Eesti Maaülikooli teadlased Riina Kaasik ja Eve Veromann on kaasautorid ajakirjas Nature Ecology & Evolution ilmunud ülemaailmses uuringus „Pesticides and habitat loss additively reduce wild bees in crop fields“, mille tulemused näitavad, et intensiivne pestitsiidide kasutamine koos poollooduslike elupaikade kadumisega on tõsine oht looduslikele mesilastele põllumajandusmaastikul.
Looduslikud mesilased tolmeldavad nii põllukultuure kui ka looduslikke taimi, kuid nende populatsioonid vähenevad paljudes maailma piirkondades. Elupaikade kadumist on pikka aega peetud nende oluliste putukate arvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks, kuid üha enam koguneb tõendeid ka pestitsiidide kahjuliku mõju kohta.
Analüüs koondab andmeid 36 uuringust ja 681 põllult kolmel kontinendil. Maaülikooli taimetervise õppetooli teadlased panustasid Eesti talirapsi põldudelt kogutud andmetega. Globaalne uuringlink opens in new page põhineb väga mahukatel andmetel pestitsiidide kasutusmäärade ja toksilisuse kohta. Analüüsiti üle 6600 pestitsiidikasutuse juhtumi ja andmeid 910 loodusliku mesilase liigi kohta, sealhulgas nende sugulussuhteid ja omadusi.
Rohkem elupaiku aitab, kuid sellest ei piisa
Tulemused näitavad, et nii pestitsiidide kasutamisest tingitud ohud põldudel kui ka poollooduslike elupaikade vähenemine ümbritsevas maastikus vähendavad järjekindlalt looduslike mesilaste arvukust ja liigirikkust. Pestitsiidid vähendavad mesilaste mitmekesisust, mis võib nõrgestada ökosüsteemi toimimist.
„Poollooduslikud elupaigad, nagu rohumaad, hekid ja metsad, pakuvad looduslikele mesilastele olulisi toitumis- ja pesitsusressursse ning nende säilitamine ja taastamine on kriitilise tähtsusega, kuid need ei suuda kompenseerida pestitsiidide kahjulikke mõjusid. Pestitsiidide kasutamisest tulenevate riskide vähendamine peab olema tolmeldajate kaitse keskne osa,“ ütles uuringu juhtautor Anina Knauer Šveitsi põllumajandusuuringute tippkeskusest Agroscope.
Autorid leidsid, et suurema pestitsiidisurvega põldudel esineb vaid osa nendest liikidest, keda leidub madala pestitsiidisurvega põldudel. See tähendab, et liigid kaovad, ilma et neid asendaks teised, viies tolmeldajate mitmekesisuse vähenemiseni põllumajandusmaastikel. Seevastu elupaikade kadumise mõjud olid nõrgemad ja vähem süstemaatilised, tõenäoliselt seetõttu, et põllud võivad teatud mesilaste liikidele elupaiku pakkuda.
Soovitused poliitikale ja põllumajandusele
Kuna tolmeldajad on stabiilsete saakide jaoks olulised, on uuringu tulemused murettekitavad ning panevad kahtluse alla praeguste põllumajandustavade jätkusuutlikkuse. Tulemused rõhutavad tungivat vajadust koordineeritud strateegiate järele, mis käsitlevad pestitsiidide kasutamisega kaasnevaid riske ja elupaikade kadumist koos.
„Maastiku tasandil tuleb soodustada just mitmekesiseid elemente, mis pakuvad erinevatele liikidele sobivaid toitumis- ja pesitsuskohti kogu kasvuperioodi jooksul. Põllumajandustootjaid on vaja toetada teadmiste ja praktiliste lahendustega, sh soodustada erinevate biotõrjepreparaatide kättesaadavust“, ütles uuringu kaasautor, maaülikooli professor Eve Veromann.
Autorid kutsuvad üles tugevdatud tolmeldajate kaitsele eelistades integreeritud taimekaitse- ja tolmeldajate soodustamise võtteid, mis vähendavad sõltuvust keemilistest sisenditest. Jätkusuutlikuma toidutootmise süsteemi suunas liikumisel on olulised ka poliitikameetmed nagu Euroopa Liidu strateegia „Talust taldrikule“ ja Eestis kehtestatud „Taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava 2024–2029“. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles