Asi pole vaid generaatorites ja varjendites. Tugev kogukond on riigikaitse esimene liin. Kogukondade ehitamine ja arendamine vajab järjepidevat riigi tuge.
Eestis on viimasel kümnendil palju räägitud kriisivalmidusest: varjumiskohtadest, varudest, sidepidamisest ja elutähtsate teenuste toimepidevusest. See kõik on vajalik. Kuid üks oluline tõsiasi kipub jääma varju – esimene reageerija kriisi korral ei ole riik ega kohalik omavalitsus. Isegi Päästeamet ei ole.
Kõige esimene reageerija on kohalik kogukond inimese ümber. Ja kui kogukonnas pole koos tegutsemise ja üksteise abistamise harjumust ega oskust, pole kasu ka kõige moodsamast tehnikast või tehisarust.
Kui midagi juhtub, on just naabrid need, kes märkavad, aitavad, jagavad infot ja toetavad. Ei määra vaid tehniline valmisolek, vaid sotsiaalne sidusus: kas inimesed tunnevad üksteist, usaldavad üksteist ja on harjunud koostööd tegema.
Tugev kogukond ei teki kriisihetkel käsu peale. See kujuneb välja igapäevaelus, aastate jooksul.
Kogukondlik sidusus kui julgeolekutegur
Rahvusvahelised uuringud kinnitavad kogukondade rolli kriisides. Sotsioloog Eric Klinenberg kirjeldab oma raamatus „Heat Wave: A Social Autopsy of Disaster in Chicago“ (2002), kuidas 1995. aasta Chicago kuumalaine ajal suri ebaproportsionaalselt palju inimesi linnaosades, kus sotsiaalne infrastruktuur oli lagunenud ja elanikud elasid isoleeritult.
Piirkondades ja tänavatel, kus kogukonnaelu oli aktiivne ja naabrid omavahel seotud, oli suremus märkimisväärselt madalam. Klinenbergi järeldus oli selge: inimesi ei tapnud üksnes kuumus, vaid sotsiaalne üksindus.
Sarnastele järeldustele on jõudnud politoloog Daniel Aldrich, kes on uurinud suuri looduskatastroofe Jaapanis ja mujal. Tema töö (Aldrich, 2012; Aldrich & Meyer, 2015) näitab, et kogukondlik sotsiaalne kapital – usaldus, võrgustikud ja koostöövalmidus – mõjutab nii ellujäämist kui ka taastumise kiirust rohkem kui infrastruktuuri kvaliteet või riiklik abi.
Pärast 2011. aasta Tōhoku maavärinat ja tsunamit dokumenteerisid teadlased, kuidas paljud eakad päästeti tänu naabrite ja kogukonnaliikmete kiirele tegutsemisele – mitte ametlike abisüsteemide, vaid inimestevaheliste sidemete tõttu.
Need ei ole üksikud näited. Korduvalt on tõestatud, et kogukonnad, kus inimesed on omavahel seotud ja aktiivsed, tulevad kriisidega paremini toime. See on riikliku julgeoleku küsimus sama palju kui sõjaline kaitsevõime.
Harjumus koostööks ei teki tühjalt kohalt
Kui soovime, et inimesed oleksid kriisis valmis üksteist aitama, peavad nad olema harjunud seda tegema ka rahuajal. Ühistegevus – olgu selleks külaseltsid, spordiringid, kultuuriüritused või noorte huvitegevus – ei ole pelgalt „pehme väärtus“, vaid strateegiline investeering.
Vabatahtlikkus ei teki üleöö. Kaitseliitlaseks, abipolitseinikuks või kogukonna eestvedajaks ei saada tühjalt kohalt. See kujuneb välja aastate jooksul, läbi osalemise, kogemuse ja kuuluvustunde. Seetõttu on eriti oluline toetada laste ja noorte huvitegevust maapiirkondades – see on tulevaste kogukonnaliidrite kasvulava.
Suure panuse meie tänase üsna eduka kogukonnaühiskonna tekkimisele on andnud inimeste ühine tegutsemine külaseltside jt sarnaste koostöövormide kaudu. Siin peame tänama pikaajalisi külaelu edendajaid, kes on suure osa oma vabast ajast ja ka rahast andnud selleks, et oma isikliku eeskujuga innustada inimesi koostööle. See on toonud edu meie riigile tervikuna.
