning halvasti koheldud või hädas olevat loomad tekitavad arusaadavalt muret ning küsimusi. Loomaheaolu juhtumid puudutavad ühiskonda laiemalt, sest lisaks konkreetsetele juhtumitele kerkivad esile küsimused seoses ühiskonna väärtuste, vastutuse ja ühise sooviga aidata neid, kes ise enda eest seista ei saa. Teemat avab Põllumajandus- ja Toiduameti loomaheaolu operatiivüksuse juht Carol Laurimaa.
Loomaheaolu on väärtus, mida tuleb kaitsta ning mille tagamise eest vastutab loomapidaja. Looma võtmine ei ole kohustus, vaid valik, mida tuleb teha teadlikult ning kaalutletult, kuna looma heaolu sõltub pea täielikult ainult inimesest. See tähendab, et looma võttes tuleb arvestada tema vajadustega kogu tema eluea vältel – alates igapäevasest hoolest kuni terviseprobleemide lahendamiseni välja. Loomapidamine on pikaajaline vastutus, mis eeldab nii aega, teadmisi kui ka rahalisi ressursse.
Sageli on loomade heaolu rikkumiste taga sügavamad põhjused nagu majanduslikud raskused, töökaotus, sõltuvusprobleemid, vaimse tervise mured või üksildus. Kui inimesel on keeruline tulla toime igapäevaeluga, on tõenäoline, et ta ei suuda pakkuda ka loomale stabiilselt vajalikku hoolitsust. Tihti on hädasolev loom märk laiemast sotsiaalsest probleemist.
Ka siis kui rikkumised on niivõrd tõsised, et olukorda ei ole võimalik lahendada teisiti kui looma inimeselt äravõtmisega, jääb probleem, mis selle olukorrani viis, lahendamata. Loom saab vajalikku abi, kuid inimesele jäävad endiselt tema enda toimetulekuga seonduvad väljakutsed, milles alati ei ole võimalik talle abi võimaldada. Tihti ei saa inimesed aru, et nad on raskustes või siis pelgavad abi otsida, kuna ei ole varasemalt abi saanud või on nad oma probleemiga silmitsi seistes pälvinud kellegi hukkamõistu.
See ei tähenda kindlasti, et me ei peaks sellistes olukordades loomi aitama, kuid oluline on mõista, et looma äravõtmine on tagajärg. See on vajalik samm, kui looma elu ja tervis on ohus, kuid see ei lahenda probleemi juurpõhjust.
Seetõttu peame loomade heaolu probleemidest rääkides vaatama olukorda laiemalt ning aru saama, mis on need põhjused, mille tõttu loom sellisesse olukorda satub. Tagajärgedega tegelemine peab käima käsikäes ennetus- ja teavitustegevusega, kuna läbi selle saame vähendada olukordasid, kus loom üldse hätta jääb. Inimestele teadmiste ja toe pakkumine aitab ennetada probleeme enne, kui need muutuvad kriisiks, ning aitab tagada, et loomade heaolu oleks kaitstud pikemas perspektiivis.
Alles siis, kui näeme looma ja inimese heaolu ühtse tervikuna, saame rääkida mitte ainult looma aitamisest, vaid ka probleemide lahendamisest.
Näited ametile laekunud vihjete kohta
Augustis saabus vihje, et ühest korterist levib välja tugevat kassiuriinihaisu ning korteris pidi olema hulgaliselt kasse. Kontrolli käigus selgus, et korteris elas üksik eakas meesterahvas, kellel oli üle kümne kassi. Korteri põrandad olid kaetud loomade uriini ja väljaheidetega, korteris olev õhk oli umbne ning segunenud eluohtliku gaasi ammoniaagiga ning loomade terviseseisund oli pea kõigi puhul kriitiline.
Samal augustikuu nädalal reageerisime koos piirkonnapolitseinike ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatega juhtumile, kus liikumisraskustega eakas meesterahvas pidas ühes korteris kahte suurt koera. Koertega regulaarselt jalutamas ei käidud, mille tõttu oli ühe toa põrand kaetud hulgaliselt loomade väljaheidetega. Loomad olid käitumiselt pelglikud ning alatoitumuses.
Septembris pöördus Põllumajandus- ja Toiduameti poole veterinaararst, kelle hoole alla jõudis väga kehvas seisus kass. Loomaomanik toimetas küll kassi kliinikusse, kuid tal puudusid vahendid, et võimaldada loomale ravi, mida loom väga vajas ning soovis kliinikust lahkuda, ilma, et kriitilises seisus loom oleks saanud vajalikku ravi. Põllumajandus- ja Toiduamet võttis üle kassipidamise ning võimaldas loomale vajaliku ravi, kuid kuna oli kahtlus, et loomapidajal on veel loomi, siis viidi järgneval päeval läbi ka täiendav kontroll.
Kontrolli tulemusel selgus, et loomapidajal oli veel loomi, kelle terviseseisund oli kehv ning neile ei olnud võimaldatud vajalikku veterinaarabi. Korteris oli tunda kasside väljaheidete ja uriinilõhna, loomade karvastik oli määrdunud ja värvunud tumekollaseks, mille põhjal oli võimalik järeldada, et kassid olid elanud enda uriini- ja väljaheidete sees pikema aja vältel. Korter oli maast laeni täidetud erinevate esemetega ning korteris liikumine oli tugevalt raskendatud.
Lisaks saime septembris pöördumise ka tähelepanelikult meedikult, kes märkas väljakutse käigus abivajavat looma. Loomapidaja oli jäänud elu hammasrataste vahele ning võitles sõltuvushäiretega, kuid samal ajal vajas abi ka tema neljajalgne eakas lemmikloom, kellel oli eluohtlik terviseprobleem.
Kõikide nende juhtumite puhul oli ameti otsus üks – loomad võeti omanikelt ära, kuid kõikide nende juhtumite taga paistavad sotsiaalsed probleemid, mida ei lahenda ainuüksi loomade ära võtmine. Need inimesed on mingil põhjusel jõudnud sellisesse olukorda, kus nad ei tule enam toime ning me näeme, et sellised juhtumid ei ole enam erandlikud, vaid oluline osa meie igapäevatööst.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles