19. märtsil kogunevad Eesti linnade ringteedele ja suurematesse liiklussõlmedesse sajad traktorid, et juhtida tähelepanu põllumajandussektori raskele olukorrale. Korraldajate sõnul ei ole tegemist protestiaktsiooni, vaid nähtava meeldetuletusega riigile.
Foto: Andres Putting
Mitmest Eesti paigast toovad põllumehed oma tehnika linnadesse, et anda ühine sõnum: Eesti toidutootmine on jõudnud otsustavasse punkti.
Aktsiooni korraldavate Eesti põllumajandus-kaubanduskoja (EPKK), KEVILI ja teiste põlluharijate esindusorganisatsioonide sõnul tahavad nad anda üleriigilise ja rahumeelse signaali, et Eesti põllumajandussektor on ühtne ning soovib arutada sektori tuleviku üle majanduskasvu, investeeringute ja toidujulgeoleku võtmes. Põllumajandussektori esindajad rõhutavad, et Eesti tootjad ei küsi erikohtlemist, vaid Euroopa turul võrdseid konkurentsitingimusi.
„Toome traktorid linnapilti, et meelde tuletada: traktoriga tehakse tööd ja kasvatatakse meie toitu,“ ütleb EPKK juhatuse esinaine Kerli Ats. Tema sõnul jääb põllul tehtav töö linnainimesele sageli märkamatuks, kuigi just sellest sõltub iga päev meie toidulaud.
Traktorite kolonnid on plaanitud Tallinna, Tartusse, Pärnusse, Rakverre, Viljandisse ja Jõhvi ning mitmesse väiksemasse keskusesse. Linnatänavatele koguneb ilmselt sadu masinaid. Liiklust ei kavatseta blokeerida, kuid traktorite kohalolu peaks olema piisavalt märgatav, et tõstatada küsimus, mis põllumajandussektoris juba mõnda aega õhus ripub: kas Eesti põllumehed saavad Euroopa Liidus üldse võrdselt konkureerida?
Kuigi Eesti põllumajandus on viimase 20 aastaga kiiresti moderniseerunud, ei ole see toonud kaasa võrdsust Euroopa toetussüsteemis.
Suured farmid, tehnoloogiline areng ja efektiivsem tootmine on muutnud sektori piirkonnas üheks produktiivsemaks, kuid ajalooline toetuste jaotus on jätnud uued liikmesriigid selgelt kehvemasse seisu.
Euroopa Komisjoni hinnangul oleks Eesti tootjatel ajaloolise ebavõrdsuse tasandamiseks õigus ligikaudu 546 miljonile eurole lisarahale, kuid puudub kindlus, et raha päriselt põllumajandusse jõuab.
Toit kui julgeolekuküsimus
Kui varem räägiti peamiselt konkurentsivõimest ja ekspordist, siis nüüd kõlab üha sagedamini sõna „toidujulgeolek“.
Põllumajandusanalüütik Ants-Hannes Viira sõnul on Eesti paradoksaalses olukorras: kuigi tootmine on arenenud, on riik üldiselt ikka toidu netoimportija.
„Meil on potentsiaal arendada toidutootmist strateegilise majandusharuna,“ ütleb Viira. „Põllumajandusse ja toidutööstusse investeerimine aitaks paremini väärindada meie põllumajandusmaad, parandada väliskaubandusbilanssi ja tugevdada varustuskindlust.“
Pandeemia, energiaturušokid ja Euroopas peetav sõda on viimastel aastatel näidanud, kui habras võib olla rahvusvaheline tarneahel. Seetõttu nähakse põllumajandust üha enam ka kui julgeolekupoliitika osa.
„Toidujulgeolek ei ole lihtsalt sõnakõlks,“ ütleb ka 2024. aasta põllumees Margo Klaasmägi. „Vesi tuleb kraanist ja toit poest, aga tegelikult tulevad mõlemad maa seest.“
Noored vaatavad tulevikku
Noortalunik Janel Jan-Marcus Lohvart ütleb, et praegused poliitilised otsused määravad, kas noortel on üldse põhjust sektorisse tulla. „Kui tahame, et Eestis toodetaks ka tulevikus kvaliteetset toitu, peavad tingimused võimaldama noortel põllumajandussektoris päriselt tegutseda ja areneda,“ rõhutab ta.
Mitmes piirkonnas plaanivad põllumehed pärast kolonnisõitu minna traktoritega koolide ja lasteaedade juurde, et rääkida lastele, kuidas toit tegelikult sünnib.
Plakatitel on lihtsad sõnumid: „Toidujulgeolek algab põllult“, „Põllumajandus on riigi selgroog“, „Pole põllumajandust – pole toitu“.
Aktsioon toimub samal päeval, kui riigikogus arutatakse teemat „Toit kui strateegiline majandusharu“. Ajastus ei ole juhuslik – põllumajandussektor soovib, et poliitiline debatt ei jääks abstraktseks. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Ãœles