Kogukondade esindusorganisatsioonid vajavad tuge
Külaseltsid, piirkondlikud liikumised, vabatahtlikud ja neid koondavad esindusorganisatsioonid loovad struktuuri, mille kaudu koostöö saab toimida. Ilma selle struktuurita on generaator lihtsalt masin kuuris – kellegi omand, mitte kogukonna ressurss.
Erinevalt ettevõtlusliitudest ei ole aga maapiirkondade ühendustel sageli võimalik oma tegevust rahastada pelgalt liikmemaksudest. Nende töö – kogukondade ühendamine, koolitamine, koostöö arendamine – on ühiskondlikult kriitilise tähtsusega, kuid rahaliselt habras.
Seetõttu peaks riik ja kohalikud omavalitsused nägema kogukondi partnerina, mitte lisaprobleemina. Tugev kogukond vähendab koormust avalikule sektorile – kui abi pakkujaid on rohkem kui abi vajajaid, saab omavalitsus keskenduda kõige kriitilisematele ülesannetele.
Kodukant: ligi 30 aastat organiseeritud kogukondlikku tööd
Eesti Külaliikumine Kodukant on vabatahtlike entusiastide abil pea 30 aasta jooksul loonud üle-Eestilise võrgustiku, mis jõuab oma maakondlike liikmete kaudu suure hulga meie kogukondade eestvedajateni. Oluline saavutus on ka pikajalised sõprussidemed maaelu edendajatega välisriikides. Kontaktid ja head suhted nö rohujuuretasandil on vähemalt sama olulised kui riikidevaheline diplomaatiline suhtlus.
Koostöös kohalike omavalitsuste, Päästeameti ja kogukondadega on läbi viidud hulgaliselt ühiseid kohtumisi, arutelusid ja praktilisi õppuseid, mis on kriisivalmiduse taset maapiirkondades märgatavalt tõstnud. Isegi Kodukandi aastakümneid korraldataval Aasta Küla valimisel on kriisideks valmisolek nüüd üks hindamiskriteeriumidest – teadlikkus on kasvanud ja kogukonnad on hakanud ise küsima, kuidas paremini valmis olla.
Kuid just see kogemus näitab ka, mida veel vaja on. Praktikas torkab silma, et tähelepanu ja vahendid koonduvad eelkõige füüsilisele valmisolekule – generaatoritele, varjumiskohtadele, varudele. See on oluline. Kuid vähemalt sama oluline on see, mis nende taga seisab: organiseeritud, omavahel seotud ja tegutsemisvalmis kogukond. Ilma selleta pole tehnikast mingit tolku.
Kodukant on neljandat aastat Siseministeeriumi strateegiline partner elanikkonnakaitse ja kriisideks valmistumise valdkonnas ja selle koostöömudeli vastu on olnud suur huvi ka välisriikides.
Seetõttu kutsub Eesti Külaliikumine Kodukant üles võtma sarnane strateegilise partnerluse mudel kasutusele ka teistes ministeeriumites. Pikemaajalisem koostöö ning lepinguga fikseeritud eesmärgid annaks vabaühendustele oma tegevuseks kindlustunde ning fookuse. Väheneks sõltuvus ja lisakoormus erinevatest lühiajalistest toetusmeetmetest ning keskenduda saaks valdkonna sisulisele arendamisele.
Ennetamine, mitte reageerimine
Kogukondade arendamine ei ole kiire lahendus ega kriisimeede. See on pikaajaline töö, mille tulemused avalduvad sageli alles siis, kui neid kõige rohkem vaja on.
Eesti on viimastel aastatel teinud tõsist tööd, et muuta kogukondlik kriisivalmidus maapiirkondades reaalsuseks. See töö väärib tunnustust. Kuid kriisivalmiduse investeeringuid planeerides ei tohiks unustada, et kõige vastupidavam kaitsesüsteem ei koosne üksnes varustusest – see koosneb inimestest, kes teineteist tunnevad, usaldavad ja vajadusel ilma käsuta tegutsevad.
Külaseltsid ja neid ühendavad liikumised on selle süsteemi asendamatu osa. Riigieelarve läbirääkimistel, praegu töös oleva riigiplaani koostamisel, toetusprogrammide kavandamisel ja peagi toimuvate Riigikogu valimiste valguses tasub seda selgelt tunnistada: organiseeritud kogukondlik liikumine ei ole kulurida, mida kärpida, vaid investeering, mida kaitsta.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles