Toitainerikkad köögiviljad, füüsiline töö värskes õhus, uued oskused ja tutvused – seda kõike hõlmab sotsiaalne talupidamine Rumeenias. Väärtuslik musternäidis sellest, kuidas ettevõtlikud inimesed annavad võimaluse haavatavamatele sihtgruppidele integreeruda kogukonda läbi maheköögiviljakasvatuse ja taaskasutuse. Selline kontseptsioon vaatleb inimese heaolu terviklikult, aitab kaasa kogukondade tugevdamisele, hoiab keskkonda ja panustab ühiskonna valupunktide tervendamisesse. Veel enam, seda ideed ja projekti võiks laiendada üle kogu Euroopa! Üha rohkem on saamas olulisteks teemadeks kasumlikkuse kõrval ka kestlikkus ja avalike hüvede loomine. Kas ka sinu maaeluettevõttel oleks võimalus teistmoodi ühiskonda panustada?
Mis on sotsiaalne talupidamine ja keda see aitab?
Sotsiaalne talupidamine (eng. social farming) kuulub multifunktsionaalse põllumajanduse alla. Multifunktsionaalseks loetakse inimtegevusi, mis panustavad lisaks oma põhiülesandele ka muude väärtuste loomisesse. See tähendab, et põllumajanduse põhitoodanguga paralleelselt tekivad väärtused, mis ei pruugi olla otseselt rahalised. Maaelu kestlikkuse viljelemisel on oluline luua ka avalikke hüvesid, olla kasulik sotsiaal-kultuurilises ja keskkondlikus mõttes.
Sotsiaalsel talupidamisel kasutatakse põllumajanduslikku tegevust teraapilise vahendina tervise-, sotsiaal- või haridusteenuste näol haavatavamate sihtgruppide kogukonda integreerimiseks. Sihtgruppi kuuluvad nii noored kui ka täiskasvanud, kes vajavad oma eripärade tõttu erilist hoolt, tähelepanu ja abi. Nendeks võivad olla õpiraskuste, vaimse tervise probleemide, füüsiliste puuete või sõltuvustega inimesed.
Igal inimesel on oma eluea jooksul hapramaid aegu – mõnel vaid üürikest aega, teisel rohkem. Tegelikult on meie seas indiviide, kelle terve elu võibki olla keerulisem nii isikliku elukogemuse kui ka ühiskonnas levinud veendumuste tõttu. Tihtilugu kiputakse rasketel aegadel ennast teistest isoleerima ja muututakse tõrjuvaks, kuid tegelikkuses vajatakse just tõelist ja turvalist inimkontakti. Üks meie baasvajadusi on kuuluvustunne. Sotsiaalne talupidamine võib anda inimesele täiesti uue elumõtte, võimaluse suhelda ja panustada ühiskonna toimimisse – tunda, et tema kohalolu on oodatud ja tegevus oluline.
Haavatav sihtgrupp romad
Euroopas moodustab romade etniline grupp umbes 10-12 miljoni indiviidiga suurima vähemuse. Mõnedes maades, nagu näiteks Bulgaarias ja Rumeenias, on neid kogunisti 8-10% kogu elanikkonnast. Need on inimesed, keda saadab pikk ja karm ajalugu, mille kätked omavad mõju isegi tänapäeval. Romade ajaloolane David Crowe on leidnud 1100. aastate Euroopa ajaloolistest ürikutest viiteid uue immigrantide grupi kohta. Romad emigreerusid Euroopasse Põhja-Indiast ja neid iseloomustati kui oskuslikke metallikäsitöölisi, muusikuid ja sõdureid. Inimese loomuses on olla uustulnukate osas umbuslik, üldjuhul endast erineva välimuse ja temperamendiga inimesi peljatakse. Oma kogukonna kaitsmiseks võeti vastu mitmeid seaduseid immigrantide ohjamiseks. Neil ei lubatud abielluda kohalike ja teistesse etnilistesse gruppidesse kuuluvate inimestega, kiusati taga ja sunniti orjusesse ligi 500 aasta vältel. Julgeti ka väita, et romad ei olegi tegelikult etniline grupp, vaid kurjategijate kamp ja Euroopa ühiskonna heidikud. Selline diskrimineerimine ja vihkamine leidis oma kulminatsiooni Teise maailmasõja ajal, kui natsid püüdsid romad lõplikult likvideerida.
Romade etnilist gruppi kummitab siiani negatiivne stereotüüp ja sotsiaalne stigma. Neil on keeruline leida tööd ja pääseda ligi heale haridusele. Pika ajaloo vältel tekkinud kuvand on niivõrd tugev, et ühiskondlikul tasemel ei ole veel suudetud oma silmi avada – kes romad tegelikult on? Mis on nende valikuid ajendanud? Mis on praegune tõde? Romade kodu on juba sajandeid siin Euroopas ja meie ühiskonnal on aeg võtta nad vastu. Kuidas me saame neil aidata tunda end turvaliselt?
Rumeenias on riigitasandil romade integreerimise raamistikprogramm, mis hõlmab endas hariduse kättesaadavaks tegemist, töökohtade loomist, tervishoiuteenuseid ja elamistingimuste parendamist. Kogukondade tasandil on avanud oma südame ja uksed mittetulundusühing bio&co sotsiaalse talupidamise näol.
Uue võimaluse andmine romadele läbi maheköögiviljakasvatuse ja harituse
Rumeenia pealinnast 30 kilomeetri kaugusel tegutseb ettevõte, mis ühendab endas sotsiaalse maheköögivilja tootmise, elektrooniliste seadmete ja reklaambännerite taaskasutuse. Kõike kolme tegevust seob missioon võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu paralleelselt prügi ja reostuse vähendamisega. Samal ajal toetatakse ja parendatakse oma piirkonna haridusteenuseid ja kogukonna toimimist. Projektis töötab aastaringselt töölepinguga 15 kohaliku kogukonna inimest, kellel on oma etnilise tausta tõttu raskusi töö leidmisel. Bio&co eesmärgiks on romad ette valmistada tavatööturul orienteerumiseks ja anda neile võimalus olla konkurentsis pädevamad. Seda tehakse läbi individualiseeritud sotsiaalsete oskuste arendamise, tehnilise väljaõppe ja keeleõppe, mh isegi raamatupidamise ja psühholoogilise nõustamisega.
Maheköögivilju toodetakse aastaringselt 5 hektaril ja 4000 m² kütteta kasvuhoonetes. Tootmist toetavad päikeseenergia ja oma kompostimisala. Värske toodang viiakse maheköögiviljakastidena Bukaresti ja sealt tulev tulu läheb töötajate palgaks. Omarahastusest jääb aga puudu ja siinkohal tulevad appi erasponsorid. Mittetulundusühing võtab vastu külalisi oma kasvuhoonetes ja põldudel, korraldab üritusi ja töötubasid.
Hetkel katsetatakse uusi projekte tervislikust toitumisest, bioloogilisest mitmekesisusest, prügi vähendamisest ja keskkonnakaitsest. Sihtgrupiks on ka lapsed, keda kaastakse näiteks seemnete külvamise õpiringidesse. Bio&co soovib, et nende järeleproovitud kontseptsioon laieneks ka teistesse Rumeenia maakondadesse ja iga ettevõte, kellel on huvi, saab projekti ülesehituse ja praktiliste lahendustega tasuta tutvuda. Projekt on seotud taastava põllumajanduse printsiipidega, rohepöörde ja AKIS eesmärkidega ning on osa EU CAP Network’ist.
Hooletalude näited mujal maailmas
Sotsiaalse talupidamise näiteid on Euroopas ja selle lähistel omajagu – Austrias, Saksamaal, Soomes, Belgias, Itaalias, Iirimaal ja Suurbritannias. Neid kutsutakse kaunilt hooletaludeks, mille elanikeks ja külastajateks on nii intellekti kui ka füüsiliste väljakutsetega noored ja täiskasvanud ning elu hammasrataste vahele jäänud suurt toetust vajavad inimesed. Talud spetsialiseeruvad enamuses järgmistele tegevustele:
- loomateraapia – hobuste eest hoolitsemine;
- üldised talutööd;
- köögiviljakasvatus – põllutööd, külvamine, hooldus, saagikoristus, pakendamine;
- taimekasvatus ja aiandus – ilupuud ja puuviljaaiad;
- loomapidamine – kanad, kitsed, lambad, veised, sead;
- metsamajandamine – võsaraie;
- hooldekodu tööd.
Talutegevuste kõrval õpetatakse erinevaid ameteid nagu IT ja ehitus, samuti sotsiaalseid oskuseid, enesekehtestamist ja konflikti lahendamist, emotsioonidega hakkama saamist, kunsti ja palju muud. Taludes on oluline roll ka inimese ja looduse ühisel koostööl ehk õpe on tihti seotud roheliste teemadega.
Eestis saavad tuge õpiraskustega noored, eksvangid ja vaimse-füüsilise puudega inimesed
Eestis on mitmeid talusid, kes annavad oma panuse kogukondade liikmete tervendamiseks ja aitamiseks. Näiteid ei ole veel palju, sest sellise avaliku hüve loomine vajab rahalist toetust. Pahkla Champhilli külas elavad erivajadustega täiskasvanud, kes saavad sealt tuge ja abi. Eelkõige on loodud külaelanikele nende oskusi ja võimeid toetav elukeskkond – nad saavad tunda end vajaliku ja hinnatud ühiskonnaliikmena. Koos töötatakse mahepõllumajanduslikus vormis aias, põllul, laudas ja piimakojas. Tegeletakse käsitööga, nagu puutöö, kudumine ja küünalde valmistamine.
Naatsaku talul on rehabilitatsiooni programm käitumisprobleemide ja kergemate sõltuvustega 12–20 aastastele noortele. Talu toodab mahedalt teravilja, juurvilja, liha ja piima peamiselt oma tarbeks. Valdavalt saksa emakeelega noored elavad talus 6 kuni 12 kuud, õpivad eale vastavaid talutöid ja läbivad vajadusepõhiselt olulisi kooliaineid. Lisaks on võimalik teha puutööd ja aiatöid, õppida kasutama mootorsaagi ja traktorit.
Tallinna lähedal asuv Kukrumäe ratsakool ja Lääne-Virumaa Arma ratsatalu pakuvad hipoteraapiat ehk ratsutamisteraapiat, mis on kõige üldisemas mõttes inimese ravimine hobuse kaasabil. See on tihedalt seotud sotsiaalse talupidamise mõistega. Hobune mõjutab ainulaadsel moel kogu oma olemusega inimese keha ja meelt – nimelt maandavalt. Hobuse liikumine tekitab ratsaniku kehas ulatuslikke sümmeetrilisi ja rütmilisi liikumisimpulsse, mis on väga sarnased inimese loomupärasele kõnnile. Ratsutamisteraapiasse on oodatud kõik inimesed.
Ida-Virumaal asus Konju mõisa talu kitsekasvatus, kus võeti tööle Viru vangla kinnipeetavaid ja anti neile võimalus kogukonda tagasi põimuda. Töö leidmine pärast vanglast vabanemist on enamasti vaevarikas – tihtilugu puuduvad vajalikud oskused ja tööandajal on keeruline inimest usaldada. Kitseksavatuse ettevõte enam ei tegutse ja selle asemel on Päite loomavarjupaik.
Mõtteaineks Eesti maaeluettevõtetele
Talupidamise kasumlikkus ja tööefektiivsus on põllumehele loomulikult absoluutne prioriteet. Tõeliselt heameel on näha, et üha enam mõeldakse ka indiviidi vajadustele ja abistamisele. Kas ei võiks olla tõeliselt edukal maaeluettevõttel üks tootmisosa avatud haavatavatele sihtgruppidele? Olgu tegemist intellekti väljakutsega, etniliselt keerulise või kriminaalse taustaga inimesega – nad on meie ühiskonna osa, väärivad erilist tähelepanu ja võimalust integreeruda. Tegelikult on igas ettevõttes tööl inimesi, kellel on ühiskonna veendumuste ja isikliku mineviku tõttu tõeliselt raske hakkama saada. Kui me vaid teaks! Kui inimesed julgeksid rääkida – siis me mõistaks, et see teema on meile kõigile lähemal kui arvame.
Koostaja: Manuela Kollom, METK
Toimetaja: Anna Marie Reimann, METK
