Maaelu Teadmuskeskuse vanemteadur Valli Loide on oma varasemates artiklites käsitlenud fosfori liigset sisaldust ja kaaliumi nappust põllumuldades. Nende nähtuste üheks oluliseks juurpõhjuseks on kaltsiumipuudus – teisisõnu muldade happelisus.
Oluline on rõhutada, et mullaviljakust mõjutab just see kaltsium (Ca) ja magneesium (Mg), mis esineb kergesti lahustuvas ehk nn liikuvas vormis.
METKi mullastikuvaldkonnas vaadeldi 22 põllumajandustootja põldude lupjamistulemusi, kusjuures põlde lubjati omanike äranägemisel. Analüüsitulemustest selgus, et lupjamist vajavatel põldudel oli kaltsiumi keskmine sisaldus vaid 870 mg/kg, kusjuures vahemik ulatus 98 (!)–1400 mg/kg. Mineraalmuldades loetakse aga optimaalseks vähemalt 1500 mg Ca/kg.
Miks kaltsium on taimede jaoks esmatähtis?
Muld sisaldab paljusid elemente, sh alumiiniumi, mis muutub happelises mullas liikuvaks. Kõrge alumiiniumi (Al) kontsentratsioon on taimedele toksiline ning piirab nende kasvu ja saagikust happelistel muldadel (pH ≤ 5,5). Eelkõige kahjustab alumiinium juuri, mis känguvad, mistõttu saagivõimekus langeb.
Mürgise alumiiniumi negatiivsete mõjude tulemusena on häiritud juurte mitmesugused ainevahetusprotsessid, nagu vee ja toitainete omastamine, millega kaasneb kaltsiumi omastamise vähenemine. Seega mängib kaltsium olulist rolli taimede elutähtsates protsessides ning pH ja alumiiniumi-toksilisuse tasakaalustamisel.
Taimede kängumisel väheneb toitainete tarbimine, mille tulemusel kuhjub aja jooksul näiteks fosfor (P), muld küllastub ning muutub leostumise kaudu keskkonnale ohtlikuks.
Sageli öeldakse selle kohta, et fosfor on „lukus“, taimed on näljas ja tuleb fosfor-väetist anda. Isegi kui muld on fosfori-vaene, on enne väetamist mõistlikum mulda rikastada kaltsiumiga, et taimejuured saaksid kasvada ja küüniksid toitu justkui laualt haarama.
Probleemiks on lupjamise efektiivsus!
Esiteks lubjakogused on tagasihoidlikud ja teiseks ei anna mitte kõik lubimaterjalid püsivamat tulemust vähese CaCO3 sisalduse tõttu.
Antud uurigu põldude keskmine lubjavajadus (CaCO3) oli 6 t/ha. Kuna kasutatud lubimaterjalid sisaldasid CaCO3 keskmiselt 75%, siis 3,2 t/ha lubimaterjali puhul sai põld CaCO3 vaid ca 2 t/ha, mis eeldaks vajaliku tasemeni jõudmiseks jätkuvat iga-aastast või ühe kuni kahe aasta järel uut lupjamist.
Väävlirikas tuhk võib anda vastupidise tulemuse!
Aeg-ajalt on saadaval ainult väävlirikas tuhk, mis piirab selle kasutamist suuremates kogustes, et vältida kaltsiumi leostumist.
Leidub aga iseteadlikke aktiviste, kes väidavad, et oh pole probleemi – talvel kaob see mullast ära. See on ainult pool tõde – kuid tõe teine pool on see, et väävel lahustub ja leostudes võtab kaasa ka kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ning nii võib lupjamine koguni anda negatiivse tulemuse (foto 2).
Põllukultuuride väävlivajadus on näiteks rapsile 20–40 kg/ha ja sellega peaks piirduma.
Kokkuvõttes – kaltsiumiga hästivarustatud muld tagab jätkusuutliku taimekasvatuse!
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles