Eesti Maaülikoolis on ajakohastatud integreeritud taimekaitse (ITK) suunised, et pakkuda tootjatele teaduspõhiseid lahendusi kahjustajate leviku piiramiseks majanduslikult põhjendatud läveni. Integreeritud taimekaitses on esikohal ennetavad meetmed, nagu õige agrotehnika, haigusvaba sertifitseeritud paljundusmaterjali kasutamine ja oskuslik viljavaheldus. Keemilisi taimekaitsevahendeid kasutatakse alles viimase abinõuna, lähtudes regulaarsest seirest ja sihtorganismi eripärast.
Käesolev artikkel on teine sarjast, mis tutvustab neid suuniseid kultuuride kaupa. Köögiviljadest on suunised olemas söögisibulale, küüslaugule, porgandile, kaalikale, söögipeedile ja kõrvitsale; kasvuhoonekurgile, avamaakurgile ning tomatile kasvuhoones. Viljapuudest on kaetud õunapuu, ploomipuu ja hapukirsipuu. Marjakultuuride osas on suunised koostatud maasikale, vaarikale ning mustale ja punasele sõstrale. Lisaks on olemas integreeritud taimekaitse suunised viinapuu kasvatamiseks.
Tomati agrotehnoloogia ja taimekaitse
Tomat on soojuse ja valguse suhtes väga nõudlik kultuur, vajades edukaks kasvuks päeval temperatuuri 22–24 °C ning öösel 16–18 °C.
Haiguste ennetamiseks on oluline kasvusubstraadi perioodiline desinfitseerimine või väljavahetamine ning teiste maavitsaliste kultuuride vältimine eelviljana. Tomati istutamisel on soovitatav asetada taimed vähemalt 5 cm sügavamale kui ettekasvatamisel, mis soodustab täiendavate külgjuurte teket ja suurendab taime vastupidavust. Istutustihedus peaks olema 40–50 cm.
Taimiku hea tervise tagamiseks tuleb regulaarselt eemaldada külgvõsusid ja liigseid lehti. Regulaarne lehtede ja külgvõrsete eemaldamine (kasvude näpistamine) on hädavajalik parema õhuringluse tagamiseks. Optimaalne õhuniiskus kasvuhoones peaks jääma vahemikku 60–65%. Liigne niiskus ja suured temperatuurimuutused soodustavad varrepõletikku ja hahkhallitust. Kastmisel on eelistatud tilkkastmine, et hoida lehed kuivad ja vältida haiguste, nagu ruugehallitus ja pruunmädanik, levikut.
Haigestunud taimede ja taimejäänuste kohene eemaldamine ning töövahendite desinfitseerimine on ITK nurgakivid. Tomati puhul on levinud Fusarium-närbumistõbi, mis ummistab taime juhtkimbud, põhjustades lehtede kolletumist ja närbumist. Samuti tekitavad probleeme ruugehallitus (lehtedel algul heledad, hiljem pruunid laigud), hahkhallitus ja erinevad viirused, nagu TYLCV. Spetsiifilise kahjurina võivad esineda kaevandikärbsed, kelle vastsed söövad lehekoesse käike.
Seireks kasutatakse kollaseid liimpüüniseid ning indikaatortaimi, näiteks baklažaani, mis võimaldavad kahjurite ilmumist varakult tuvastada. Biotõrjes on tomati puhul kesksel kohal röövlutikad (Macrolophus spp.), kes toituvad nii karilastest kui kedriklestadest, ning erinevad parasitoidid. Keemilist tõrjet rakendatakse seirepõhiselt vaid juhul, kui muud meetodid ei ole piisavalt tõhusad ja kahjustuse tase ületab majandusliku tõrjekriteeriumi.
Avamaakurgi agrotehnoloogia ja integreeritud taimekaitse
Avamaakurgi kasvatamisel on määrava tähtsusega kasvukoha valik ja mulla ettevalmistus, et tagada taimede vastupidavus Eesti heitlikes ilmastikuoludes. Kurk eelistab päikesepaistelist ja tuultele avatud kasvukohta, kus kergemad saviliiv- või liivsavimullad soojenevad kiiremini. Viljavahelduses tuleb teiste kõrvitsalistega hoida 4–5-aastast vahet ning vältida eelviljana ristõielisi ja liblikõielisi kultuure, et katkestada kahjustajate elutsükkel mullas.
Levinumaks viisiks on otsekülv või ettekasvatatud taimede istutamine mai lõpus või juuni alguses musta kilemultšiga kaetud peenardesse. Katteloori kasutamine tärkamisest kuni õitsemiseni kiirendab taimede arengut ja takistab kahjurite munemist. Tilkkastmine on eelistatud, kuna see hoiab lehestiku kuivana ja vähendab haigusriski.
Peamised haigused on tõusmepõletik, juuremädanikud ja ebajahukaste, millest viimane võib soodsates oludes hävitada kogu taimiku mõne päevaga. Kahjuritest on avamaal kriitiline tõusmekärbes, kelle vaglad hävitavad idanevaid seemneid ja noori varreosi. Samuti võivad probleeme tekitada ripslased ja kedriklest, eriti põuastel aastatel.
Seiret teostatakse iganädalaselt, jälgides tõusmete seisukorda ja kahjurite ilmumist. Tõrjes on oluline umbrohtude hävitamine enne õitsemist ja bioloogiliste meetodite eelistamine.
Kasvuhoonekurgi agrotehnoloogia ja integreeritud kaitse
Kasvuhoone tingimused võimaldavad kontrollitud keskkonda, kuid loovad samas soodsa fooni spetsiifiliste kahjustajate levikuks. Oluline on hea valgustatus ja ventilatsioon, et vältida kondensvee teket, mis soodustab haiguste arengut. Kasutatakse kas põllumulda (kilekasvuhoones) või turvassubstraati ja kivivilla (klaaskasvuhoones), mida tuleb perioodiliselt desinfitseerida või vahetada.
Istutustihedus on tavaliselt 1–4 taime/m² ning juuremädanike vältimiseks peaks juurekael jääma mullapinnast kõrgemale. Regulaarne külgvõrsete ja vigastatud lehtede eemaldamine parandab õhustatust ja valgustingimusi.
Lisaks tõusmepõletikele ja ebajahukastele on kasvuhoones sagedased jahukaste, hahkhallitus ja kurgi-laikpõletik. Peamised kahjurid on kasvuhoonekarilane, kedriklest ja ripslased. Kahjurite seireks kasutatakse kollaseid ja siniseid liimpüüniseid ning indikaatortaimeks sobib baklažaan, mida kahjurid eelistavad kurgile. Tõrjes on kesksel kohal biotõrjeagendid (nt kasureid nagu Amblyseius), kelle arvukust toetavad naabruses kasvatatavad õitsevad taimed.
Kokkuvõte ITK suunistest
Kokkuvõttes kinnitavad uuendatud ITK suunised, et nii kurgi kui tomati puhul on eduka saagi võtmeks hügieen, regulaarne seire ja ennetavad agrotehnilised võtted, mis toetavad taimede loomulikku vastupanuvõimet. Järgnevas artiklis käsitleme teiste köögiviljade, nagu porgand ja peet, integreeritud taimekaitset.
Kõik aianduskultuuride uuendatud taimekaitsesuunised leiad teabesalvest: https://teabesalv.pikk.ee/aiandus/taimekaitse-aianduses/
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles