Kevadise väetamise alguseni on jäänud mõned kuud. Suurim praktiline võit tuleb enamasti sellest, et lämmastik antakse õigel ajal ja õiges vormis, arvestades erinevaid olulisi tegureid. METKi eksperdid annavad nõu, kuidas väetamisel efektiivsem olla.
Taliviljade väetamisega alustamine planeeri mulla temperatuuri, niiskuse, lõimise ja ilmaprognoosi järgi
Taimed omastavad lämmastikku alates umbes +2 °C mullatemperatuurist ja kuni +5 °C on omastamine aeglane. Liiga madala mullatemperatuuri korral ei seo taimed ega muld nitraatlämmastikku ning väetis võib leostuda. Seetõttu ei tasu kiirustada, eriti kui ees on pikem külmaperiood. Mulla temperatuuri saab mõõta põlluilmajaama või termomeetriga. Arvesta ka lõimisega: kergematel muldadel võib tekkida hiljem veedefitsiit, raskemad mullad soojenevad kauem ning väetamisega alustamisel tuleb olla kannatlikum.
Vali sobiv väetis lämmastiku leostumise vältimiseks
Enamlevinud lämmastikväetistes on sageli võrdsetes osades ammoonium- ja nitraatlämmastik, millest esimesena mainitud püsib mullas kauem, kuid nitraatlämmastik leostub kergesti, kui taimed seda ei omasta. Sobiva tehnika olemasolul saab vedelsõnniku või digestaadiga väetamist alustada varem, sest neis sisalduv ammooniumlämmastik liigub mullas aeglasemalt ja seetõttu püsib mullas kauem.
Esimene ring olgu mõõdukas
Taliteraviljadele ja talirapsile on esimese väetamise soovituslik kogus 34–50 kg N/ha, sõltuvalt tingimustest ja prognoosist. Näiteks talinisu omastab jahedas varakevades vaid 1–1,5 kg N/ha päevas, soojema mullaga (üle +5 °C) läheb omastamine oluliselt kiiremaks. Liiga suur norm madalal temperatuuril tähendab suuremat kadu ja keskkonnariski.
Happeline muld muudab lämmastiku omastamise keerulisemaks
Happelisel ja külmal mullal võivad ammooniumlämmastiku ioonid muutuda taimedele raskemini kättesaadavaks ning osa lämmastikust võib kaduda lendumisega. Kõrge väävlisisaldus hapestab mulda ja seetõttu on happelistel muldadel sobivamad kaltsiumisisaldusega või madalama väävlisisaldusega lämmastikväetised. Ammooniumsulfaat sobib paremini neutraalsetel või kergelt aluselistel muldadel, eriti nisu ja rapsi väetamisel. Odra väävlivajadus on oluliselt väiksem: liigne väävel odra väetamisel reostab keskkonda ja põllumehele kasu ei too. Väävel ja lämmastik liiguvad mullas kiiresti ja järgmisteks aastateks midagi säilitada ei ole võimalik.
Kevadistele väetamisringidele kokku on talinisul ja talirapsil sobiv 120–150 kg N/ha, kui fosfori ja kaaliumi tase on mullas vähemalt keskmine. Odra lämmastikuvajadus on umbes 25% madalam. Ühtlasema ja säästlikuma tulemuse annab talinisu ja taliodra väetamine kolmes osas, kus umbes kolmandik kogusest antakse terade kvaliteedi tagamiseks hiljem, lipulehe faasis. Talirapsil tuleb jälgida taimede arengut, et väetamine saaks tehtud enne, kui rapsi lehed põllu ära katavad – vastasel juhul ei jõua väetis enam mullapinnale vaid jääb rapsi lehtede peale.
Taliviljade kevadine NPK väetis
Mõnikord proovitakse sügisel ära jäänud NPK kompleksväetamist kevadel teostada. Siin tasub olla kogustega mõõdukas ja arvestada, et erinevalt lämmastikust ja väävlist ei liigu fosfor ja kaalium mulla pinnalt nii kiiresti juurte lähedale ja selle töö efekt võib jääda nõrgaks. Seda eriti põuasel kevadel. Möödunud kevad oli selles osas erand ja selline lahendus oli pigem hea mõte. Mõistlik kompleksväetise kogus taliviljadele võiks kevadisel pealtväetamisel olla kuni 150 kg NPK kompleksväetist hektarile.
Põldherne ja -oa kevadine väetamine
Põldherne ja -oa kevadisel külvil tasub meeles pidada, et liblikõielised kultuurid vajavad kasvuks oluliselt vähem lämmastikku kui teraviljad. Liigne lämmastikuga väetamine pärsib nende mügarbakterite arengut ja seeläbi ka saaki ning seisukindlust. Soovitame põldoa ja -herne põllul jälgida mulla fosfori- ja kaaliumisisaldust ning valida väetamiseks madala lämmastikusisaldusega (kuni 10%) sügisväetis.
Suviteraviljade külviaegne väetamine
Suviteraviljade külvil on häid tulemusi saadud külvieelse kompleksväetamisega, millele on eraldi töökäiguga enne külvi juurde külvatud lämmastikväetist. Nii võiks lisaks fosforile ja kaaliumile enne suviteravilja külvi anda põllule ära ka 70-80 % vajalikust lämmastiku kogusest. See vähendab oluliselt riski, et põuase kevade korral ei õnnestu pealtväetamisega enam suviteraviljadele lämmastikku kättesaadavaks teha. Sellel ajal on muld juba soe ja leostumise riskid väiksemad ja liigniiskust esineb sellel ajal harva.
Efektiivse väetamise alus on mullaanalüüs
Väetisenormi määramisel arvesta mullaanalüüside tulemustega. Kui mullas ei ole piisavalt taime kasvuks vajalikke põhielemente, fosforit ja kaaliumi, siis lämmastik ja väävel üksi saaki tagada ei suuda. Sellises olukorras tasub otsida tasakaal taime kasvuks vajalike toiteelementide vahel ja jätta üleliigne lämmastikväetise kogus soetamata. Mullaanalüüse saad tellida näiteks METKi laborist.
Orgaanilise süsiniku (Corg) suurema sisalduse korral tekib mineraalset lämmastikku mineralisatsiooni protsessiga mulda juurde. Kui Corg > 5%, võib lämmastiku normi vähendada kuni 30%.
Kui need põhimõtted on paigas ja hoidud suurte tuultega väetise külvamisest, on väetamine efektiivsem ja keskkonnasõbralikum. Väetamise kuldreegel: õige väetis, õigel ajal, õiges kohas ja õiges koguses. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles