Tarbijate huvi toidu koostise ja toitumisalase teabe vastu on aasta-aastalt kasvanud. Vaatame lähemalt, mida tähendavad märgised „kõlblik kuni“ ja „parim enne“, millele pöörata tähelepanu koostisosade loetelus ning mida kujutavad endast E-ained.
Säilivusaeg: millal on toit ohtlik ja millal lihtsalt vähem värske?
Kõigile toitudele ei ole vaja säilivusaega märkida. Näiteks sool, suhkur ja äädikas säilivad õigetes tingimustes väga kaua. Enamikul toodetest on siiski pakendil säilimisaeg, mille ees märge „kõlblik kuni“ või „parim enne“. Need ei tähenda sama asja.
„Kõlblik kuni“ – kuupäev, millest tuleb kinni pidada
Märget „kõlblik kuni“ kasutatakse kiiresti riknevatel toitudel. See kuupäev näitab, kui kaua on toitu ohutu süüa, eeldusel et seda on hoitud õigetes tingimustes.
Sellist märget kohtab näiteks värske liha, kala, piima ja valmistoitude puhul. Need toidud riknevad kiiresti, sest nende koostis ja niiskusesisaldus loovad bakteritele head kasvutingimused. Toit võib isegi välja näha ja lõhnata tavapäraselt, kuid olla siiski tervisele ohtlik.
Kui pakendil on märge „kõlblik kuni“, tasub meeles pidada kolme asja:
- Hoia toitu õigel temperatuuril. Enamasti tähendab see säilitamist külmkapis temperatuuril +2…+6 °C.
- Järgi avamisjärgseid juhiseid. Kui kirjas on „pärast avamist tarbida 3 päeva jooksul“, kehtib see ka siis, kui märgitud lõppkuupäev ei ole veel saabunud.
- Ära tarbi toodet pärast kuupäeva möödumist. Siin ei ole tegemist maitse- ega kvaliteediküsimusega, vaid võimaliku terviseriskiga.
Kui pakendil on kirjas „kõlblik kuni“, tuleb kuupäevast rangelt kinni pidada.
„Parim enne“ tähendab „enamasti hea ka pärast“
Märge „parim enne“ on kasutusel pikema säilivusajaga toitudel, nagu näiteks leib, küpsised, maiustused, maitseained, jahud ja karastusjoogid.
„Parim enne“ näitab aega, mille jooksul tootja garanteerib, et õigesti hoitud toode säilitab oma tavapärase kvaliteedi. Selle kuupäeva möödumine ei tähenda, et toit muutub päevapealt ohtlikuks – sageli on tegemist üksnes kvaliteedimuutusega. Näiteks võib maitse olla nõrgem, tekstuur vähem krõbe või välimus veidi muutunud.
Kui „parim enne“ aeg on möödunud, tasub teha lihtne kontroll:
- Vaata pakendit. Kas see on terve ja kahjustamata? Näiteks augu kaudu pakendisse sisse pääsenud õhk võib mõjutada toidu kvaliteeti veidi kiiremini.
- Hinda välimust ja lõhna. Kas need tunduvad tavapärased?
- Maitse väikest kogust.
Kui pakend on terve ning toit lõhnab ja maitseb tavapäraselt, on toode enamasti kasutuskõlblik. Seega ei pea toitu ära viskama pelgalt seetõttu, et „parim enne“ kuupäev on möödunud.
Millest toode tegelikult koosneb?
Kui säilivusaeg ütleb, kui kaua toit püsib ohutu või parima kvaliteediga, siis koostisosade loetelu näitab, millest toode on valmistatud.
Seda tasub eriti tähelepanelikult uurida juhul, kui toote nimetuses kasutatakse väljendeid „-maitseline“, „-dessert“, „-kreem“, „-laadne toode“ või „-jook“. Sellised nimetused võivad viidata sellele, et tegemist ei ole traditsioonilise tootega. Näiteks võib „juustumaitseline» kaste saada oma maitse juustupulbrist või lõhna- ja maitseainetest. „Šokolaadimaitseline» dessert võib sisaldada kakaopulbrit või maitseainet, mitte tingimata šokolaadi kui koostisosa.
Nimi kohustab: šokolaadikoogis peab olema šokolaadi. Foto: Koor OÜ
Koostisosad on pakendil kirjas koguse kahanevas järjekorras – esimesena need, mida on tootes kõige rohkem.
Mõne koostisosa kogus on märgitud ka protsendina. See on vajalik siis, kui koostisosa on rõhutatud – näiteks kasutatud toote nimetuses või toodud pakendil esile pildiga. Seega kui pakendil on kirjas „maasikajogurt“ või esiküljel suur maasikapilt, peab koostises olema näidatud, mitu protsenti maasikaid toode sisaldab. Kui toode kannab nimetust „veiselihaburger», tuleb näidata veiseliha osakaal.
Pakendilt leiab nimetuses rõhutatud koostisosa osakaalu, koostisosade loetelu ja esile tõstetud allergeenid.
Allergeenid ehk allergiat põhjustada võivad koostisosad peavad olema loetelus teistest selgelt eristatud – näiteks rasvases kirjas või teistsuguse taustaga.
Lisaained ehk E-ained – mis roll neil toidus on?
Tööstuses toodetud toidus kasutatakse ka toidu lisaaineid ehk E-aineid. Need ei ole iseenesest „head“ ega „halvad”, vaid neid lisatakse kindlal eesmärgil nagu säilivusaja pikendamiseks, värvi andmiseks või maitse ja tekstuuri parandamiseks. Nii aitavad lisaained tagada, et toit püsiks ettenähtud aja jooksul ohutu ning säilitaks oma maitse- ja lõhnaomadused.
Lisaaineid tohib kasutada vaid siis, kui toidu ohutust ja kvaliteeti ei ole võimalik muul moel tagada. Näiteks rasvarikastes toodetes võib olla vajalik kasutada antioksüdante, et vältida rasva rääsumist ja maitse muutumist.
Lisaainete hulka kuuluvad ka säilitusained, mille eesmärk on takistada kahjulike bakterite ning pärm- ja hallitusseente kasvu. Lihatoodetes kasutatavad nitritid (E249–E250) ja nitraadid (E251–E252) aitavad pidurdada ohtlike bakterite kasvu ning säilitada toodetele iseloomuliku roosaka värvuse. Jookides kasutatakse sorbiinhapet ja selle sooli (E200–E203) ning bensoehapet ja selle sooli (E210–E213).
Mida tähendab E-number?
Igal Euroopa Liidus lubatud lisaainel on E-number, mis viitab, et Euroopa Toiduohutusamet on hinnanud aine kasutamise ohutuks. Lisaaineid tohib toidus kasutada ainult kindlates kogustes.
E-number ei tähenda automaatselt kunstlikku ainet – mitmed lisaained esinevad looduses või on looduslikku päritolu, näiteks söögisooda (E500), äädikhape (E260), pektiin (E440) ja agar (E406). Sorbiin- ja bensoehapet (E200, E210) leidub looduslikult mõnedes marjades, sidrunhapet (E330) tsitrusviljades, sulfiteid (E220–E228) näiteks õuntes, sibulates, kapsas ja riisis. Toote ohutuse seisukohalt ei ole aga vahet, kas lisaaine on eraldatud looduslikust toorainest või toodetud sünteesi teel – kõigile lisaainetele kehtivad sama ranged ohutusnõuded.
Kui tootes on kasutatud lisaaineid, siis tuleb need märkida ka koostisosade loetelus. Pakendil esitatakse nii lisaaine funktsioon (nt säilitusaine, värvaine, magusaine, happesuse regulaator) kui ka aine nimetus või E-number. Näiteks võib kirjas olla „happesuse regulaator: sidrunhape“ või „happesuse regulaator E330“ – mõlemal juhul on tegemist sama ainega.
Millal tasub tähelepanelikum olla?
Kuigi lubatud lisaained on hinnatud ohutuks, võib mõne aine suhtes olla tundlikumaid tarbijaid. Näiteks on teaduslikult tõendatud, et osa tarbijaid on tundlikud sulfitite (E220–E228) suhtes, mis kuuluvad 14 enamlevinud toiduallergeeni hulka. Lisaks võib suures koguses polüoolide (nt E420, E421, E953, E965–E968) tarbimine tekitada kõhulahtisust, mistõttu peab üle 10% lisatud polüoole sisaldaval toidul olema esitatud vastav teave.
Mida tarbijana meeles pidada?
Kõige olulisem on mitmekesine ja mõõdukas toitumine. Tarbides suures koguses samu lisaaineid sisaldavaid toite, võib tekkida oht, et mõnda lisaainet satub organismi liigses koguses. Kuigi Euroopa Toiduohutusamet on lisaainete ohutu päevase koguse (ADI) määranud teatud varuga, võib väga ühekülgne toitumine ja tihe ülitöödeldud toitude tarbimine tingida selle koguse ületamise. Seega on jätkuvalt oluline sõnum, et nii lisaainetest kui tasakaalustamata toitumisest põhjustatud võimalike terviseprobleemide ennetamiseks on oluline süüa mitmekülgselt ja mõõdukalt. Eelistada tuleks värskeid, töötlemata või vähetöödeldud toiduaineid, mis sisaldavad hea tervise hoidmiseks vajalikke toitaineid, vitamiine ja mineraalaineid ning milles lisaainete kasutamine on piiratud.
Artikkel valmis Maaelu Teadmuskeskuse tellimusel. Kõik autoriõigused on kaitstud. Väljaandmist toetas Eesti põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteem (AKIS) ning Euroopa Liit.
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles