UUDISED

ERR: Hannes Prits: tootmine ja keskkonnahoid ei ole vastandid

Allikas: Eesti Rahvusringhääling 1. aprill 2026. a

Eesti ei ole kõigis toidugruppides isevarustuv, seega on ekspordivõimekus kriisiolukorras oluline vahetus- ja kindlustusmehhanism. Tootmine ja keskkonnahoid ei ole vastandid ja üksikute näitajate põhjal ei saa teha tervikjäreldusi, kirjutab Hannes Prits. Toidu tootmine ja Eesti põllumajandus laiemalt on viimastel nädalatel olnud avalikkuse tähelepanu keskpunktis.  Muuhulgas on palju räägitud ka toidujulgeolekust. Kuigi laiem avalikkus, sh meedia ja poliitikud, suhtusid põllumeeste muredesse mõistvalt ja toetavalt, on (sotsiaal)meediaruumis käinud ka arutelu, mis taandub vastandumisele "tootmine versus keskkond". Lähenedes arutelule vaatenurgast tootmine ehk omamaine toit versus keskkond, läheme hoogsalt rappa. Eesti vajab korraga nii toimivat toidutootmist kui ka hoitud keskkonda. Ekspordivõime on otseselt seotud toidujulgeolekuga 19.⁠ ⁠märtsi aktsioon "Põllumajandus ristteel", mis tõi üle Eesti kokku ligi 700 põllumajandusmasinat, näitas, et tootjate mure on n-ö pärismure. Põllumehed tulid ütlema, et kui peame toidutootmist strateegiliseks valdkonnaks, siis peavad sellele järgnema ka reaalsed otsused nagu investeeringud tootlikkusse, toimivasse tarneahelasse ja konkurentsivõimesse. Samal ajal näitas aktsioon kogukondade tuge. Inimesed tulid tee äärde kaasa elama ning koolides ja lasteaedades toimunud kohtumised näitasid, et kohalik toidutootmine läheb inimestele korda. Meie põllumajandus- ja toidusektor annab ligikaudu 14 protsenti Eesti kaupade ekspordist, olles koguarvestuses rahalises mahus teine eksportkaupade grupp. Samal ajal moodustab põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse tööhõive umbes 2,8 protsenti koguhõivest, mis näitab, et sektor loob suhteliselt väikese tööhõivega arvestatavat lisandväärtust ja eksporditulu. Eksporditulu aitab ettevõtetel investeerida, pidada vastu hinnakõikumistele ja hoida tootmist käigus ka kriisides. Eksporditurud annavad tootjatele kriitilise mahu, millele tuginedes saab teha investeeringuid tehnoloogiasse, keskkonnalahendustesse ja töötlemisse. Kui eksport nõrgeneb, väheneb ettevõtete investeerimisvõime, mis omakorda lööb nii konkurentsivõimet kui ka võimet täita keskkonnaeesmärke. Seega on ekspordivõime otseselt seotud ka toidujulgeoleku ja kestlikkusega. Oluline on ka proportsioonitaju. Põllumajandusmaa moodustab ligi 25 protsenti Eesti maismaast, taimekasvatus toimub sellest umbes 450 000 hektaril, mis on ligikaudu kümme protsenti Eesti maakasutusest. See tähendab, meil on piiratud ressurss ja otsused peavad lähtuma reaalsest maakasutusest. Keskkond ja tootmine Üldjuhul kipub kriitika keskenduma kindlatele aspektidele, kombineerides pooltõed ja väite tõestamiseks valikuliselt esitatud statistikat. Alljärgnevalt käsitlen mõnda neist. Palju on viidatud Eestis kasutavate taimekaitsevahendite kogustele. Esmalt tuleb meeles pidada, et taimekaitsevahendid on nagu vaktsiinid ja ravimid inimestel – neid kasutatakse, kui on vaja ennetada või ravida. Ka statistilisi võrdlusi tehes tuleb olla täpne. Metoodika muutuse korral ei saa eri perioodide kasutamise numbreid üks ühele võrrelda ega teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi. Eesti taimekaitsevahendite kasutuskoormus on Euroopas üks madalaimaid (2023. aastal 0,79 kg/ha, EL keskmine ligi 2,0 kg/ha) ja oleme viimase kümnendi jooksul püsinud EL-i väikseimate kasutajate seas. "Kogus ei võrdu automaatselt riskiga, mõju sõltub toimeainest, kasutusviisist, ajastusest, ilmastikust, mullastikust ja seirest." Võrdluseks: Eesti kasutuskoormuse näitaja on ligi 13 korda väiksem kui Maltal ja viis korda väiksem kui Madalmaades (Holland, Belgia, Luksemburg ja Kirde-Prantsusmaa). Samuti on oluline mõista, et kogus ei võrdu automaatselt riskiga, mõju sõltub toimeainest, kasutusviisist, ajastusest, ilmastikust, mullastikust ja seirest. Kui jätame selle osa arutelust välja, muutub arutelu lihtsaks, kuid ebatäpseks. Arusaamatult on kritiseeritud ka taliviljade pindala kasvu. Seda ei saa käsitleda ainult tootmismahu suurenemisena, kuigi efektiivsuse otsimises ei tohiks olla ju midagi taunitavat. See trend on efektiivsuse kõrval paljuski seotud hoopis keskkonnanõuete täitmisega, eelkõige talvise taimkatte nõudega, mille eesmärk on vähendada toitainete leostumist ja hoida mulda. Lisaks on talikultuurid Eesti tingimustes sageli agronoomiliselt stabiilsemad ja madalama riskiga kui suviviljad, aidates maandada ilmastikust tulenevaid tootmisriske. Seega on tegu korraga nii keskkonna- kui ka riskijuhtimise valikuga. Ka põllulindude indeks on tõsine teema, kuid mitmeteguriline. Arvukuse langus on laiem trend üle Euroopa, mitte ainult Eestis. Eesti Ornitoloogiaühingu riikliku seire järgi on vähenenud 22 liigi arvukus, tõusnud 13 liigi arvukus ning maaelu teadmuskeskuse andmetel on langust näha ka mahealadel. Eesti põllumajandus paistab Euroopa võrdluses positiivselt silma oma keskkonnanäitajatega. Meie tootjad liiguvad järjest enam täppisviljeluse, vajaduspõhise väetamise, mullaanalüüside, vahekultuuride ja teiste praktikate suunas, mis vähendavad survet keskkonnale. Kui ettevõtted nõrgenevad, ei aita meid kriisis ükski loosung. Toidulaua kindlus sünnib toimivast väärtusahelast: põld, farm, töötlemine, logistika, kaubandus ja varud.