Saksamaa ja Šveitsi teadlaste juhitud ulatuslik uuring analüüsis üle 460 teadusliku töö, et hinnata, kuidas mahepõllumajandus võrreldes tavapõllumajandusega mõjutab keskkonda ja loomade heaolu parasvöötmes. Tulemused näitavad selgelt, et mahepõllumajandus pakub enamiku keskkonnanäitajate osas märkimisväärseid eeliseid, eriti vee- ja mullakaitse, elurikkuse, kliimamuutuste leevendamise ning ressursikasutuse tõhususe vallas. Loomade heaolu osas olid tulemused aga vastuolulisemad, sest palju sõltub konkreetse farmi juhtimispraktikatest.
Tegemist on seni kõige põhjalikuma süstemaatilise ülevaatega, mis hõlmab rohkem kui 2100 paarisvõrdlust 30 aasta jooksul tehtud uuringutest. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Organic Agriculture (Vol 15/2) 2025. a märtsis.
Vesi ja muld
Nitraatide leostumine oli mahefarmides keskmiselt 26% väiksem kui tavatootmises, mis vähendab veereostuse ohtu. Pestitsiidide mõju veekvaliteedile oli mahetootmises olematu, sest sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata.
Mullaelustiku näitajad olid samuti mahetootmises paremad – vihmausside arvukus oli 78% kõrgem. Mulla füüsikalised omadused olid samuti paremad:
- vee infiltratsioonikiirus oli mahepõldudel keskmiselt 137% kõrgem,
- mullastruktuuri stabiilsus 15% parem,
- pindmine äravool 22% väiksem ja
- mullakadu erosiooni tõttu 26% väiksem.
Need näitajad on otseselt seotud kliimamuutustega kohanemisega, sest parema struktuuriga muld talub nii põuda kui ka liigniiskust märksa paremini. Sellised tulemused tulenevad mahepõllumajanduse süsteemsest lähenemisest– mitmekesistest külvikordadest, rohumaade suurest osakaalust ning orgaaniliste väetiste kasutamisest, mis soosivad mulla elustikku ja parandavad mulla veehoiuvõimet.
Elurikkus
Mahepõldudel oli taimeliikide arvukus peaaegu kahekordne ning mõnel juhul isegi kolmekordne võrreldes tavatootmisega. Linnuliikide arv oli 35% ja tolmeldajate liikide arv 23% suurem, samuti oli eri liikide isendeid keskmiselt veerandi võrra rohkem. Peamiseks põhjuseks on herbitsiidide puudumine, madalam toitainete tase ja mitmekesisem külvikord, mis loovad sobivama elukeskkonna paljudele liikidele.
Samas rõhutab uuring seda, et mahepõllumajanduse mõju sõltub ka maastikustruktuurist – näiteks hekkide ja rohumaade olemasolust, mis pakuvad elupaiku mitmetele liikidele.
Kliimamuutuste leevendamine
Muldade orgaanilise süsiniku sisaldus oli mahetootmises keskmiselt 10% kõrgem ning süsiniku sidumise määr ligi kuus korda suurem (275 kg vs 40 kg hektari kohta aastas). Dilämmastikoksiidi (N₂O) heide oli mahepõllumajanduses keskmiselt 24% väiksem. Kui arvestada kõiki mulla kaudu toimuvaid kasvuhoonegaase CO₂-ekvivalentides, andis mahepõllumajandus keskmise netokliimakasu 1082 k g CO₂e hektari kohta aastas. Uuringus leiti, et mahepõldudel on üldiselt väiksem kasvuhoonegaaside jalajälg hektari kohta, kuid samas on saagitasemed madalamad. Seetõttu on kliimamõju tooteühiku kohta siiski sarnane tavapõllumajandusega.
Ressursside kasutus
Mahepõllumajanduses kasutati 22% vähem lämmastikku ja 45% vähem energiat. Samas kasutas mahepõllumajandus ressursse säästlikumat – energia ja lämmastiku kasutamise efektiivsus oli vastavalt 10% ja 5% kõrgem. Erinevused tulenesid eelkõige mahetootmise omapärast – bioloogilisest lämmastiku sidumisest, toitainete ringlusest ja väiksemast väetiste ning fossiilkütuste kasutusest. Eriti selgelt ilmnes see kogu külvikorra ja farmi tasandil, mis kinnitab, et mahepõllumajanduse tugevus peitub terviksüsteemis, mitte üksikutes võtetes.
Loomade heaolu
Loomade tervise ja käitumise võrdluses ei saadud üheselt positiivseid tulemusi mahetootmise kasuks. Kuigi mahefarmides esines vähem lonkamist ja jalgade terviseprobleeme, olid riskid parasiitidega nakatumiseks kõrgemad tänu karjatamisele ja välitingimustes pidamisele. 129 paarisvõrdluses oli mahefarmides tervis parem, 83 puhul parem tavatootmises. Oluline järeldus oli, et loomade heaolu sõltub eelkõige farmi juhtimisest, mitte üksnes tootmisviisist. Samas näitasid mitmed uuringud paremaid tulemusi loomade käitumise ja emotsionaalse seisundi osas seal, kus loomadel oli rohkem ruumi ja ligipääs karjamaale.
Kokkuvõte uuringust
Kokkuvõttes kinnitas mahukas teadusülevaade, et mahepõllumajandus pakub mõõdetavaid ja laiapõhjalisi keskkonnaeeliseid: puhtam vesi, elurikkam muld, suurem süsinikusidumine ja väiksem ressursikulu. Uuring näitas, et 60% võrdlustest andis mahepõllumajandusele keskkonna ja ressursikasutuse osas eelise, 26% puhul erinevust ei olnud ja 14% soosis tavatootmist. Loomade heaolus oli 32% juhtudest eelis mahetootmisel ja 19% tavatootmisel.
Teadlased rõhutavad, et mahepõllumajandus toimib kõige paremini tervikliku süsteemina, kus põllumajanduse erinevad osad – külvikorrad, väetamine, karjakasvatus ja maastikuhooldus – toetavad üksteist. See süsteemne lähenemine on mahetootmise suurim tugevus, pakkudes ühtaegu mitmeid avalikke hüvesid: puhtamat vett, elurikkust, mullaviljakust ja väiksemat kliimajalajälge.
Uuringus märgitakse, et mahepõllumajanduse panust jätkusuutlikkusesse saab veelgi suurendada, kui vähendada saagivahet tavatootmisega. Tõdetakse, et mahepõllumajandus vajab innovatsiooni ja poliitilist tuge, et realiseerida kogu oma potentsiaal nii looduse kui ka ühiskonna heaks.
Allikas: Sanders, J., Brinkmann, J., Chmelikova, L. et al. Benefits of organic agriculture for environment and animal welfare in temperate climates. Org. Agr. 15, 213–231 (2025). |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles