Veebruaris tähistatakse teemapäeva „Naised teaduses“, mille eesmärk on esile tõsta naisteadlaste tööd ja mõju. Evelin Loit-Harro on Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi säästva taimekasvatuse professor ning taimekasvatuse õppetooli juht.
Oma teadustöös keskendub ta sellele, kuidas kasvatada toitu nii, et see oleks kvaliteetne ja keskkonda hoidev ka aastakümnete pärast. Koos kaasprofessor Liina Talgrega pälvis Evelin Loit-Harro 2026. aasta riikliku teadustöö aastapreemia keskkonnasõbralike viljelusviiside uurimise eest. Intervjuus räägib Evelin oma teekonnast teaduseni ja julgustab noori, kes kaaluvad teadlase või õppejõu ametit.
Kuidas sa kirjeldad oma teadustöö fookust inimesele, kes ei ole taimekasvatusega igapäevaselt seotud?
Iga inimene vajab vähemalt kolm korda päevas süüa. Minu teadustöö fookus on seatud taimekasvatusele, täpsemalt nisu ja odra kasvatamisele erinevates viljelussüsteemides nii, et ka saja aasta pärast oleks võimalik toitu kasvatada. Me vaatame, milline toitainete kogus on teraviljale kõige sobivam, et me saaksime piisavas koguses saaki ning samal ajal ei raiskaks põlluressursse.
Kui terad on salves, siis me uurime nende kvaliteeti, et see sobiks ka saia valmistamiseks. Kõige tundlikum näitaja on gluteenisisaldus, sest gluteen on valk, millest olulise osa moodustab lämmastik. Lisaks uurime ka teravilja kiudaineid, nagu beeta-glükaan ja arabinoksülaan, mis on sellised süsivesikud, mis inimese organismis ei lahustu ja millel on seetõttu näidatud tervist toetavaid omadusi. Minu teadustöö, mis keskendub põllukultuuride saagil ja kvaliteedile, toetab otseselt ka toidujulgeolekut.
Mis sind selle valdkonna juurde tõi ja milline oli sinu tee teaduseni?
Jõudsin põllumajanduseni, sest tahtsin teha midagi, mis on päriselt oluline ja mõjutab inimesi. Minu teekond teaduseni on olnud pikk ja mitmekesine. Minu juured on Tõstamaal Lillemaa talus ja juba põhikoolis tegelesin kohalike orhideede uurimisega. Õpetaja Aita Lutsu toel osalesin ka riiklikel konkurssidel. Ülikooli läksin bioloogiat õppima, mis andis mulle laia pildi alates keskkonnast kuni geneetikani. Lõputöös uurisin Usbekistani populatsiooni Y-kromosomaalset varieeruvust. Kaalusin isegi karjääriHansapangas, kuid otsustasin siiski magistrantuuri astud.
Järgmise Y-kromosoomi uuringuga olin juba alustanud, kui läbi õnneliku juhuse tutvusin professor Illimar Altosaarega, kes oli Ottawa ülikooli biokeemia professor. Tema julgustas mind taotlema stipendiumit, et õppida ühe semestri Kanadas. Sain stipendiumija 2003. aasta 24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, sõitsin Kanadasse. Esimesel päeval viis Illimar mu Ottawat läbiva kanali peale uisutama. Lükkas mulle hoo sisse ja ütles, et nüüd tuleb edasi minna.
Kui olin pool aastat Kanadas olnud, otsustasin seal ka oma magistriõppe lõpetada. Kuna hoog oli juba sees, hüppasin Kanada süsteemi abil otse doktorantuuri ning 2009. aastal kaitsesin seal doktorikraadi biokeemias. Sel ajal hakkasin uurima nisu ja mõtlemasuurema pildi peale.
Kui mõelda keskkonnasõbralikule põllumajandusele, siis mis on sinu jaoks kõige praktilisemad lahendused, mis toimivad ka tootja jaoks?
Lihtsuses peitub võlu. Põllu külvikord peab olema läbi mõeldud ja taimede toitumine peaks lähtuma planeeritavast saagist. Mulda tuleb hoida, seda ei ole vaja liiga palju segada. Talvine taimkate aitab toitaineid mullas hoida.
Tegeled teadusmahuka ettevõtluse edendamise, koolituste ja mentorlusega. Mis on sinu jaoks selle töö suurim väärtus ning millised on sagedasemad takistused teadmiste praktikasse viimisel?
Öeldakse, et tark õpib teiste kogemustest ja vigadest. Koolitamise ja mentorluse suurim rõõm on võimalus anda edasi elukogemusi ja teadmisi, et teised saaksid selle abil kaugemale jõuda.
Teadustulemuste rakendamine võib takerduda liiga suurtest ootustest tekkinud ebakõladesse. Teadustulemused ei anna enamasti 100% kindlust. Sageli töötavad väikesel laboriskaalal asjad paremini kui põllul. Kuid igal juhul tuleb erinevaid meetodeidkatsetada, sest kindlasti on ka neid, mis annavad tootjale positiivse tulemuse.
Suvel toimub Eesti Maaülikoolis Euroopa Agronoomia Ühingu konverents. Mis on sinu roll seal ja mis on see üks sõnum, mis osalejad võiksid endaga kaasa võtta?
Olen Euroopa Agronoomia Ühingu president ning minu peamine roll on vastutada konverentsi sujuva korraldamise eest. Oleme võtnud fookusesse vee rolli agronoomias, sest just veerohkes Eestis on sobilik sel teemal rääkida. Konverentsi toimumine Eestis on suur tunnustus meie pikaajalisele tööle agronoomiateaduses. Loodan väga, et see avab Eesti põllumajandusteadlastele ja -tootjatele uusi uksi nii Euroopas kui ka mujal maailmas.
Peamine sõnum on see, et jätkusuutlik taimekasvatus sõltub mitmetest teguritest üheaegselt ning lahendusi saab pakkuda vaid neid kompleksselt vaadates. Kõige tähtsam on meeles pidada, et põllumajandustegevuse peamine ja kõige olulisem väljund on inimeste igapäevane toit. Kui üksiti saab lahendada ka kliima ja keskkonnateemasid, siis on see suurepärane.
Millised on olnud sinu karjääris suurimad väljakutsed naisena teaduses ja mis on päriselt aidanud neist üle saada?
Alustava teadlasena oli vähe naisteadlastest eeskujusid ja võimalikke mentoreid. Minul aitas seda lünka täita üliõpilaskorporatsioon Amicitia. Tänaseks on naisi teaduses rohkem ja ma tahaksin loota, et positiivsed näited innustavad ja inspireerivad ka teisi.
Peamine väljakutse on olnud töö- ja pereelu ühildamine. Mõnes mõttes pakub õppejõu ja teadlase töö paindlikkust, mis võimaldab kasvatada järelkasvu nii kodus kui ka akadeemilises maailmas. Lastega koos kelgutamine ja muuseumis käimine aitavadvaimset tasakaalu hoida. Ühised pannkoogiküpsetamised annavad uusi ideid, kuidas taimekasvatuse teadusteemasid noortele paremini selgitada.
Mida sa ütled noorele inimesele, kes mõtleb põllumajanduse, taimekasvatuse või keskkonnateaduste peale, kuid kahtleb, kas teadus ja õpetamine on tema jaoks?
Kui järgida karupoeg Puhhi stiili, siis kahtluse korral proovi järele. Üliõpilasena tasub õppejõududega rääkida ja erinevaid võimalusi proovida. Tasub olla tuutor, esindada ülikooli avatud uste päeval või koolikülastusel. Kui on huvi ja kogemusi, võib pakkuda end appi seminare korraldama.
Mina tegin alustades palju õppejõu assistendi tööd, mis testis motivatsiooni ja andis väärtuslikke kogemusi. Teaduse teemadel tasub samuti õppejõududega rääkida, uurida tausta ja pakkuda end mõne projekti juurde appi. Julgustan tudengeid mõtlemalõputöö peale juba esimese kursuse lõpus, mis koos ettevõttepraktikaga annab võimaluse tunnetada, milline on elu ja töö teaduses.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles